Sõpruse valust tarbimisühiskonnas

Ma olen vegan, ei tarbi palmiõli, üritan võimalusel vähendada pakendite osakaalu, sorteerin prügi nii palju kui saab, rõivaid ostan eetiliselt toodetuna või kasutatult. Kõik muu mida elus vajan, katsun leida kasutatult või teha veidi taustauuringut, et langetada võimalikult keskkonnasõbralik valik, vajadusel parandan või teen ise asju ning üldiselt üritan minimalistlikumat sorti elu harrastada.

See kõik ei tähenda, et ma olen ideaalne või kellestki parem, ega arva, et kõik peaks samasugused olema.

Süvenenud uurimise käigus olen jõudnud aga tulemustele, mis minu arvates mõistlikud nii maailmale kui üksikinimesele. Ma üritan üldiselt oma valikuid mitte liialt teistele peale suruda, aga ikka oleks kurb, kui pere või sõbrad spektrumi absoluutselt teises äärmuses tegutsevad. Inimene on karjaloom ja koos püsimist soodustavad samad eesmärgid ning tõekspidamised.

Ma olen kirjutanud mitmeid postitusi sellest, kui hirmus see maailm on ja mis meie eelkõige odavate asjade tarbimine teeb selle veel hullemaks muutmiseks. Vahest on neil äkki veidi kuri alatoon, et aga viha on tavaliselt sekundaarne emotsioon, mille taga peitub midagi muud, siis räägib täna nendest taustaemotsioonidest. Minu isiklikest. Teiste omade kohta ei hakka sõna võtma.

Ma olen kuidagi sujuvalt õppinud mitte enam vihastama nii tihti, kui vanasti, vaid pigem seda peidu emotsiooni analüüsima. Kogu selle tarbimise, kiirelt tüdinemise ja reostamise vastase tigeduse taga on enamjaolt kurbus, aus mure ja ärevustunne planeedi tuleviku pärast, pettumus inimestes ning väikest viisi aktivistina lihtsalt väsimus tuuleveskitest.

Ehk siis lühidalt, roosa prügi päeva puhul sellest, kuidas minusugusel võib sõprus- ja peresuhetes vahest üsna raske olla.

Ostusõltlaste maailmas

Ma sain hiljuti kingapoes paanikahoo. Üsna nõme oli. Aga sellest veidi hiljem.

Mulle eriti ei meeldi poes käia. Raamatupoed, Uuskasutuskeskus, Sõbralt Sõbrale ja Paavli kaltsukas (peamiselt raamaturiiul) on erandid. Päriselt vajalike ja õiges suuruses rõivaste leidmine kaltsukas on ülim rõõm, eelkõige jalanõude puhul.

Kiirmoe ketipoodidesse ma lihtsalt ei sisene ja nunnudes disainipoodides võin vaadata asju, aga ei tunne vajadust neid endale soetada, kui nad ei ole toodetud minu tõekspidamistega kooskõlas.

Õnneks enamik mu sõpru ei tarbi eriti kiirmoodi või kui, siis nad on küllalt targad, et sellest mulle mitte rääkida.

Suuremad shoppajad on liiga vaesed, et odavaid asju osta ning on ka pigem kaltsukate sõbrad. Tänu Slow pidamisele olen ka saanud neid toetada eetilisema garderoobi soetamisel teadmiste ja soodukatega.

Paraku tundub, et mu mõju on just kõige lähedasematele kõige väiksem, mis aina enam ka üldise motivatsiooni kallal närib. Viimati seisin vanemate kodus vannitoas üsna ahastuses. llma, et ma oleks peidus olevaid tooteid hakanud välja otsima, lugesin ainuüksi pesumasina ja vanni serva peal olevaid plastmassist topsikuid ja pudeleid kokku üle kahekümne. Ma tean, et mitmed neist ei saa lõpuni tarbitud, enne kui aegumiskuupäev ähvardab. Slow’st pärit tahke šampoon ja seep jäävadki aga ilmselt oma tarbimiskorda ootama. See-eest on aga iga kord koju minnes üks plastiktopsik kuskilt juurde tekkinud.

Minu pingutustel ja tõekspidamistel on absoluutselt null mõju mu perekonnale.

