T. oli ilus ja pisut häbelik, kurbade silmade ja kitsaste pükstega kolmekümnendates aastates mees. Taoline materjal millest on tehtud raamatukogude lugemissaalide noorte neidude ja geide helesinised unistused. Meie tutvus sai alguse ühest kohmetust rummikoolast… ega jõudnud sealt suurt kuhugi. Erinevused selleks olid liiga suured. Talle meeldis film „The Notebook“. Toore tüdrukuna naersin selle filmi pisarate üle. Tema naisnäitleja oli Natalie Portman. Minul Eva Green. Talle meeldisid koerad. Minule koaalad. Meie kõige suurem ja veidram erinevus Venni diagrammil oli aga ilmselt viisis, kuidas toimetasime oma e-maili. Kui minu inbox pidi olema vanadest kirjadest tühi, siis temal oli sinna kogunenud üle 15 000 lugemata kirja. Aasta siis oli… 2013?
See põgus meenutus ühest vanast romansist ei oleks Slow lugudes üldse teema, kui me ei oleks maikuu lõpus EL-andmekaitseseaduse-spämmikirjade tulvas sattunud arutama viise, kuidas vähendada uudiskirjade saatmisega seotud Interneti varjatud energiakulusid ja vastutustundliku ettevõttena omaenda süümet selle sees. Heleni mõttest lisada kliendikirjade jalusesse peale nende lugemist ka nende kustutamist soovitav märge, tuli mul vana armas T. taas meelde. Kuidas tal läheb? Kas ta kannab jätkuvalt kitsaid pükse, millest tüdrukud luuletusi loovad? Kui suur on tema lugemata meilide arv aastal 2018?
Nii ma siis küsisin.
Tema vastus – “30 974.”
Oh boy!
30 974 e-maili ei ole muidugi 30 974 paberkirja. Või 30 974 odavmüügikaubamaja lendlehte isiklikus postkastis. See ei ole sõitmine bensiiniahne Hummeriga, kiirmoekettide 52 hooaega ega palmiõlitööstuse lageraie. Meie digitaalne süsinikujälg on kõrvutades nimetatud pärismaailma praktikatega küll kordades väiksem, kuid sellegipoolest. See on olemas ega ole nii süütu ja nähtamatu kui tegevuste ajalugu mõnes inkognito-aknas sel näida paistab.
Seda põhjusel, et iga liigutus, iga klikk, mis ekraanide taga teeme, kasutab energiat. Alates emaili saatmisest-hoiustamisest ja google-otsingust, kassivideote striimimise, twitterisäutsu ja selle blogipostituseni siin välja. See ei ole ainult elekter mõne isikliku seadme tööks, vaid ka elekter, mida tarbivad neist palju suuremad (ja meist kaugemad) andmekeskused selle virtuaalinfo salvestamiseks, töötlemiseks ja saatmiseks. Kui palju selleks energiat kulub? Täpset arvu on raske välja käia ja andmed on allikates erinevad, hinnaguliselt on pakutud, et kui Internet oleks omaette riik, asetseks ta riikide elektritarbimise tabelis (koos Saksamaaga) viiendal-kuuendal kohal. Arvetades, et valdav osa võrguteenuste kasutatavast energiast põhineb siiamaani veel fossiilkütustel, on Interneti süsinikujälg (ca 2% maailma kasvuhoonegaaside emissioonidest) samaväärne lennundussektori taevatriipudega.
Hea uudis – nii nagu lennufirmasid on võimalik järjestada ja reisimiseks valida nende süsinikujalajälje põhjal (ja tasuta alkoholi kaardi järgi), saab sama teha ka erinevate pilveteenuste pakkujate vahel. Alates 2009. aastast, mil Greenpeace IT sektori energiakasutuse radarile võttis ning Clicking Green raportites ettevõtetele hindeid jagama hakkas, on kolm populaarseimat platvormi – Apple, Facebook ja Google üksteise võidu teinud suuremaid hüppeid oma serverite taastuvenergiale üleviimise suunas. Olles sellega tänaseks mõjutanud ka pea 20 teist konkurenti fossiil- ja tuumaenergiasõltuvusest võõrduma. (Enesekriitiline kurb noot – Automattic, kellele kuulub ka WordPressi platvorm, millel Slow blogi jookseb on fossiilsõltlane ega ole täna veel heas nimekirjas). Mis nende ettevõtete tegevust toidab?
