I’m doing my best.

Ma annan endast parima. Ausõna. Oma võimaluste ja mõistuse piires.

Ma olen üles kasvanud nagu keskmine eestlane sel ajal kasvas. Detailid on kõigil erinevad, kuid mul oli kodu, vähemalt üks lapsevanem. Sõime pannkooke ja hakklihakastet, vahel käisime kohvikus, suved möödusid vanaema juures, kes tegi mannavahtu ja munaleiba. Hapukoort kakao ja suhkruga ka muidugi.

Koos välismaa telekanalitega jõudsid minuni trendid, millega keskmises koguses kaasa läksin, kandsin kiirmoe kettide riideid, viskasin neid ära, kui küllalt sai. Vett ja elektrit ei raiskand kunagi.

Mingi aeg hakkasin paremini oma otsuste mõjust aru saama ja teatud tegevusi vähendama. Kiirmoe kette olen vältinud sellest ajast, kui esimesi kokkuvarisenud hoonete uudiseid nägin. Taimetoitlaseks hakkasin umbes kuus, veganiks pea neli aastat tagasi. Sorteerin prügi, kasutan kuutassi, parandan oma vanu riideid ja üritan tätoveeringuid lasta keskkonnasõbralikult teha.

Lõin Slow, et nii minul endal kui sarnaselt mõtlejatel oleks koht, kust saada toredaid asju. Aga ka täiesti mitte samamoodi mõtlejatele koht, kus ehk miskit uut avastada. Eesmärk oli algusest peale mõjutada paljuid inimesi tegema veidi paremaid otsuseid, mitte tekitada stressi, et kõik peavad olema ideaalsed. Tegin poe Tartusse, et oleks ka päris koht, kuhu sisse astuda ning minult ja teistelt töötajatelt nõu küsida, ühistest huvidest rääkida ja muidugi asju oma käega katsuda.

Tartusse, sest Tallinnas oli sel hetkel juba ZUZU, Ehe Mood, Lav Organic. Aparaaditehasesse, sest see oli värske ja paljutõotav. Tahtsin valgusküllast pinda, kus elektrit ei peaks liialt raiskama. Sain. Rohelist elektripaketti kahjuks ei saanud ja raiskamine oli siiski vältimatu, sest Eesti kliimas otsustati mingil põhjusel paigaldada ühekordsed uksed ning soojakardinad, mis enamus oma sooja uksest välja puhusid ja elektriarvetega lisaks värinaid tekitasid.

Üritasime hoida ennast jätkusuutlikkuse maailmaga kursis, anda infot edasi ja teha reklaami, et meid üles leitaks, et saaksime edasi oma eesmärkidega tegeleda. Paraku Aparaaditehas kaasa ei aidanud ja pidime Slow poe sulgema üsna valusa pagasiga, mida siiani tassime. Üritasime. Üritasin.

Nüüd, kui Slow on taas täiskohaga veebipood, peavad sellega seotud inimesed tegema ka ‘päristööd’, et ellu jääda. Aega on jäänud väheks, et süveneda, uurida, uusi tooteid leida, ennast kõigega kursis hoida. Südametunnistus ei lase aga ka palka maksval töökohal lihtsalt aega parajaks istuda ja samal ajal Slow jaoks vajalikke artikleid lugeda. Nii anname endast parima, et vaba aja sisustada siiski uurimise, lugemise, uute alternatiivide leidmise, tellimuste tegemise, pakkide saatmise, blogi kirjutamise, meilidele vastamise, sotsiaalmeedia ja kõige muuga.

Sealjuures olen ma alati endale kõige suuremat stressi tekitanud, arvan alati, et ei tee küllalt, võiks olla parem. Üldiselt on aga Slow omaette ruum, kus inimesed on toredad ja üritavad üksteist aidata. Kuid vahel ikka saan sõimata, kui julgen lennukiga lennata1. Kriitikat, et müün bambuse-maisi-melamiini kohvitopse, mis kuu aega tagasi välja tulnud uuringu kohaselt pole keskkonna- ega inimsõbralikud². Ja viimati kommentaari, et Pinatex ei ole vegan, sest koosneb peamiselt naftast3 ning põhimõtteliselt tegeleb Slow rohepesuga.