Nagu öeldud, on enamus sõpru küllalt palju mu jonni kuulanud, et mind mitte kaasa võtta poodidesse, kuhu ma ei taha minna, aga ühel saatuslikul päeval võttis (ilmselgelt mind selektiivselt tundev) sõber mind saabaste ostmisele kaasa. Kuna mul pole arvamust, mida jagada mulle teadmatul kombel toodetud nahast jalanõude kohta, siis ma istusin ja ootasin. Vaatasin riiulitel jalanõusid ja nägin vaimusilmas lapsi seismas põlvini mürgistes nahatöötlemise vedelikes. Töötajaid liinidel olematu raha eest ohtlikes tingimustes 16 tunniseid päevi jalanõusid kokku õmblemas. Rikkaid ärimehi sellest kõigest miljoneid teenimas. Mõtlesin, kui südametu see kõik on, kuidas nii palju tööd on veel teha teadlikkuse tõstmiseks ja kui palju inimesi on, keda see lihtsalt ei huvita ning neid, kes teavad, aga noh, teevad erandi, sest on vaja.

Äkki tunnen kuidas vererõhk tõuseb, käed värisema hakkavad ja kõik muud paanikahoo kaaslased lisanduvad.Värisesin mõnda aega, jõin klaasi vett ja hirmutasin müüjaid. Enam ei ole küllalt hea sõber, et kellegi shopingutega kaasa minna.

Ühesõnaga, ära kutsu mind ostlema. Lisaks ei taha ma mitte kunagi kuulda lauset: “Ali Expressist saab nii odavalt.” See odavalt asjade saamine on kurja juur. Hind teeb asja lõpuks väärtusetuks ja selle võrra võib ka mitte sobiva ostu minema visata ja uue hankida, sest raha on ainuke näitaja. Eks ta on see ainuke, mida oma silmaga näeb. Arvestades sellega, kui palju on The True Cost filmi juba igalpool näidatud, siis peaks asjade tõeline hind küll tegelikult juba hakkama inimestele teadvusesse jõudma.

Söögikorrad sõpradega

Veganiks hakkamine pole lihtne. Ja kõik ei peagi olema. *Kuigi paha see ka muidugi tervisele, keskkonnale ja maailma näljaprobleemile ei teeks.

Minul lihtsalt vedas ja see läks kuidagi sujuvalt. Aastaid harjutamist ja aina suurenevad alternatiivide võimalused on minus kaotanud suure enamiku loomsete toitude isu. Täielikult juhtub see siis, kui keegi ometigi talutava hinna ja õige maitsega vegan sinihallitusjuustu kokku keerab.

Samas ma mõistan harjumusi, traditsioone ja toidusõltuvusi. Ma ka karjuks, kui ma enam hummust ei tohiks süüa. Või sojakastmega praetud tempeh’t. Mmmmmm, tempeh …

Kõige mõistmise juures ei saa ma aga kaotada endas tunnet, et mul on mure planeedi ja inimeste heaolu pärast.

Vaadates tervise statistikaid ja kui palju on inimestel veresoonkonna haigusi, kolesterooli probleeme jmt, siis lihtsalt ei saa olla kuidagi mõistlik ühe ainsa söögikorraga mitu eri lihatoodet süüa ja päeva peale tarbida tükike linnust, kalast ja imetajast (võibolla mõne puhul ka kahepaiksetest ja roomajatest?). Sama käib ka muidugi nt suhkru ja alkoholi ületarbimise, suitsetamise jpm kohta. Kindlasti ei väida ma, et liha ongi see üks ja ainuke kurja juur.

Nagu öeldud, ma ei tule kellelgi midagi keelama, aga valus on ikka.

Et aga igapäevaste toitumisharjumustega saab uskumatult suurel määral oma süsinikujalajälge muuta, siis võtaks näiteks ette sellise toredalt totaka ja tõlkimatu mõiste nagu sustainatarian ehk siis jätkusuutlikult toituja.

Urban Dictionary kohaselt on sustainatarian inimene, kelle toitumisotsused põhinevad nii inimestele kui ka loomadele keskkonna jätkusuutlikkuse ja õigluse põhimõtetel.

Erinevalt taimetoitlasest (kes võib tarbida näiteks massitoodangu piima) või veganist (kes ei söö mingeid loomseid saadusi) sööb sustainatarian enamasti taimset, millele on aeg-ajalt lisatud jätkusuutlik liha, mis tähendab, et see on kohalikult ja inimlikult kasvatatud. Mõiste viitab ka õiglase kaubanduse, mahepõllumajanduslike, ümbertöödeldud, taaskasutatavate ja / või korduvkasutatavate rõivaste, toiduainete ja tarbekaupade ostmisele.

Kõlab mõistlik? “Planeedile terviskĺiku dieedi” kohta saad täpsemalt lugeda ja erinevate toiduainete keskkonnamõju vaadata BBC kirjutises.

