Nagu lubas viimane blogipostitus, siis on 2022 aasta olnud täiesti lubaduste- ja eeldustevaba. Ei lubanud Slow blogisse midagi postitada ja no ilmselgelt ei postitatnud ka. Puhkus oli vajalik.
See pooleaastane puhkus on aga toonud kaks tulemust …
Nagu lubas viimane blogipostitus, siis on 2022 aasta olnud täiesti lubaduste- ja eeldustevaba. Ei lubanud Slow blogisse midagi postitada ja no ilmselgelt ei postitatnud ka. Puhkus oli vajalik.
See pooleaastane puhkus on aga toonud kaks tulemust …
Tere! Head uut! Nii, alustatud.
Istusin vana aasta lõpus selle postituse kirjutamiseks arvuti taha lugematuid kordi. Plaan oli kirjutada Slow aastatest, katsumustest, saavutustest. Poetada juurde veidi statistikat meie tegevusajast jne. Anda vihjeid tulevikuplaanide kohta.
Aga ei.
Slow.ee tähistas 11.oktoobril oma viiendat sünnipäeva. Täpselt selle eelneval õhtul sai langetatud lõplik otsus pood sulgeda.
Viis aastat on väikeettevõtluses pikk aeg täis väsitavaid tööpäevi, unetuid öid, närviliseks tegevaid otsuseid, enamuses toredaid, kuid vahest ka tigedaid kliente, aju murdvat matemaatikat, tõuse ja mõõnasid…
Viis aastat tagasi, 2016. aasta 10. juulil sai ametliku lõpu Slow.ee veebipoe ja blogi loomise Hooandja kampaania. Selle eelneval päeval oli Helen Müürilille täikal tegemas viimaseid pingutusi, et Slow projekti tutvustada ja toetusi koguda. Päeva lõpuks oli aga vajalik summa (päev enne Hooandja kampaania lõppu) kokku kogunenud …
Hernes on üsna hea metafoor viimasele aastale: Oleme veetnud enamus aja oma ‘kaunas’ – ingliskeeles on lausa sõnapaar ‘pandemic pod’ (ehk otsetõlkes pandeemia kaun) kasutusel. Kontakt välismaailmaga on vähene. Olude sunnil oleme oma kaunakaaslastega vägagi lähedasteks saanud. Ruumi hakkab paljudel aina häirivamalt väheks jääma…
Aastal 2016, mis ei olnud maailma jaoks just eriliselt hiilgav, avasime Slow poe ja kirjutasin esimese aasta kokkuvõte surmades, raamatutes ja idealismis. Selle aastaga võrreldes oli 2016 aga küll üsna poisike, kuid Slow vaatepostilt sarnaste joontega, seega aeg veidi morbiidse aastalõpu postituse 2020 väljaande jaoks…
On pandeemia. Istun Brnos hotellitoas. Kõik söögikohad on kinni ja mask on parim sõber. Ei tundu mõistlik aeg reisimiseks, aga väikest puhkust oli vaja. Kuigi, olgem ausad, väikeettevõtjana sellist asja tegelikult olemas ei ole. Case in point – kirjutan blogipostitust.
Teretulemast ühele Helenile omaselt kaootlisele kombopostitusele, mille üldine hägune eesmärk on:
– Vaadata tagasi Müürilehe keskkonnakolumni aastale
– Väljendada kestvat hämmingut, kuidas selle ajaga maailm on muutunud
– Selgitada, miks meie blogi nii vaikne on
Elame veidratel aegadel. Ilmselt poleks keeg meist arvanud, kui kiiresti saab, nii üksikinimese kui maailma, pea peale keerata. Et ka Slow siin omaette vaikselt sotsiaalselt distantseerub, siis võtaks hetke, et jagada oma mõtteid. Vahelduseks ilma suurema maailmapäästmise jututa … kui, siis vaid väikese kõrvalliinina.
