Miks ei ole olemas odavaid asju?

Jätkuks odavate asjade võimatuse üle jonnivale postitusele jõuame ka nüüd sinna, kuhu ma eelmist postitust kirjutades jõuda tahtsin – mõttekäiguni, mis kujundab toote hinna. Ma ei ole ei materjali- ega keskkonnateadlane, sotsioloog, puuvilla kasvataja, disainer, rätsep ega muu ala spetsialist, kes oskaks detailselt süveneda tootmistsükli erinevatesse etappidesse. Küll olen ma aga mõningat aega olnud selle etapi viimase osa – jaekaubandusega tegelev. Lisaks on kõvasti loetud, kuulatud ja vaadatud teemat käsitlevat ning puht loogikast lähtudes jõudnud nimekirjani, mis etapid kõik ühe rõivaeseme (või ka muu toote) loomise juurde kuuluvad.

Kindlasti pole nimekiri ideaalne ega ürita anda terviklikku teadmist rõivatööstusest, küll aga ehk panna veidi mõtlema sellele, mis kõik eelneb toote poeletile jõudmisele, palju see kõik võtab ressursse ja tööjõudu. Enda jaoks sai jaotatud rõivaste saamisloo 12 etapiks, mida järgnevalt saab kirjeldatud, probleemid välja toodud ja selgitatud, mida teeb teisiti teadlik tootja, mis on samaaegselt ka need lisad, mis annavad jätkusuutlikele asjadele õiglasema hinna.

 

1. Disain

Sisu: Disain on pikk protsess, mille käigus ka disainer vahest tahab süüa, vajab tööruumi ja magamiseks katust pea kohale. Selle protsessi juurde käivad pikad töötunnid, ära teritatud pliiatsid ja arvutisse vaatamisest väsinud silmad. Teha tuleb lõiked ja prototüübid.
Probleemid: Viis, kuidas tänapäeval moelavadelt trendid nii kiiresti poodidesse jõuavad, on tihtipeale plagiaat ja üldiselt ei nähta kaugemale müügist. Küsimused, kui palju prügi lõigetest maha jääb, kui kaua detailid vastu peavad või kui kantavad riided tegelikult üldse on, ei ole nii kiirelt muutuva moe juures teemaks.
Teadlik: Jätkusuutliku disaini protsessi pikendab esimesest sammust alates säästlik mõtlemine, näiteks zero waste põhimõttel lõigete loomine, kus ei teki lõikejääke. Hästi istuvaid ja mugavaid riideid luues on nende eluiga pikem.

2. Eeltöö

Sisu: Kui disain olemas, tuleb leida muidugi ka kõige õigem materjal, värv, viimistlus, detailid …
Probleemid: Odavalt ja kiirelt!
Teadlik: Mõeldes jätkusuutlikult tuleb teha valikud palju vettnõudva puuvilla või alternatiivsete, omadustelt võibolla võõramate materjalide vahel. Võttes arvesse sotsiaalseid aspekte, peab ettevõte panustama lisaks usaldusväärsete partnerite otsimisse, kes varustavad neid orgaaniliste kangastega, maksavad töötajatele õiglast palka jne.

3. Tooraine

Sisu: Olgu see puuvill, muu orgaaniline kangas või sünteetiline materjal – kõik nad vajavad ressursse kasvatamiseks/tootmiseks. Võttes aluseks nt puuvilla, siis peab farmer ostma seemne, selle külvama, väetama, tegelema kahjuritõrjega, kastma, saaki korjama, seda edasisse töötlemisse transportima.
Probleemid: Aina suurem nõudlus ja madalam hind. Lisaks, kui koduaias saab köögiviljad liigse vihma puhul kinni katta ja põua ajal kasta, siis suures mastaabis kasvatajatele võib põud või üleujutus saada saatuslikuks ning kiirelt kaob kogu aasta sissetulek. Sellised ootamatused ja sõltuvus GMO seemnetest on viinud India ajaloos suurima enesetapulaineni puuvillakasvatajate hulgas.
Teadlik: Jätkusuutliku tootmise juurde käib läbimõeldud pinnakasutus, ohtlike kemikaalide vabad (kallimad) väetised ja kahjuritõrje. Muidugi õiglased tasud ning ohutud töötingimused aga ka kasutatud tooraine asendamisse panustamine. Nt tselluloosi kuide kasutades uute metsade istutamine.

