Ma ostsin oma esimese nutitelefoni, fantastilise htc, kuskil 2011. aastal, kui iPhone oli juba oma neljanda mudeli juures. Ehk siis pigem hilja. Ja minu suhe nutikatega ei ole […]
Tere mini Slow ja järelkasv
Nagu lubas viimane blogipostitus, siis on 2022 aasta olnud täiesti lubaduste- ja eeldustevaba. Ei lubanud Slow blogisse midagi postitada ja no ilmselgelt ei postitatnud ka. Puhkus oli vajalik.
See pooleaastane puhkus on aga toonud kaks tulemust …
Ootuste- ja lubadustevaba uut aastat!
Tere! Head uut! Nii, alustatud.
Istusin vana aasta lõpus selle postituse kirjutamiseks arvuti taha lugematuid kordi. Plaan oli kirjutada Slow aastatest, katsumustest, saavutustest. Poetada juurde veidi statistikat meie tegevusajast jne. Anda vihjeid tulevikuplaanide kohta.
Aga ei.
Kõige teadlikum kolimine, osa 1: kunst ja kirjandus
Teatavasti inimestele meeldib lugeda teiste inimeste elude kohta. Veel parem kui koos piltidega. Seega, siin Heleni lugu erakordselt teadlikust kolimisest. Abiks Marie Kondo, Döstädning ehk Swedish Death Cleaning ja eesmärk asetada uude koju ainult asjad, mis seal ka kasutust leiavad. Kord ja vähemate asjade võrra lihtsam koristamine annavad elule päris palju juurde….
Aasta kokkuvõte surmades, raamatutes ja idealismis: 2020 väljaanne
Aastal 2016, mis ei olnud maailma jaoks just eriliselt hiilgav, avasime Slow poe ja kirjutasin esimese aasta kokkuvõte surmades, raamatutes ja idealismis. Selle aastaga võrreldes oli 2016 aga küll üsna poisike, kuid Slow vaatepostilt sarnaste joontega, seega aeg veidi morbiidse aastalõpu postituse 2020 väljaande jaoks…
Keskkonnakolumni lõpetuseks: kirjutamise aastast ja raskustest
Teretulemast ühele Helenile omaselt kaootlisele kombopostitusele, mille üldine hägune eesmärk on:
– Vaadata tagasi Müürilehe keskkonnakolumni aastale
– Väljendada kestvat hämmingut, kuidas selle ajaga maailm on muutunud
– Selgitada, miks meie blogi nii vaikne on
Keskkonnakolumn: Sundpuhkus saastavast normaalsusest
Kui tavapäraselt puhkuselt kaasa võetud päevitus kipub tuhmuma ja suveniirid riiulil tolmu koguma, siis eriolukorra põhjustatud „puhkuse” õppetunnid ja uued harjumused võiksid jääda püsima.
Keskkonnakolumn: Metsade tualetipotist alla uhtumine on mõistusevastane
Olles kasvanud üles mõnisada meetrit festivalipaigana tuntud Intsikurmu metsapargist, on metsas viibimine olnud lapsest saati osa mu elust. See on ilmselt üks põhjus, miks minu jaoks on tähtis teadvustada, milleks me oma loodusvara kasutame.
Keskkonnakolumn: Viirustest, nahkhiirtest ja inimestest
Peale igavikuna tunduvat sotsiaalset distantseerumist on selge, et koroonaviirus on muutnud püsivalt meie kõigi maailma. Seoses sellega on ehk paslik heita pilk sellele, kuidas viirused on varemgi maailma muutnud.
Keskkonnakolumn: Laste saamisest väljasureval planeedil
Lastesaamise keskkonnamõju üle arutamine on nii mõneski seltskonnas endiselt tabu, ent ajal, mil nooremad põlvkonnad juba ise häälekalt elamisväärset planeeti nõuavad, on see siiski igati kohane teemapüstitus.
Keskkonnakolumn: Armastus ei peitu lilleõies
Mulle ei ole kunagi lilled eriti meeldinud. Nende üle sünnipäeval rõõmustamine oli õpitud harjumus nagu ka omnivoorsus ja kiirmoe tarbimine. Mulle ei istu lõikelillede kaduvus – ma ei mõista, miks peaks väljendama oma tundeid kellegi vastu roosidega, mis närbuvad loetud päevadega.
Mikrokiudude püüdmisest reoveejaamades ja kodudes
Mikrokiud meie vees on maailmas juba päris tükk aega teemaks olnud ja meil muuseas ookeani maagiale ja kannatustele pühendunud blogipostituses ka juba läbi käinud. Ookean on suur ja imeline ning selle reostus hoomamatu – olgem ausad, kõike mida oma silmaga ei näe, on veits raske mõista. Seepärast on ka nende vette sattumise vähendamine omaette segane teema.
