Nagu kilekott pea ümber

Ühes meililistis, mida hiljuti tööalaselt jälgima sattusin, võeti mõned päevad tagasi üles teema rootsi koolitüdruku Greta Thunbergi eeskujust nakatunud maailma, sh eesti, koolinoorte reedesest kliimastreigist ja läbikukkunud kliimapoliitikast laiemalt. Lõime lugedes jäi mind kummitama üks arvamus, kus kirjutati, et “kliimapoliitika Eestis ei saa kunagi laiapõhjalist toetust, kui selle toetajad kõnelevad esimese asjana maakerakaitsest ja süsihappegaasist” ning et esimena tuleks kõneleda lihtsale inimesele mõistetavalt sellest, mis toimub “kodumetsas, kodunurmel ja koduvetes ning päästa maailma sel moel”. Olen selle seisukohaga nõus…aga midagi jäi siiski närima. Jah, kliima on abstraktne ja õhku ei näe, aga et tavainimene ei veeda lõviosa ajast just kaunis-kaduvatel loodusmaastikel, vaid palju argisemates keskkondades, siis vahest peaks kliimapoliitika mõistmiseks tikkima juurde ka mõned read sellest, mis toimub ja hakkab toimuma meie koolides, kontorites ja magamistubades. Ehk tuleme ringiga tagasi selle vana hea süsihappegaasi juurde 🙂

On põhikooli keskpaik ja käes on kevad. Päike soojendab veeplekke aknal ja sulatab lund, kuid väljas on veel külm. Kätte on jõudnud geograafia, ent veel on märgata sellele eelneva tunni – kehalise kasvatuse – kohalolu ja vaimu. Lisaks võidukatele huilgamistele ja suurenenud jutustamisele on seda ka õhust tunda. Tüdrukud on ok. Nad vähemalt käivad pesemas. Poisid on aga veel selles õrnas eas, kus teiste (poiste) ees pesemine on vähem cool kui higisele ihule antiperspirandi doseerimine ja kooliriiete nobe selgapanemine.

Õhk hakkab juba umbseks muutuma. Poole tunni pealt tundub, et tüdrukud on ületanud igasugused mentaalsed ja füüsilised piirid ning olukord on pea talumatu. Õpetajat teavitatakse sellest, et poisid haisevad ning õhk ja ka tunni teema – Aafrika riigid ja nende pealinnad – on raske. Geograafiaõpetaja on aga külmatundlik ja vähese keharasvaga keskealine naisterahvas, kellel tundub olevat patoloogiline vimm avatud akende ja karge õhu vastu. Aken jääb suletuks. Aina kasvav nurin ja mangumine asja ei päästa ning kella helisedes pole kellelgi aimu kus kurat see Ghana asub.

See sissejuhatuses kirjutatu ei ole minu isiklik mälestus, vaid minu elukaaslase koolitrauma (kes, nagu nüüd lugeda võite, oli kord seesama väike varateismeline poiss, kes peale kekat duši all ei käinud). Palusin tal seda meenutada, sest minu arvates iseloomustab see ilmekalt probleemi, millega igapäevaselt oma klassi- ja kontoriruumides kokku puutume – väheneva hapniku ja suureneva süsihappegaasiga õhk, mis mõjutab meie sooritust ja taipu nii Aafrika riikide kaardile kandmisel kui üldse laiemalt maailmast ja selles toimuvast arusaamisel. Et selle sajandi lõpuks ennustatakse temperatuuri tõusu 3-5 kraadi võrra (suuresti inimtekkelise CO2 tõusu mõjul), on teema ka iseäranis aktuaalne ja huvitav. Kuidas nn seisev, suure süsihappegaasisisaldusega õhk meie mõistust ja tegusid mõjutab, vaatame lähemalt alljärgneva ära-seda-igaks-juhuks-ise-kodus-proovi video näitel.

 

Niisiis, nagu pildis nägime, eraldas Kurtis Baute end katse jaoks väliskeskkonnast meedikute järelvalve all ligikaudu 30 kuupmeetrisesse õhukindlasse kilekuubikusse, kus õhku on umbes 30 000 liitri jagu. Seda pole just ülemäära palju, sest iga Kurtise hingetõmbega suureneb kuubikus süsihappegaasi sisaldus, mis on teadaolevalt kõrges kontsentratsioonis tervisele kahjulik. Kui 16 aastat tagasi mõõdeti atmosfääri CO2 sisaldust õhus 300 miljondikosa (ppm) siis tänaseks on see inimtegevuse tagajärjel tõusnud kusagil 400-500ppm kanti.

