Aasta kokkuvõte surmades, raamatutes ja idealismis: 2020 väljaanne

Aastal 2016, mis ei olnud maailma jaoks just eriliselt hiilgav, avasime Slow poe ja kirjutasin esimese aasta kokkuvõte surmades, raamatutes ja idealismis. Selle aastaga võrreldes oli 2016 aga küll üsna poisike, kuid Slow vaatepostilt sarnaste joontega. Sellest, kuidas asjad kordavad ennast ikka sama ringi pidi, oleme juba kirjutanud, seega aeg veidi morbiidse aastalõpu postituse 2020 väljaande jaoks.

Niisiis, surmad …

Kui 2016 jäi meelde paljude jaoks oluliste muusikute, näitejate ja sportlaste kaotusega, siis selle aasta hävitustöö on täiesti teisel tasandil. Filmides ja dokumentaalides on kombeks aga keskenduda üksikutele tragöödiatele, need on inimeste jaoks hoomatavad. Ligi kaks miljonit koroonaga seotud surma on juba piisavalt jabur number, et sellega ei oska mõistus väga midagi peale hakata. Üks pikalt haiglas viirusega võidelnud ja kaotanud lähedane on aga teine asi. Tunneme kaasa kõikidele nendele miljonitele, kes on lähedase koroona tõttu kaotanud. 

Üksikutest koroona välistest surmadest oli see aasta minu jaoks üks kurvem Ruth Bader Ginsburg. Täiesti erakordne, inspireeriv, aastakümneid USAs võrdsete õiguste eest võidelnud naine. Kaotuse teeb muidugi veel traagilisemaks Ginsburgi surmavoodi soov, et tema kohta ülemkohtus ei täidetakse enne valimisi ja loomulikult täiesti mitte üllatav ülikiire koha täitmine radikaalselt traditsioonilise polaarse vastandiga.

Sellesse maailm-käib-ringiradapidi-kategooriasse väike põige – minu kaks lemmik kinolina maailma on Star Wars ja Marvel. Kui 2016 jäi meelde Kenny Baker aka R2D2 ja Carrie Fisheri ehk Princess Leia lahkumisega just enne uue triloogia kolmandat filmi, mis pidi Leia lugu olema, siis see aasta lahkus meie hulgast Chadwick Boseman ehk Black Panther. Kuigi Chadwicki ei asenda keegi, on Marveli maailmas vähemalt kangelaste tiitlid pärandatavad.

Kui 2016 aasta surmade kategoorias sai põigatud ka kliima teemadele ja kuidas olenemata indiviidi tegudest on meie üldine mõju lõpuks ikkagi kõigi tegude summa ning lõpuks oleme ikka ühes paadis kui vesi kerkima hakkab, siis see aasta on ehk see fakt vähemalt mingile osale selgemaks saanud. Ehk siis peame karmide piirangute all veel ilmselt kauem elama, kui tegelikult oleks võinud, kuna pool paaditäit ei oska ikka kuidagi maski kanda ega suurematest kogunemistest eemale hoida.  

Palun, palun, palun, aita hoida teiste tervist kandes maski, pestes käsi, hoides eemale. 

Raamatud

Raamatute lugemiseks oli see aasta ilmselt paljudel tavapärasest rohkem aega. Ma jõudsin 2016 aasta 26 raamatuga võrreldes see aasta 45 enda aju sisse süüa. Samas ei ole see väga pandeemiaga seotud, selline trend on viimastel aastatel juba olemas olnud. Selle aasta raamatuvalik kippus aga rohkem sinna elu, vaimse seisundi ja üksinduse üle mõtlevate poole. Enamuses pigem alateadlikult. 

Kui uued piirangud sulle taas lugemisaega juurde annavad, siis siin mõned soovitused …

Isolatsooniga sobivalt sattus ilukirjanduse kategooriast aasta alguses mul ette Adrian Tchaikovksy Children of Ruin – põnev järg Children of Time raamatule, mis kosmose suures üksinduses oma teed otsivatest olenditest ja läbi aja arenevatest uutest intelligentsitest rääkis. Mitte soovitatav araknofoobikutele. Üks aasta tipphetki oli Gail Honeyman’i Eleanor Oliphant is Completely Fine – lugu ennast inimsuhetest vägagi eraldanud Eleanorist, kes vaikselt tagasiteed leiab. Ärevuse ja depressiivsuse klassikud Sylvia Plath The Bell Jar ja Bukowski Post Office jätsid ka muidugi omad jäljed.