Mis on lahendus? Mitte käia kaugetes kohtades, kuna mul ei ole võimalust võtta vähesele puhkusele lisaks mitmeid päevi kuhugi kohale jõudmiseks? Visata minema topsid, mis ühtäkki enam ei sobi? Mitte müüa naha alternatiive, kuigi nende keskkonnamõju on siiski väiksem kui pärisnahal? Äkki üldse Slow ära lõpetada, sest see pole täiuslik kellegi teise mõõdupuu kohaselt?

Ma mõistan küll kuidas kliima ärevus võib vahest muutuda täiesti halvavaks ja tahaks lihtsalt kõigile karjuda kuidas nad käituma peavad. Eks meil on ka vahest raske ennast ses osas kontrollida, kuid kui tead, et keegi vähemalt üritab, siis välja tuua, et see pole ikkagi küllalt, võtab ikka motivatsiooni väga maha.

Aga ma üritan. Ma päriselt ka üritan. Ma ei kavatse kunagi olla täiuslik, kuid imetlen kõiki, kes minust asju paremini teevad. Ma üritan alati teisi natukenegi paremuse suunas mõjutada ja ka oma tänitamise tendentsi kontrolli all hoida. Kingin kohvitopse neile, kes liiga tihti ühekordseid tarbivad. Viin emale looduskosmeetikat ja kokkan sõpradele vegan toitu, et selle võimalusi tutvustada. Teen vahest keskkonda saastavaid asju, üritan neid aga kompenseerida igapäeva elus võimalikult paremaid alternatiive valides.

Kõigi jaoks ei saa keegi kunagi olema küllalt hea. Lepib sellega. Üritab kuidagi üle olla ja edasi pingutada. Mitte ennast veel rohkem piinata, kui me seda selles katkises ühiskonnas isegi juba teeme. Ja muidugi leida sarnaselt mõtlejaid, kellele oma rasket elu vahest kurta ja koormat vähendada.

Aitäh kuulamast lugemast.

Ma nüüd hakkan oma teksades järjekordset auku nõeluma.

 

 

__________________________________

  1. Üks lennumiil tekitas 2016 aasta statistika kohaselt 176,9 grammi CO2e inimese kohta. Berliini on 648 miili, seega 114,63kg, edasi tagasi ümmarguselt 230 kg CO2e. Uuringu kohaselt tekitab keskmine lihasööja päevas oma toiduvalikuga 5,62kg heitgaase, vegan 2,9kg. Ümardame pigem negatiivsuse poole, ja oletab, et päevas hoian kokku 2 kg, mis aastas on 730kg. Veits enam, kui kolm edasi-tagasi lendu Berliini. Noh, lihtsalt infoks, mitte enese väljarääkimiseks.
  2. Testitud 12st topsist sai Stiftung Warentest uuringus kemikaalide osas hea või rahuldava hinnagu 5 ja halva 7. Halva tulemuse saanud Zuperzoziali valikut me seega enam ei täienda. Meil müüdavad Tranquillo topsid polnud testitavate hulgas. Aga eks me igaks juhuks neid ka siis enam juurde ei võta, enne kui rohkem selgust. See-eest tulevad juba varsti uuest materjalist topsid müüki. Veidi veel kannatust!
  3. Pinatexi tootmise alguses kasutati sideainena tõesti nafta baasil keemiat, praeguse seisuga väidetakse koostises olema: 80% ananassilehe kiud, 20% PLA ehk taastuvast biomassist valmistatud polüester. Seni pole vähemalt meie poolt leitud andmetel keegi täpsemalt erapooletut kontrolli teostanud.

 

Btw, irooniline on saada muidugi ka kriitikat interneti teel, kui see on kokku üks suur keskkonnavaenlane. Serveriparkide jaoks on maha võetud ilmselt päris mitu metsa, nende jahutamiseks läheb meeletu energia ja kõik koostiosad pole ka ilmselt kaudsemaid ringe ajades kuidagi veganid. Kui nüüd ideaalseks olemis eesmärgil just interneti ei hülga, siis kustuta kurat siiki oma ülearused (negatiivsed) e-mailid ja sõnumid ära!