See võibolla ei tundugi nii halb, enne kui mõtleme sellele, et suurem osa inimestest veedab oma tööaja siseruumides, kus õhk on juba niigi üsna halvasti ventileeritud (süsihappegaasi sisaldus neis kontoriruumides võib ulatuda ca 1000ppm-ni). Heaks näiteks ‘halvasti ventileeritud’ tööruumist on ka minu enda 8-17ni töökuubik, mida jagan veel kolme inimesega ning olgugi et ruumis on sama arv maast laeni aknaid, ei käi ükski neist lahti. Ventilatsioonisüsteem ja potipalm on küll olemas, kuid neist saadav kasutegur tundub olevat üsna väike. Kõige olulisem, mida sellest videost minusugusel kontorirotil kaasa võtta, on viidatud Harvard School of Public Health katse, milles testiti töötajate võimekust eri süsihappegaasi tasemete juures otsuseid teha. Nimelt selgus et:

Kui CO2-e sisaldus 1000ppm juures pärssis töötajate kognitiivset võimekust 15% võrra, siis 1400ppm juures oli kadu juba 50% (sic!).

Kriitilistes olukordades, näiteks siis kui Stanislav Petrov 1983. aastal maailma päästis, võib iga ajurakk ja hingetõmme olla otsustamisel oluline.

Kuidas aga ilma mõõdikuteta aru saada, et süsihappegaasi on liiast? Vaimse võimekuse languse kõrval esineb füsioloogilisi märke juba 2000ppm juures – alates pearinglusest- ja valudest, uimasuse, tähelepanu- ja keskendumisvõime drastilise vähenemise ning pulsi suurenemiseni. (Mõningaid neist olen ise ka tööl olles täheldanud). Asi ei pruugi paraneda ka kodus. Magamistubades, kus veedame suurima osa oma ajast, küündib CO2 sisaldus sageli 4000ppm-ni. Põõnamise ajal ventileerimata tuba võib teinekord tekitada samaväärset peavalu sõbraga ette võetud baariralliga. Veelgi hullemates õhuoludes, 10 000ppm juures, ei tohiks juba kindlasti teha kaheksa tunniseid tööpäevi, sest see avaldab tervisele pikaajalist kahjulikku mõju.

Et CO2-e tase atmosfääris järjest tõuseb ning asjatundjate hinnangutel jõuab see sajandi lõpuks 695ppm-ni, võib see uuringu põhjal tähendada, et inimliigi kognitiivne võimekus on tulevikus tänasest 10-16% madalam. Ingliskeelne käibefraas ja küllalkti alavääristav võrdlus – “smart phones, dumb people” võib muutuda veelgi patroniseerivamaks, kui arvestada tehnoloogia seniseid arengusuundi.

Lõpetuseks, enne kui Kurtisele sarnaselt süsihappegaasi liiast tingitud pearinglusega pikali heita, tasub siiski lõpetada positiivse sõnumiga. Täna veel on võimalik oma valikute ja tegudega vähendada süsinikdioksiidi lisandumist atmosfääri ja pidurdada seeläbi inimtekkelist kliimamuutust. Et aga maailmapäästmise (ja tulemusliku töötegemise) eelduseks on ka hea ja kiire otsustusvõimekus,  mille eelduseks omakorda on värske õhk, tasub aeg-ajalt oma töö- ja eluruume tuulutada*, õhkupuhastavaid potitaimi hankida, personalijuhile paremate töötingimuste nimel pinda käia ning üldiselt rohkem värskes õhus viibida.

* Jah, ka akna avamine vajab ääremärkust. Ehk siis külmemal perioodil tasuks aken jätta pikemalt lahti, kui oled nõus madalama toatemperatuuriga ja selle tõttu toasoojale lisaenergiat ei kuluta ning soojemal perioodil tuleb omakorda vältida lisaenergia kulutamist jahutusele. Keerulistel ja mitmetahulistel (keskkonna)probleemidel mustvalgeid lahendusi ei ole. Sellest aga järgmisel korral.