Kliimamuutused, Trumpi administratsiooni anti-kliimapoliitika, taastuvenergia hinnavõit ning tarbijate surve brändide mainekujundamisel. Jah, ka selles hoomamatus virtuaalvõrgus, kus üksikisik mõjub köömnena köögipõrandal, on siiski olemas pisikese tarbija võim(alus) muutusi suunata. Näiteks siin. Veel parem – see mõju ei piirdu ainult osundamisega, mida ettevõtted meie hoidmiseks tegema peaksid. Ka meil on võimalik samaaegselt oma tehnoloogiakäitumist korrastada ja süsinikujälge vähendada. Kuidas?
Koos Emil Rutikuga seda jubeseksikat 90ndate juhtme-väljatõmbamise-diskolaulu lauldes ja nutikamaid valikuid tehes. Mõned energiatsäästvad life-hack salmid refrääni vahele:
- Iga sisselülitatud seade kasutab energiat. Arvestades kui tihti vajavad nutitelefonid laadimist, võib neid sisuliselt pidada juhtmega telefonideks. Säästab see, kes lülitab nutiseadmel teavitused välja ja lülitub ajal, mil seda aktiivselt ei kasutata lennuki- või sõidurežiimile. Sama kehtib ka arvuti energiasäästurežiimile paneku kohta.
- Ka mitme vahelehe hoidmine brauseri tegumireal on energiaröövel. Tim Frick, jätkusuutliku veebi aktiivne eestkõneleja, kasutab ise ja soovitab teistelegi 1) Great Suspender Chrome pluginat, mis paneb brauserilehed, mida parajasti ei kasutata, unele; 2) Earth Mode’i, mis träkib ja analüüsib sinu online energiakasutust ning istutab selle süsinikuemissioonide neutraliseerimiseks puid.
- Kui haldad/oled tegemas veebilehte, siis mida kasutajasõbralikuma, hõlpsamalt leitava infoga ja müravaesema lahenduse valid, seda väiksem on selle süsinikujälg. Kõikvõimalikud isemängivad videod, pop-up reklaamid, karusellbännerid jms edev värk tüütab ja tekitab kasutajas segadust ning raiskab energiat. Ecograder on tore leht vaatamaks veebilehe jätkusuutlikuse skoori (Slowl 43/100st) ning saamaks soovitusi rohelistemateks lahendusteks.
- Twitteripeerud! Kas teadsid, et ühe twitterisäutsu süsinikukogus on võrdväärne ühe inimpeeretusega? Keskmiselt 0.02 grammi CO2-e. Thou shall not
talktweet shit. - Süsinikueksperdi Mike Berners-Lee raamatu “How Bad Are Bananas: The Carbon Footprint of Everything” andmetel võrdub üks spämmimeil meie postkastis 0.3gr CO2-ga. Üks tavameil 4 grammiga. Üks mahukama manusega e-mail tekitab juba 50 grammi CO2-e. Nii lisab üks aasta sissetulevaid kirju kontoomaniku süsinikujäljele u 136 kg-i emissioone, mis on võrdväärne kogus 321 km läbimisel tavaautoga. Üks lihtsaim viis oma digitaalse süsinikujälje vähendamiseks midagi teha, ongi vanade ja ebaoluliste kirjade kustutamine ning mittevajalike tellimuste tühistamine. Lihtne nagu 1-2-3. Ja kas ei mõju koristamine ja vanast vabanemine teraapiliselt?
Mis toob mind selle teemaga tagasi T. postkasti juurde…
Uurisin, kas tema lugemata kirjade talletamisele on põhjus. Ta ütles, et põhjust ei ole. Ta ei viitsi neid kustutada. “Neid tuleb ju iga päev juurde, see oleks lõputu töö.”. Küsimusele, kas ta kaaluks nende kustutamist, listides unsubscribe klikkimist, et vähendada seda energiatarbimist, mis kulub andmekeskustel e-kirjade, loetud või lugemata, prügikastis või pornokaustas hoiustamiseks, vastas ta, et ei ole sellele kunagi mõelnud. “Ma ei tea, kas saab korraga kõik lugemata kirjad ära kustutada. Kui saab, siis põhimõtteliselt võiks.”
Aga palun, see variant on täiesti olemas.
Saab ka nii, et neid kirju enam juurde ei tuleks.
“Kuigi ega eriti ei viitsi.”
Duh. Siis, lubage, ma pakun oma abi. Mina aitan ja viitsin, nagu prantslaste RTE-gi. “Olla veider, muretseda süsinikujälje pärast ja ihuda teie meilidele hammast.” 😉