Keskkonnakolumn: Milleks kirjutada keskkonnast?

Oktoobrist alustab Müürilehe paberväljaandes igakuine keskkonnakolumn, mille autoriks on teadliku elustiilipoe Slow asutaja Helen Puistaja. Soojenduseks saame lugeda, miks ta keskkonnateemadel üldse südant valutab. 

__________________

Ma olen tegelenud Slow poega nüüdseks peaaegu neli aastat ja teinud selle aja jooksul ligi 50 blogipostitust. Olen kirjutanud teiste väljaannete jaoks, esinenud konverentsidel, osalenud vestlusringides, andnud intervjuusid raadios ja teles. Oma maailmapäästmise juttu olen rääkinud kõigile, kes vähegi kuulata tahavad või inimesi ka sunniviisiliselt kuulama pannud. Olen ennast harinud, vigu teinud, inimesi vihanud, endas kahelnud, saanud küllaldaselt kriitikat, nutnud ja kliimaärevuse pärast teraapias käinud, vähemalt kaks korda peaaegu Slow poe pidamise lõpetanud.

Sealjuures pole mul mingit vastavat haridust, millega ennast teistest targemana tunda. Räägin seda, mida olen lugenud, kogenud ja tunnen, et on oluline minu ning maailma tuleviku nimel. Ja ma pole ainuke. Neid meeleheitlikult tühjusesse karjuvaid ja kogu maailma vaeva enda õlgadel kandvaid inimesi on meil küllaga. 

Miks siis üldse sellest rääkida? Me kõik teame ju. Maailm on hukule määratud, tantsime siis haual kuniks veel aega jagub. Või ehk veidi leebemalt öeldes on maailm muutumas, nii meie kui ka loodus peavad adapteeruma. Tugevam jääb ellu või midagi taolist. Kuidas peaks mind tegelikult puudutama Costa Rica viimane kuldne konn, see, et Aafrika metsades elavad elevandid on välja suremas ja 2018. aastal kadus planeedilt kolm linnuliiki? Varblane sibab ju rõõmsalt meil jätkuvalt ringi. Ma olen seda mõtet erinevas variatsioonis mõelnud lõputult palju, tahtnud nii mitu korda alla anda, kuid siin ma taas olen. Äsja järjekordselt esinemiselt tulnud ja taas oma maailmaängi kirja pannes.

Miks? Sest tahan sulle öelda, et sa pole üksi. 

Costa Rica kuldne konn. Ökoloog ja herpetoloog Martha Crump nägi viimast üksikut isast kuldset konna 15. mail 1989. Ilmselt sama, keda ta nägi ka aasta varem samas kohas kaaslast ootamas. Pilt Wikimedia Commons.

Kliimaärevus 

Kliima- ja ökoärevus või mõni muu kombinatsioon ärevushäiretest ja kliimast ei anna eestikeelses Google’is ühtegi vastet. Climate anxiety on aga juba suuremates USA uudisteväljaannetes aina enam teemaks ja eco anxiety Wikipeedia lehele on ka juba soomekeelne vaste Ilmastoahdistus

Wikipedias illustreerib ingliskeelset eco anxiety ja rootsikeelset Klimatångest lehte pilt Greta Thunbergist ehk ilmselt maailma tuntuimast 16-aastasest. Juhuks, kui sa tõesti veel temast midagi ei tea, siis Greta on tõeliselt inspireeriv noor aktivist, kes alustas 15-aastaselt kliimaprotestidega, esines Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee konverentsil ning kohtus Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeriga. Selle aasta augustis purjetas ta päikesepaneelide ja veelauste turbiinide abil liikuva purjekaga 15 päevaga üle Atlandi ookeani, et näidata selle võimalikkust, osaleda ÜRO kliimamuutuste tippkohtumisel New Yorgis ja kliimamuutuste COP 25 konverentsil Tšiilis Santiagos.

Miks aga just tema seda teemat illustreerib on ilmselt veel motiveerivam. Nimelt sai Greta kliimamuutustest teada 8-aastaselt ja ei suutnud uskuda, miks maailmas selle vähendamiseks küllalt ei tehta. Kolm aastat hiljem langes ta depressiooni, lõpetas rääkimise ja söömise ning lõpuks diagnoositi tal Aspergeri sündroom, obsessiiv-kompulsiivne häire (OCD) ja selektiivne mutism.

Greta esitas oma vanematele väljakutse vähendada perekonna süsinikujalajälge, lõpetades liha söömise ja loobudes lendamisest, mis tähendas, et ema pidi loobuma oma rahvusvahelisest ooperilaulja karjäärist. Oma vanemate elustiilimuutus andis talle lootust ja usku, et ta suudab ka teisi inimesi mõjutada. 

Kui see minust kolm korda noorem tüdruk suutis oma vanematele sellist mõju avaldada, siis tekitab minus esmalt veel suuremat masendust fakt, et ma pidin aastaid võitlema selleks, et mu vanemad vähemalt prügi sorteerima hakkaks. Aga sain hakkama ja lisaks ka teiste väikeste võitudega. Seega on lootust veel inimesi inspireerida, ilma, et peaks selle jaoks täielikku depressiooni langema.

Ma ei tea, kas sa harrastad elada valmis viisaastakuplaaniga või vaid hetkes. Need suured ja hoomamatud keskkonnateemad on aga need, kus hetkes elamine ja väikeste saavutuste tähistamine on olulised. 