Valus meenutus sellest, kuidas meie üks veidi piirangutega aasta kannatused ikka veidi on üle paisutatud, oli Viktor E. Frankl raamat A Man’s Search for Meaning, ehk raamat sellest kuidas kolm aastat neljas erinevas koonduslaagris, sealhulgas Auschwitzis vangistatud Frankl kogu kannatusega toime tuli ja kogemuste baasil uue psühhoteraapilise koolkonna – logoteraapia ja eksistentsiaalse analüüsi algeid edasi arendas. Suure mõjuga lühike lugemine ja meenutus, et kui maski kandmine on nii paljude jaoks niivõrd suur kannatus, siis on nende senine elu ikka jube hea olnud. 

Frankl ütleb, et kannatus on vältimatu, kuid me saame valida, kuidas me sellesse suhtuma ja sellest tähendust leiame. 

Heaks jätkuks sellele teemale oli Sarah Wilson’i First, We Make the Beast Beautiful: A New Story About Anxiety. Kui sul on ärevuse, depressiooni ja OCD-ga võitlust ette tulnud, loe! Veits roosamat motivatsiooni annab Anna Borges raamat The *more or less* Definitive Guide to Self-Care. 

Ja kui tahad lugeda midagi õpetlikku ja totakalt lõbusat, siis Randall Munroe How To: Absurd Scientific Advice for Common Real-World Problem teeb kõik siin maailmas paremaks.

Slow temaatilist lugemist alustasin ühe aasta lemmikuga – The Dark Mountain Project esseekoguga Walking on Lava ja Rachel Carson’i maailma muutnud teos Silent Spring šokeeris sellega, kui vähe raha ahneid keemiatööstureid 60ndatel USAs looduse, loomade ja inimeste tervis huvitas, aga andis ka veidi lootust, et vähemalt mõned sammud oleme sellest ajast ikkagi õiges suunas teinud. 

Slow teemalise lugemise osas lõpetasin aasta Margareta Magnusson raamatuga Dostadning: The Gentle Art of Swedish Death Cleaning. Sellest tuleb veel eraldi postituste seeria 😉

Et siis idealism, jah?

See peaks nüüd veel siin kuskil alles olema? Ausalt öeldes hakkab see kaev ikka üsna ära kuivama. Kuid eks kaevab edasi. Mõned head asjad, mis 2020 aastast tulid (ja mille välja kaevamiseks Killu abi käiku läks):

  • Trump ei ole enam varsti (vähemalt sellise regulaarsusega) uudistes. USAs taastuvad ehk mõned keskkonda hoidvad seadused, mis oma mõjuga meieni ka ulatuvad.
  • 2016. aasta saavutus oli Slow avamine, see aasta saime pärast nelja aastat disaini- ja värvivärskenduse ning komplektis kaasa veidi lisa motivatsiooni.
  • Kaugtöö revolutsioon. Jah, ülemused –  see on võimalik. Nii absurdne kui see ka kohati ei oleks. Teha voodis silmad lahti ja tabada esimesena, et jah – ma olen nüüd tööl.
  • Süsihappegaasi emissioonid langesid rekordilised 7%, mis küll tõenäoliselt teeb end 2021. aastaga taas tasa, kuid olgu see motivatsiooniks, et koos vastutustundlikult tegutsedes on veel võimalik midagi paremuse suunas ära teha.
  • Me päästsime rohkem loomi. Pandeemia tõenäoline algus Wuhani elusloomaturult on sundinud ümber mõtlema, kuidas me teisi eluvorme kohtleme. Hiina kõrvaldas soomuslooma pangoliini ametlikust rahvameditsiinis kasutatavate taimede ja loomade nimekirjast ning on suurendanud hävimisohus looma seaduslikku kaitset. Hiina metsloomade kaitse seadus kehtib nüüd esimest korda ka merel, vähendades loodetavasti sealse kalalaevastiku tohutut jalajälge. Hiljuti teatas ÜRO, et varem ülepüütud Vahemerel ja Mustal merel on suurte kalade hulk viimase kahe aasta jooksul kahekordistunud. Interpol alustas ulatuslikku rahvusvahelist võitlust salakaubaveo vastu. Ja juba tänu sellele, et liiklus oli rahulikum, hukkus ka teedel vähem loomi.
  • Üleüldse, me ka sõime vähem loomi. Globaalne lihatarbimine vähenes 3%. Kuna langustrend algas juba 2019, teeb see seniolematud kaks järjestikkust võidukat aastat.
  • Selle aasta detsembri alguses võtsid 14 riiki, kellele kuulub 40% maailma rannajoonest, vastu suure otsuse lõpetada ülepüük, taastada vähenev kalade populatsioon ja peatada plastreostuse vool merre.

 

Siin sulle, siis kahel korral baseeruva traditsiooni jätkamiseks: John Oliver laseb aasta õhku. 

 

Selle lõpupauguga on igati paslik veel meelde tuletada, et ärme parem ise uusaastaööl pürotehnikuks hakka. Eriti loomade-lindude läheduses. Näeme 2021!