Mikrokiudude püüdmisest reoveejaamades ja kodudes

Mikrokiud meie vees on maailmas juba päris tükk aega teemaks olnud ja meil muuseas ookeani maagiale ja kannatustele pühendunud blogipostituses ka juba läbi käinud. Ookean on suur ja imeline ning selle reostus hoomamatu – olgem ausad, kõike mida oma silmaga ei näe, on veits raske mõista. Seepärast on ka nende vette sattumise vähendamine omaette segane teema. Kuna meil poes mikrokiu püüdja müügil ja nii kiitust kui kriitikat saanud, uurisime veidi Eesti suuremate linnade reovee puhastusjaamadelt, kuidas siis ikkagi igaüks tegutsema peaks.

Alustame algusest.

Mis on mikrokiud?

Mikrokiud on mikroplastikute alamgrupp, sünteetiliste kangaste pisikesed osakesed, mis pesumasinas pestes meie rõivastelt eralduvad. Need imepisikesed kiud rändavad koos pesuveega reoveejaamadesse, jäävad tihtipeale filtreerimata ja liiguvad edasi jõgedesse ning ookeanidesse, kus nad vett reostavad ja mereloomad neid sageli söövad. Plasti sattumine seedeelundkonda võib tappa mereelu ja olla ohtlik ka inimestele –  me joome saastunud vett ja sööme kalu, kelle kehas on mikroplastid.

Eelmisel aastal avaldatud uuringu kohaselt võib üks rõivaese pesutsükli käigus eraldada 175 kuni 560 mikrokiudu grammi kohta või 30 000 – 465 000  kiudu/m2.

Arvestada sellega, et umbes 60 protsenti kogu maailmas moodustuvatest rõivastest koosneb sünteetilistest materjalidest (sealhulgas polüester, nailon ja spandex), väljub igaühe meie majapidamisest tuhandeid mikrokiude nädalas. Kui sa neid kiude just pesumasinas kinni ei püüa, jõuavad nad linna reoveepuhastusjaama.

Kuidas reovett puhastatakse?

Reoveepuhastus ehk reoveekäitlus on veepuhastuse liik, mille korral reoained ja soovimatud organismid kõrvaldatakse reoveest, kasutades mehaanilisi, bioloogilisi, füüsikalisi ja keemilisi võtteid ning sageli ka desinfektsiooni. Reoveepuhastus lõpeb enamasti suublas isepuhastumisega. Reoveekäitluse eesmärk on muuta palju orgaanilist ainet ja baktereid sisaldav reovesi piisavalt puhtaks, et selle saaks ohutult keskkonda juhtida.

Pikalt saad lugeda edasi Wikipeediast, veel põhjalikumalt siit ja allpool lühidalt Tartu näitel.

Lühidalt öeldes võib aga öelda, et mikrokiud on niivõrd väikesed, et seadusega kooskõlas oleva reoveepuhastuse viis ei eemalda neid heitveest.

Ülemiste veepuhastusjaam, pilt Tallinna Vee kodulehelt

Veepuhastus Eestis

Kuidas on lood aga täpsemalt Eesti suuremates linnades, uurisin järgi spetsialistidelt.

Kiire, toreda ja ülevaatliku vastuse saime Tallinna Reoveepuhastuse juhilt Tiina Kärnerilt: “Tänapäevased reoveepuhastid ei ole veel disainitud ohtlike ainete nagu ravimijäägid ja mikroplastik eemaldamiseks, st mingit spetsiaalset reovee filtreerimist ei toimu. Igasuguse reostuse, muuhulgas ka mikroreostuse keskkonda jõudmise vältimine peab ikkagi algama tarbijate juures. Tavapärane reoveepuhastus on reostusainete (nt fosfor, lämmastik, orgaanilised ühendid) vähendamine mehaaniliste, bioloogiliste ja füüsikalis-keemiliste võtetega tasemeni, mis lubab seda keskkonda heita. Reovee puhastusastmed ja saasteainete piirväärtused on kehtestatud keskkonnaministri määrusega nr 61 ‘Nõuded reovee puhastamise ning heit-, sademe-, kaevandus-, karjääri- ja jahutusvee suublasse juhtimise kohta, nõuetele vastavuse hindamise meetmed ning saasteainesisalduse piirväärtused’.”