Jaanuari keskel palusime sul vastata ühele võrdlemisi pikale küsitlusele, millest võiks saada üks tugipost Slow edasisel arengul. Lühidalt võib öelda, et oleme üksteise mõtteid päris hästi lugenud ja päris palju välja toodud teemadest on meil juba mõnda aega mõttes kolisenud…
Tõsi, jaanuar hakkab vaikselt juba ühele poole saama, aga see on vaid üks kuu käesoleva kümnendi 120st. Seega on täiesti adekvaatne aeg lubadusi hakata tegema ja Slow kavatseb (vähemalt plaanipäraselt) kolmekümnendateni olemas olla. Loomulik on aga, et mitte samasuguselt nagu olime alguses…
Niisiis, oktoobri alguses sai täis kolm aastat slow.ee veebi. Ja kui nüüd aus olla, siis me oleme üsna uhked enda üle 😀
Esimesed mõned aastad lähevad ju ikka enda ja süsteemide leidmise peale. Peale mõningast otsimist, tõususid ja mõõnasid, on nüüd tunne, et miski on paika loksunud. Seda muidugi suures osas tänu meie tublidele lugejatele ja klientidele…
Mulle ei meeldinud lapsena lugeda. Kuigi ma olin just see praegu väga teemas 80ndatel aset leidvate filmide ja seriaalide laps, kes oli kõike muud kui populaarne ning väheste sõpradega. See Stranger Things peategelane, aga ilma teise dimensiooni koletisteta. …
Ma olen tegelenud Slow poega nüüdseks peaaegu neli aastat ja teinud selle aja jooksul ligi 50 blogipostitust. Olen kirjutanud teiste väljaannete jaoks, esinenud konverentsidel, osalenud vestlusringides, andnud intervjuusid raadios ja teles. Oma maailmapäästmise juttu olen rääkinud kõigile…
Ma annan endast parima. Ausõna. Oma võimaluste ja mõistuse piires.
Ma olen üles kasvanud nagu keskmine eestlane sel ajal kasvas. Detailid on kõigil erinevad, kuid mul oli kodu, vähemalt üks lapsevanem. Sõime pannkooke ja hakklihakastet, vahel käisime kohvikus, suved möödusid vanaema juures, kes tegi mannavahtu ja munaleiba…
Ma olen vegan, ei tarbi palmiõli, üritan võimalusel vähendada pakendite osakaalu, sorteerin prügi nii palju kui saab, rõivaid ostan eetiliselt toodetuna või kasutatult. Kõik muu mida elus vajan, katsun leida kasutatult või teha veidi taustauuringut, et langetada võimalikult keskkonnasõbralik valik…
Selles napis pühadevahelises ajas, otse jõulude järel ja vana aasta ärasaatmispidustuste eel on hea teha väike hingetõmme ja peegeldada lõppeva aasta seiku ja mälestusi, toredaid ja kurvemaid, nagu elus ikka. Läheme koos nostalgiliseks ja heidame pilgu 2018. aasta tahavaatepeeglisse. Looking back to look forward.
Niisiis, slow.ee lehel on täis tiksunud kaks aastat. Kui esimesel sünnipäeval saime tagasi vaadata aastale, kus alustasime veebiga ja avasime päris poe Tartus, siis seekord vaatame tagasi poe sulgemisele ning veebipoe rahulikult omas rütmis kulgemisele.
Nonii, me jõudsime kohale. See ei olnud lihtne. Ja siis oli Intsikurmu ja Valteri sünnipäev. Koristada oli vaja ja kleepse kleepida. Ilgelt palju rahvast oli ja kaupa oli vaja juurde tellida. Ja fotokat ei ole … Ühesõnaga, loll on see, kes vabandust ei leia, et blogipostitusega nii kaua on aega läinud. Aga nüüd…
“History doesn’t repeat itself but it often rhymes,” ehk siis ajalugu ei korda ennast, aga riimib tihtipeale, olevat öelnud Mark Twain. Tõendid selle kohta, et just tema seda ütles, on veidi hõredad. Kuid ega vahet pole, kes ütles, üsna tore tarkus on igal juhul.
Nii avastasin ma siis hiljuti oma elu seitsmeaastase rütmi.
Kui Helen palus minult toimuva Fashion Revolution Week’i kohta kirjutada, võtsin ülesande vastu, kuid kerge kõhklusega. Tegin nädala hakul algust, kuid üks hetk avastasin ennast artiklite tohuvapohust ja infot tundus olevat ületamatult palju…
Kes on töötanud klienditeenindajana, teab, et see toob endaga kaasa nii toredaid kui ka veidraid kliente ning lugusid. Slow esinduspoe esimese sünnipäeva puhul jagame ka teile mõned …
Kui aasta lõpus tehakse kokkuvõtteid, siis alguses tehakse ikka lubadusi ja räägitakse suurtest tulevikuplaanidest. Meil nüüd küll mingeid erakordselt grandiooseid ettevõtmisi kavas (veel) ei ole, aga eks me anna ikka ka siis aru, mis ees ootab. …
Oled märganud, kuidas lõpud on tihtipeale muusikaga tähistatud? Teinekord lausa talumatult tundeküllaselt. Ühes jaapani kaubamajas mängitakse päeva lõpetuseks alati Wham! igitüütut “Careless Whisperi” saksisoolot. Uppuva reisilaeva SS Valencia pardal ühinesid laevameeskond ja reisijad kristlikuks hümniks “Nearer, My God, to Thee” …