Tere! Head uut! Nii, alustatud.
Istusin vana aasta lõpus selle postituse kirjutamiseks arvuti taha lugematuid kordi. Plaan oli kirjutada Slow aastatest, katsumustest, saavutustest. Poetada juurde veidi statistikat meie tegevusajast jne. Anda vihjeid tulevikuplaanide kohta.
Aga ei.
Teretulemast ühele Helenile omaselt kaootlisele kombopostitusele, mille üldine hägune eesmärk on:
– Vaadata tagasi Müürilehe keskkonnakolumni aastale
– Väljendada kestvat hämmingut, kuidas selle ajaga maailm on muutunud
– Selgitada, miks meie blogi nii vaikne on
Ma annan endast parima. Ausõna. Oma võimaluste ja mõistuse piires.
Ma olen üles kasvanud nagu keskmine eestlane sel ajal kasvas. Detailid on kõigil erinevad, kuid mul oli kodu, vähemalt üks lapsevanem. Sõime pannkooke ja hakklihakastet, vahel käisime kohvikus, suved möödusid vanaema juures, kes tegi mannavahtu ja munaleiba…
Juba aknast välja vaadates tundub pilk külmuvat. Tänaval jalutades oled katnud end rekordarv kihtidega. Leidnud haruldase päikseloigu, teed näo, valetad endale, et siin ongi kõige soojem koht Eestimaa peal. On jaanuar ja tunned, et oled täiusest kaugel. …