Sarnase vastuse saime ka Pärnu Veelt. Tehnilise teeninduse juht Roman Vaba täpsustas veel: “Tavalise reoveepuhastuse piir on kusagil 10 mkm kandis – ehk siis settivad osakesed. Bioloogilise puhastusega (aktiivmuda/biofilter) eraldub ehk ka väiksemaid osakesi. Täiendavate puhastusastmetega ja erimeetoditega on võimalik igasugust mõõtu osakesi välja sõeluda, aga see teeb reoveepuhastuse väga kalliks ja hetkel pole see mõistlik. Viimasel ajal on palju räägitud mikro- ja nanoplastikutest reo- ja heitvees. On ka arvatud, et enamus mikroplastikutest on võimalik reoveepuhastusega eraldada.” Pärnu vee andmetel nemad mikroplastikute sisaldust ei mõõda ja ilmselt ka teised sarnased ettevõtted seda ei tee.

Ennast aina enam tuleviku linnana reklaamiv ja selle nimelt päriselt tööd tegev Tartu on aga teinud ka reovee puhastuses lisasammu.

Tartu Veevärgi reoveepuhasti juhataja Kaido Põhako selgitas lühidalt millised on Tartu reoveepuhasti tehnoloogilised etapid reovee puhastamisel:

  • Mehhaaniline puhastamine, mis koosneb võredest, liivapüünistest ja eelsetititest. Võrede ava suurus on 6 mm, aastas korjame reoveest välja 100 tonni võreprahti. Ehk see on prügi, mille koht peaks olema prügikastis, mitte kanalisatsioonis.
  • Bioloogiline puhastamine – bakterite abil lagundatakse orgaaniline reostus, ärastatakse reoveest fosfor ja lämmastik.
  • Järelsetitid ja kangasfiltrid.  Meie kangasfiltrid on tihedusega 10 µm ja kogu heitvesi, mille väljavool on Emajõkke, filtreeritakse. Keskmine päevane vooluhulk on 23 000 – 25 000 m³

Ja lisas: “Sarnaseid filtreid on Eestis kasutusel ainult 3-4 reoveepuhastil. Loomulikult koosneb iga etapp erinevatest seadmetest ja reovee puhastamise protsessid on keerukamad kui eespool lühidalt kirjeldatud.”

Narva ja Viljandi paraku ei vastanud minu e-mailidele.

Vees leiduvad mikrokiud mikroskoobi all

Mikrokiudude filtreerimine

Põhimõtteliselt on võimalik, et osad mikrokiud ka settimise käigus veest eemaldatakse ja hea tõenäosus, et Tartu tihedad kangasfiltrid enamuse eemaldavad. Omalt poolt kaasa aitamine ei tee aga kindlasti paha. Alustades sellest, et sünteetilisi kangaid võiks pesta võimalikult madalal temperatuuril ja õrna programmiga. Kaasa aitab ka kõige tavalisem pesukott, mis rõivast liigse ‘väntsutamise’ eest hoiab.

Tallinna Tehnikaülikool meresüsteemide instituut on teinud ka uuringu mikroplastide ja -kiudude kohta Eestis: Mikroplastiku allikad ja levikuteed Eesti rannikumerre, potentsiaalne mõju pelaagilistele ja bentilistele organismidele

Aina enam ettevõtteid on aga välja tulnud ka spetsiaalsete mikrokiude püüdvate toodetega. Pesumasinast väljuva vee filtreerimsieks on loodud nt Filtrol kotid, nii koduse kui tööstuse pesuvett filtreerivad PlanetCare filtrid. Kui need on liiga suured ettevõtmised, siis pesumasina sisest filtreerimist (kuni 25% ulatuses) võimaldab Cora Ball. Need on kõigest esimesed paar otsingutulemust, erinevaid filtreerimissüsteeme on nüüdseks juba kõvasti rohkem. Üks aga ilmselt enim kajastust ja diskuteerimist saanud toode on GuppyFriend pesukott, mis ka meil müügis on.