Purjekas, millega Greta ületas Atlandi ookeani. Pilt: Wikimedia Commons

Valitud võitlused

Nagu Greta mobiliseeris oma eeskujuga tuhandeid õpilasi tänavatele streikima on meil igal ühel omad viisid positiivset mõju avaldada. Selleks ei ole kohe kindlasti võime inimesi ennast halvasti tundma panna. Tunnistan, teen seda üsna tihti, ükskõik kui ratsionaalne ka teadmine, et inimestele etteheited tehes neid muuta ei saa, ka poleks. Teades meie hetkelist mugavust väärtustava käitumise tagajärgi, on tõesti raske mõista, miks ei pinguta kõik selle nimel, et neid vältida. Kuid teatavasti inimestele ei meeldi, kui neile öeldakse, mida nad tegema peavad ja kliimamuutustest rääkimine sunnib meid põhimõtteliselt mõtlema surmast. Mis pole ka just enamike lemmikteema.

Kuid lähenemisi on ka teisi. Näiteks kunstis. Kliimamuutusi käsitleva kunsti uuring näitab, et see võib olla efektiivne aktivismi vorm, kui kunstnikud loovad mõjuvõimsaid teoseid, mis juhivad tähelepanu probleemile ja pakuvad lootust nende lahendusteks.

Nii teeb näiteks Courtney Mattison detailseid korrallidest inspireeritud skulptuure, mis peaks panema mõtlema: Kui ilus see on, ma ei taha, et see sureks.” Olafur Eliasson tõi Gröönimaa jääkihi suured jääkamakad Kopenhaageni ja Pariisi tänavale, paigutas 12 tükki kella imiteerides ringi ja lasi sulada,tuues nii selle teoreetilise probleemi inimestele praktiliselt silme ette. Zaria Formani imelised hüperrealistlikud jäämägede maalid võluvad oma iluga ja annavad lootust, et kõik ei ole veel kadunud. Alexis Rockman kasutab oma maale, et visualiseerida asju, mis on inimeste eluea ja mõistmise osas väga abstraktsed ja kauged.” 

Põhiline probleem seisneb selles, et me ei näe kliimamuutust veel küllalt lähedaselt. Jah, vihma tundub viimastel aastatel kuidagi rohkem olevat, kuid äkki vaid tundub nii. Koralle pole mina näiteks oma silmaga näinud, kuldsest konnast rääkimata. See fakt muudab kogu asja aga veel kurvemaks – kas tõesti puudub inimestel igasugune huvi looduse ja elusolendite vastu, mis ei eksisteeri otseselt meie kõrval ega puuduta meie elu? Kuidas on karusnahafarmid ja lendorava päästmine Eestis nii suured teemad, kui terves maailmas surevad loomaliigid välja sellise kiirusega, et neile ei tasu isegi enam nime panna? Mitte, et hõberebane ja lendorav vähemtähtsad oleks. Minu suur austus neile, kes on oma väikeseks maailmapäästmise nišiks valinud nende loomade eest seismise. Kindlasti on aga kuskil siin lugejate hulgas ka keegi, kellel on just õige skill set, et pühenduda näiteks mõne kaugema liigi päästmisele.

Ahelreaktsioonid

Kliimaärevus ja -depressioon on nii erilised teemad, kuna neile justkui on lihtne lahendus olemas: sõida vähem autoga, ära lenda, ära söö liha, ära tarbi üle, eelista kohalikku ja lõpeta, for the love of god, selle kahe banaani kilekotti pakendamine. Teoorias kõik tehtav, praktiliselt aga veits ebamugav või lausa elu häiriv. 

Seega, kuidas mitte täielikult ennast kaotada siin kiirelt muutuva kliimaga maailmas, kus tundub, et keegi sind ei mõista ega kuula? Kui raske see ka pole, lepi sellega, et sa ei saa tervet maailma ja vahest isegi oma perekonnaliikmeid muuta. See eest pinguta aga seal, kus näed, et see ka vilja kannab. Sa saad loobuda mugavustoodetest üks korraga ja nii inspireerida ka oma lähedasi. Uuri, kas su töökoha järgmised suvepäevad saaks äkki hakkama nii, et igaüks võtab oma sööginõud kaasa, allkirjasta petitsioone, vali poliitikuid, kes esindavad sinu vaateid. Oled kunstnik – pane vaataja mõtlema. Kui kuskil on midagi halvasti või puudu, küsi väsimatult paremat lahendust, küll lõpuks kuulatakse. Leia see suur või väike võitlus, mis just sulle sobib.

Peale oma katsumusi ja edusamme näeb Greta nüüdseks oma autismi kui supervõimet, mis aitab tal oma sõnumit levitada. Mina suunan oma kliimaärevuse kirjutistesse ja loodan iga kord, et ehk see mõte, mis nüüd maailmaavarusse poetasin, on see, mis kellegi mõtlema paneb ja ehk ühe nendest rasketest CO2-molekulidest mu õlgadelt võtab. Võib-olla isegi ühe väikese ahelreaktsiooni käima lükkab. 

Ja Aafrika metsade elevandid trambivad muideks kiiresti kasvavaid taimi, mis annab võimaluse aeglaselt kasvavatele suurtele puudele, mis omakorda seovad süsihappegaasi. 

Meil kõigil on oma roll mängida!