Aastal 2016, mis ei olnud maailma jaoks just eriliselt hiilgav, avasime Slow poe ja kirjutasin esimese aasta kokkuvõte surmades, raamatutes ja idealismis. Selle aastaga võrreldes oli 2016 aga küll üsna poisike, kuid Slow vaatepostilt sarnaste joontega, seega aeg veidi morbiidse aastalõpu postituse 2020 väljaande jaoks…

Kui paljude meie valikute keskkonnamõju on mõõdetav veidi hoomamatutes süsinikdioksiidi grammides, siis uusaasta ilutulestiku tagajärjed on pigem otseselt kirjeldatavad ja tihti lausa silmaga nähtavad.

Selles napis pühadevahelises ajas, otse jõulude järel ja vana aasta ärasaatmispidustuste eel on hea teha väike hingetõmme ja peegeldada lõppeva aasta seiku ja mälestusi, toredaid ja kurvemaid, nagu elus ikka. Läheme koos nostalgiliseks ja heidame pilgu 2018. aasta tahavaatepeeglisse. Looking back to look forward.

Seekord on nii, et minu tööaasta (vähemalt poes viibimise osas) lõppeb 23.detsember. Seepärast on ka minu selle aasta kokkuvõte jõulusemas meeleolus ja päris-päris aasta kokkuvõtte teeb hoopis Killu, kellel 30.detsembril on täitsa viimane tööpäev Slow poes.
Niisiis. Kui nüüd aus olla …

2016. aastat alustasin Bratislavas, künka otsas, sõjas langenud nõukogude sõdurite mälestusmärgi kõrval. Oma uuele aastale Eestis läksin vastu päev peale David Bowie surma Tegeli lennujaamast kurvalt Blackstar albumit kuulates. Slow aasta sai juba kokku võetud, see on aga isiklikum kokkuvõte, mis ei ole üldse motiveeriv ja armas muinasjutt. …

Et ikka kombeks on aasta lõpus veidi tagasi vaadata tegudele ja saavutustele, siis eks ka meie alluta ennast sellele normile. Alustame sellest, millega Slow see aasta on hakkama saanud ja nimele vaatamata on meie beebisammud olnud suured ja kiired …