Mis on mikrokiude püüdev pesukott?

Lühidalt öeldes on Guppyfriend Saksamaal välja töötatud spetsiaalne kott, mis esmalt vähendab sünteetiliste kiudude eraldumist tänu koti sees pesemisele ja lisaks filtreerib välja kuni 15 µm suuruseid mikrokiude. GuppyFriend sarnaneb tavalise pesukotile, kuid on tihedamast koest kangaga. Aja jooksul kogunevad koti nurkadesse sünteetilisi kiude, mis saab eemaldada ja minema visata. Täpsemalt loe meie blogipostitusest.

Ainult reklaamjutte ei pea muidugi uskuma. Saksa teadusinstituut Phys.org andmetel eraldavad riide Guppyfriend’i kasutamisel 75-86 protsenti vähem kiude.

Guppyfriendist kogutud mikrokiud tuleb visata prügikasti, ideaalis millegi sees, et need õhku laiali ei lendaks. Eestis läheb enamus olmeprügi põletusse, seega igal juhul on välditud kiudude vette jõudmine.

Üldse mitte kokku räägituna juhtus ka Rohegeenius äsja Guppyfriendi katsetama. Tulemusi saad lugeda Rohegeeniuse veebist.

*Ka meie veebipoes on mitmeid sünteetilisest materjalidest riideid müügil. Sünteetikat müüme küll ainult ümbertöödeldud kujul, ideaalis ookeaniprügist tehtuna. Vaatamata sellele, et ookeaniprügist riiete tegemine pole täiuslik lahendus, on ta siiski mingi lahendus. Igal juhul soovitame aga kõiki meilt ja mujalt soetatud sünteetilisi kangaid pesta Guppyfriend kotis või vähemalt tavalises pesukotis, madalal temperatuuril ja käsitsi või õrna programmiga.

Niisiis lühidalt – reovee puhasts on pikk ja minu jaoks jätkuvalt võrdlemisi imeline tegevus, mille raamistik tundub aga, et ei ole meie praeguse aina spetsiifilisema (muuseas ravimite ja mikroplastikute) reostuse eelmaldamiseks päris võimeline. Takistuseks on nii suured mahud millega reovee jaamad peavd hakkama saama kui ka finantsid. Ehk siis mõistlik oleks kodanikuna teha omalt poolt, mida annab, reoveejaamade tööd lihtsustada ja pikemas plaanis ennast tervisekahjude eest säästa. Olenevalt siis muuseas ka oma kodukandi vee filtreerimise süsteemist. Kindlasti mine uur ka oma kodulinna reoveejaama kodulehte.

*Lisaks:

Tartu Veevärgi reoveepuhasti juhataja Kaido Põhako rõhutas lisaks, et suuremaks probleemiks vee-ettevõtetele ja reoveepuhastamisel on suurem praht, mis visatakse WC potti. Sealt edasi jõuab see torustikesse ja puhastitele tekitades ummistusi ning seadmete ülemäärast kulumist ning purunemisi. Mida ei tohiks WC potti visata on hästi näitlikult ja põhjalikult lahti seletatud Eesti Vee-ettevõtete kodulehel.

AS Tallinna Vesi tegeleb järjepidevalt kogukonna teadlikkuse tõstmisega ja pakub huvilistele võimalust tulla reoveepuhastusjaama tööga tutvuma. Täpsemalt saab lugeda koduleheküljelt.