Sotsiaalselt distantseerunud mõtteid
Elame veidratel aegadel. Ilmselt poleks keeg meist arvanud, kui kiiresti saab, nii üksikinimese kui maailma, pea peale keerata. Et ka Slow siin omaette vaikselt sotsiaalselt distantseerub, siis võtaks hetke, et jagada oma mõtteid. Vahelduseks ilma suurema maailmapäästmise jututa … kui, siis vaid väikese kõrvalliinina.
Keskkonnakolumn: Heleroheliste prillidega tehtud tarbimisvalikud
Keskkonnasäästlikumad tarbimisvalikud tähendavad siiski tarbimist ja on seega osa probleemist.
Keskkonnakolumn: Süsihappegaasi vaikselt lämmatav embus
Kui sinu jaoks oluline inimene, lemmikloom või kas või potilill on haige, annad sa ilmselt endast parima, et esmalt mõista, mis on kannatuse põhjus, ja seejärel leida võimalus ravimiseks. Meie planeedi asukate heaolu ähvardab õhus olev liigne CO₂.
Küsisime ja saime teada …
Jaanuari keskel palusime sul vastata ühele võrdlemisi pikale küsitlusele, millest võiks saada üks tugipost Slow edasisel arengul. Lühidalt võib öelda, et oleme üksteise mõtteid päris hästi lugenud ja päris palju välja toodud teemadest on meil juba mõnda aega mõttes kolisenud…
Keskkonnakolumn: Ilutulestik – sädelus, metallitolm ja hirmunud loomad
Kui paljude meie valikute keskkonnamõju on mõõdetav veidi hoomamatutes süsinikdioksiidi grammides, siis uusaasta ilutulestiku tagajärjed on pigem otseselt kirjeldatavad ja tihti lausa silmaga nähtavad.
Keskkonnakolumn: Raamat või e-luger – selles on küsimus
Millegi ökoloogilise jalajälje hindamisel arvesse võetavate tegurite hulk ja erinev iseloom võib ajada juhtme kokku ka kõige paadunumal keskkonnaaktivistil.
Keskkonnakolumn: Elektritõukeratas – 2019. aasta fidget spinner
Oktoobri Müürilehe keskkonnakolumnis uurisime, kas renditõuksid muudavad revolutsiooniliselt linnas liiklemist või on tegu üürikese trendimänguasjaga.
Slow kliimaärevate teadmishimuliste mini raamatupood
Mulle ei meeldinud lapsena lugeda. Kuigi ma olin just see praegu väga teemas 80ndatel aset leidvate filmide ja seriaalide laps, kes oli kõike muud kui populaarne ning väheste sõpradega. See Stranger Things peategelane, aga ilma teise dimensiooni koletisteta. …
Keskkonnakolumn: Milleks kirjutada keskkonnast?
Ma olen tegelenud Slow poega nüüdseks peaaegu neli aastat ja teinud selle aja jooksul ligi 50 blogipostitust. Olen kirjutanud teiste väljaannete jaoks, esinenud konverentsidel, osalenud vestlusringides, andnud intervjuusid raadios ja teles. Oma maailmapäästmise juttu olen rääkinud kõigile…
I’m doing my best.
Ma annan endast parima. Ausõna. Oma võimaluste ja mõistuse piires.
Ma olen üles kasvanud nagu keskmine eestlane sel ajal kasvas. Detailid on kõigil erinevad, kuid mul oli kodu, vähemalt üks lapsevanem. Sõime pannkooke ja hakklihakastet, vahel käisime kohvikus, suved möödusid vanaema juures, kes tegi mannavahtu ja munaleiba…
Keskkonnasõbralikkus laiskuse hetkedel ja igavesel tudengieelarvel
Kombinatsioon igavesest tudengi eelarvest ja vahepealsest laiskusest, aga samas soovist olla keskkonna suhtes sõbralikum, on teinud leidlikuks. Jagaks nüüd oma mõningaid väikseid juba tehtud ja plaanis olevaid samme ökoloogilise jalajälje kahandamiseks, mis ehk sulle ka abiks võiksid olla. Ka siis kui tundub, et rahakott ei soosi teadlikku elu.
Madriid – ootamatult öko ja vegan
Reisimine pole just kõige keskkonnasõbralikum ettevõtmine, eelkõige lennates. Küll aga teeb see hingele head ja annab motivatsiooni, mida ehk ka edasi jagada ja seeläbi kaudselt maailmale head mõju […]