4. Kiud

Sisu: Kokku korjatud puuvill transporditakse tihtipeale kaugele, kus sellest tehakse kiud.
Probleemid: Nagu ka kõik teised sammud, vajab ka see tööjõudu, masinaid, energiat.
Teadlik: Võtmaks kasutusele säästlikumat toormaterjali ja loomaks ümbertöödeldud kiudu, on vaja uusi teadmisi, ümber kalibreeritud masinaid või lausa luua uusi tehnoloogiad. See on kulukas arendustöö hetkel veel vägagi nišitoote jaoks.

5. Kangas

Sisu: Kiust tuleb muidugi kududa kangas.
Probleemid: Nagu erineva paksusega lõng vajab erinevaid vardaid, vajab ka iga erineva paksuse, tugevuse ja kaaluga kiud erinevaid masinate seadeid. Et masinad saaks probleemideta toimida, peab kiud olema ühtlane läbi terve tootmise.
Teadlik: Naturaalsed ja ümbertöödeldud kiud ei ole seda aga alati. Taas üks protsess mis vajab tarku päid, masinaid ja uusi ideid. Lisaks võib alati tekkida praaki, mis on vaja ka ära kasutada, ümber töödelda vmt.

5. Värvimine/töötlemine

Sisu: Veemahukas suurte kangatükkide värvimine ja/või erinevatele nõuetele vastavaks töötlemine (vett hülgavaks nt).
Probleemid: Lisaks tööjõule vajab see protsess muidugi värve. Sünteetilised värvid on odavamad, kui looduslikud. Vee puhastamine on kulukas, see tähendab, et paljud arengumaade tehased pumpavad reovee ilma igasuguse puhastamiseta otse kohalikesse jõgedesse.
Teadlik: Lisaks keskkonnasõbralikumalt väiksema veekulu saavutamisele, korralikule reoveepuhatusele ja töötajate turvalisusele, on teadliku tootmise väljakutseks ka praagid. Ehk siis mitte nende kõrvale heitmine vaid kogu materjali kasutamine. Säästlikum viis värvimiseks on ka valmis toote värvimine, sedaviisi ei teki jääkidena värvitud kangajuppe.

6. Lõikamine/õmblemine

Sisu: Lõikamine nii käsitsi kui masinate abil, õmblemine on aga siiani inimtööjõudu nõudev tegevus.
Probleemid: Kulud – inimtööjõud on kallis. Enamus vabrikuid toimivad aga alampakkumise alusel ning tellimuse saamine on oluline püsimajäämiseks. Seetõttu hoitakse kokku töötajate palkade ja turvalisuse pealt. Kuna töötajad sõltuvad aga sellest vähesest palgast, siis ei saa nad riskida ka töö kaotusega keeludes ületundidest vmt (loe lisaks Bangladeshi naistest). Praakidega arvestades toodetakse rohkem kui tellitud, ülejääkidega pole aga taas midagi peale hakata.
Teadlik: Õiglased töötingimused ja palgad. Teadlik ressursside kasutus. Pidev töökeskkonna ja kvaliteedikontroll.

7. Järeltöötlus/sildistamine

Sisu: Viimased iluvidinad ja tootja sildid.
Probleemid: Et ettevõte saaks sildile kirjutatud tootjamaana nt ettevõtte kodumaa, piisab sellest, kui seal on külge õmmeldud nööbid. Seega ei pruugi ‘Toodetud Euroopa Liidus’ tähendada ka palju.
Teadlik: Eetilised brändid kommunikeerivad oma klientidele kogu tarneahela ja tootmistavad. Lisaks ka toodete eelpesu, mis väldib kliendi käes toote esmakordse pesu järel kokkutõmbumist.