Muideks, veel üks viimasel ajal populaarsust koguv sõna on “flexitarian“, mida kutsutakse ka semi-taimetoitluseks. Olgem ausad, tegemist on patustava veganiga, kes tahab ka endale ägedat silti panna.

Jääme sustainatarian juurde, onju?

Mugavus ennekõige

Postitust kirjutan kohas, kus ma seda oma meelerahu huvides teha ei tohiks. Kohvikus. Vaatan, kuidas inimesed tulevad ja ühekordsete topsidega lahkuvad. Minu siin istumise aja jooksul joogi kaasa ostjad:

  1. Ühekordsesse topsi, seljakotiga
  2. Oma topsiga
  3. Ühekordsesse topsi, seljakotiga
  4. Ühekordsesse topsi, käekott+läpaka kott
  5. Ühekordsesse topsi, seljakotiga
  6. Ühekordsesse topsiga kohv kaasa, söök kohapeal, kotti polnud
  7. Ühekordsesse topsi, ilma kotita

On hommik, seega eeldan, et enamus läheb tööle või mõnele kokkusaamisele. Ilmselt nad teavad kodust lahkudes juba, et tahavad kohvi juua. Enamusel oli kaasas üsna suur kott, kuhu korduvkasutatav tops ilusti ära mahuks, tegemist oli neil ka üsna väikese kohvijoogiga. Ma isegi ei oska seda enam kuidagi viisakalt sõnastada või argumenteerida, ma lihtsalt ei mõista, kuidas inimesed ei saa loobuda plastikpudelitest, ühekordetest kohvitopsidest ja liialt palju pakendatud toidu tellimisest. See on absoluutselt puhas laiskus. Enamus kiireid kohvitajaid tassib päev otsa kaasas läpakat suures seljakotis, millel ilmselt on küljepeal ka pudeli tasku. Korduvkasutatavaid topse müüakse aina enam ka juba kohvikutes, tanklatest rääkimata. Mitmed kohad pakuvad ka lisaks soodukat oma topsiga ostes.

Ok, rahunesin. Ja tegelikult on mu sõbrad üsna viisakad selle koha pealt. Kui ma aga neid mitte pandipakendist smuuti tuube veel näen, siis see lõppeb ilmselt halvasti kõigi osapoolte jaoks.

Prügi

Liikudes palju ringi teeb mind kurvaks inimeste kodune prügimajandus, mille sorteerimist võiksid soodustada paljude majade juures mitmed konteinerid või linna peale poetatud pakendikonteinerid. Eramajadel on asi veel eriti lihtsaks tehtud, ettevõtted nagu Ragn Sells toovad sulle kollase pakendikoti postkasti ja tulevad prügile tasuta iga 28 päeva tagant järele ning jätavad uue koti asemele.

Olen üritanud ka vanemate kodus prügi sorteerimist sisse viia ja kui selle ka hetkeks tööle sain, siis pidevalt silma peal hoidmata see kauaks püsima ei jäänud. Sest liiga keeruline on, kuna viiekordsel paneelmajal on vaid olmeprügi konteiner, mis juba on minu arvates täiesti vastutustundetu ja lihtsalt totakas.

Ka mu teised pingutused kodus kasvõi üks asi jätkusuutlikumalt teha leiavad alati hea põhjenduse, miks see pole võimalik.

Keset aastat ei saa olemasolevat elektrilepingut muuta rohelise paketi vastu, ökokohv on vale maitsega, õiglane šokolaad liiga kallis, taimne piim ei maitse jne. No ei anna just energiat täiesti võõrastele motivatsioonikõnede pidamiseks.

Väga eri maailmadest, aga lootusrikkad sõbrad Saksamaal

Lootus (veel) elab

Õnneks on alati aga kuskil ka pisikesed päikesekiired: enamus lähedasemaid sõpru sorteerib vähemalt pakendeid, päris mitu on leidnud enda jaoks kaerapiima ja õiglase kohvioa ning autosse või kotti korduvkasutatava kohvitopsi soetanud. Einhorni kondoomid on ka ainult head tagasisidet saanud.

Aga Sina, mu armas päriselu või Slow maailma sõber, vaata filmi, õpi roheliseks olemist, uuri asjade tausta, mõtiskle tõelise hinna üle, anna endale ja sõpradele hingamisruumi ja tea, et sa ei pea olema täiuslik, et olla hea.

Slow on ikka sõbraks ja üritab olla abiks, nagu sa lingimerest näed 🙂

*Teeme nii, et ei sõbrad, ega võõrad ei kuku solvuma. Loeb, mõtleb kaasa ja kui Sulle saatis sõber selle lugemiseks, siis keerab empaatiavõime põhja, sest äkki saab paremini aru sõbra murest.