8. Pakendamine

Sisu: Transpordiks pakendamine.
Probleemid: Kile! Lõpututes kogustes kilekotte ja üldiselt liigset pakendamist
Teadlik: Biolagunevad kilekotid, ümbertöödeldud paberkotid ja üldiselt vähem pakendeid. Muidugi ka ohutud töötingimused ja õiglased palgad.

10. Transport

Sisu: Alustades tegelikult juba toormaterjali transpordist võib üks riietusese olla läbinud päris mitu riiki, kui mitte kontinenti, et jõuda lõpptarbijani.
Probleemid: Keskkonnareostus rohkest transpordiks kasutatud kütusest, mis on tingitud enamasti sellest, et iga tootmisetapp leiab aset seal, kus on kõige odavam.
Teadlik: Võimalikult lühikesed transporditeed – kiu ketramine puuvilla kasvatajate lähedal, kanga kudumine ja värvimine ühes kohas, õmblemine ja pakendamine samas vabrikus. Kliimaneutraalne transport võimalusel otse tehasest, ilma vaheladustamiseta.

11. Ladustamine, hulgimüük

Sisu: Kui tooted on pakitud ja tootjamaalt välja saadetud, ladustatakse neid tavaliselt ettevõtte peamise tegevuse riigis, kust nad liiguvad edasi poodidesse.
Probleemid: Tollimaksud, ladustamise kulud, ebaefektiivsed laopinnad.
Teadlik: Lao elekter jätkusuutlikutest allikatest, modernne kuluefektiivne ladu.

12. Jaemüük

Sisu: See, mida teeb Slow – oma brändi nõuetele vastavate tootjate leidmine, suhtlus, tellimine, turustamine ja lõpptarbijale müük.
Probleemid: Müügipinna rent, palgad, disain, turundus, veebiarendus, maksud, sisustuse ost ja vahepealsed värskendused, hooaegadega kaasaskäimine, praagid, vargused. Lisaks kõrged miinimumtellimused, mis nõuavad suuremate koguste sisseostu, kui võimalik müüa. Pidev arendustöö …
Teadlik: Pidev eneseharimine ja tootjate tegevustega kursis olemine, et teha head valikud lihtsustamaks lõpptarbijal oma kriteeriumitele vastavate toodete leidmist. Müügipinna optimaalne kasutus, roheline energia. Jätksuutlik mõtlemine ka sisustuses, mitte ainult kaubavalikus. Nt eritellimusena Tartus valmistatud mööbel, mitte klassikaline IKEA massitoodang. Müügitööle lisaks ka teadmiste jagamine, aktiivne sotsiaalmeedia ja blogi, ürituste korraldamine, esinemised, artiklite kirjutamine jmt.

Ainuüksi see viimane etapp paneb tootele koos maksudega juba pool hinnast juurde, seega kulub kogu esimesele 11 punktile vaid pool sellest hinnast, mida näed poes tootel.

Kuskil selle kõige vahel on tegelikult ka veel erinevate etappide sertifitseerimised, mis on igaastased kulutused nii brändidele kui tootvatele tehastele, investeeringut uutesse tehnoloogiatesse. Ideaalis ka veel toote tagasivõtmine ja uuesti tootmisesse suunamine ehk suletud ringi majandus (millega saab juba nüüd hästi hakkama Mud Jeans).

trustedclothing.com visualiseerib lühidalt nõnda:

t-shirt-breakdown

Ja kui sa oled lugemisega tõesti siia välja jõudnud, siis ütle, kuidas saab maksta üldse üks riietusese nii vähe nagu nad maksavad kiirmoekettides? Kes tegelikult maksab nende asjade eest, millega me ennast kaunistame?

*Kusjuures, Zara looja Amancio Ortega’s on Forbes andmetel enam kui 67 miljardi eurose (jah, see on üheksa nulli) rahakuhjaga hetkel maailma rikkaimate inimeste tabelis teisel kohal, Bill Gates’i järel. Bangladeshi õmbleja kuu palk on 62 €.

*Siia juurde soovitan lugeda veel ettevõtte Elizabeth Suzann väga detailselt oma toodete hinnakujundust selgitavat kirjutist ja meie blogist teadlikuma tarbimise soovitusi.

Pildid: Wikipedia Commons, Flickr, Slow.