Muusika, sünged tegelased ja vareselised. Ehk lugu kolmest stiilimõjust.

Olgem ausad, ma ei tea moest suhteliselt mitte midagi ja nii kaua kui ma mäletan, olen ma olnud mõjutatud pigem konkreetsetest inimestest kui üldistest trendidest. Need mõjutajad, olgu nad siis päris inimesed või fiktiivsed karakterid, on vorminud nii minu riietus- kui mõtlemislaadi ning võimaldanud mul leida oma eelistatud stiil.

Slow’st rääkides olen korduvalt sõnastanud ja põhjendanud meie kaubavalikut ning kiirmoest kõrgemat hinnaklassi eesmärgiga pakkuda valikut neile, kes leidnud oma stiili, ostavad pigem harvem aga kauakestvaid rõivad. Me teeme tugevalt vahet stiilil ja moel.

Ma arvan aga, et lisaks saab sõna stiil ka mitmeks lõhkuda, nt ‘olla stiilne’ või ‘omada oma stiili’ võivad tähendada erinevaid asju.

Ma ei ole stiilne, aga mul on oma stiil või pigem univorm, milles ennast hästi tunnen ja mis ka kõikide vahepealsete katsetuste juures tegelikult oma viimased kümme aastat siiski oluliselt muutunud ei ole. Kes mind lühemat aega tunnevad või on kasvõi erinevate kirjutiste juurde kuuluvatelt piltidelt näinud, on sellega harjunud, et ma kannan musta värvi ja ilmselt ehmataks muud nähes. See ei ole osa mu salajasest religioonist, sisemisest agooniast, tahtes olla müstiline vmt. See on viimase 20 aasta mõjutajate tulemus ja viis ennast väljendada.

Seega jätkuna kolme asja loo, kapselgarderoobi ja univormi riietumise teemadele, siin lugu sellest, kuidas minu hommikused riidevalikud on muutunud lihtsateks vastusteks küsimusele, missugune paar musti pükse istub kõige paremini arvestades viimaste päevade toidutarbimisega ning missugune must särk ja kudum on hetkel puhtad.

Siinkohal võiks välja tuua üldiseid mõjutegureid nagu ajastu stiil, keskkond, sõprusringkond jmt, ning analüüsida erinevaid läbi tehtud faase (ja oi, neid on mul olnud), aga need on ikka pigem seotud moega, räägiks siin aga siiski pikaajalistest mõjudest.

Muusika mõjud

Ma ei ole parima tahtmise juures üks nendest inimestest, kes võib rääkida lugusid lasteaiast või detailselt kirjeldada oma esimesse klassi mineku kleidikest. Ma lihtsalt ei mäleta. Eredamad mälestused oma eeskujude ja stiili eelistusest on mul alles põhikoolist, kus olin nii kaua kui mälu ulatub, alati hip-hop ja R’n’B muusika austaja (kuigi välimuse järgi stereotüübi kasti panijad seda kunagi uskuda ei taha). Minu suurimateks iidoliteks olid TLC, Aaliyah, Brandy jmt selle aja tugevad naised.

Kui ka 2000ndate päris alguses juba paraku kaks nendest eeskujudest – Aaliyah ja Lisa ‘Left Eye’ surma said, on 15 aastat hiljem suund jäänud samaks. Uuteks nimedeks on aga mõned aastat tagasi ilmunud süngema stiiliga Banks, alati veatult stiilse must-valge univormiga Janelle Monae (oi kui kaua aega ma otsisin must-valgeid oxford kingi). Ühel hetkel avastasin enda riietuses nii mõnegi outfiti sarnasust Chris Corner ja  Jared Leto‘ga 😀

Sünged fiktiivsed karakterid

See nooruspõlve austus ja stiilieelistus suurenes ning arenes edasi seriaali Dark Angel ilmumisega minu 15 aastase mõjutustele avatud maailma. Post-apokalüptilises Seattle’is ennast Missy Elliot’i ja (hed)PE saatel, enamjaolt musta riietatult läbi elu võitlev Max (Jessica Alba) oli kõige ägeda kehastus. Selle maailma mõju saatel alustasin keskkooli, kus küll oma mäletamist mööda ka vahepeal värvilisemaid riideid kandsin, aga just hiljuti toimunud klassikokkutulekult teada sain, et ma inimeste mäludes siiski mustas riietuses olen püsima jäänud. Sellest ajast on lahutamatu osana minu garderoobi jäänud (kunst)nahk biker tagi ja mustad teksapüksid.

Veidi vähem tiinekatele mõeldud ja ehk üldiselt veidram eeskuju, mida tagantjärgi alles oskan seostada, on üks mu teismelise aja lemmikfilm The Crow, mis käsitles surmast tagasi tulnud mehe võrdlemisi verist kättemaksuseiklust (ei ole kunagi eriti lilleliste muinasjuttude austaja olnud), mille juures üks vares alati kaasas käis.

Corvidae ja Sioux

Viimasel ajal on märganud ka tugevamalt kanda kinnitavaid mõjutusi lapsepõlvest, mil ema suur austus ja armastus põlisameeriklaste vastu läbi raamatute ning filmide ka minu alateadvusesse ennast kinnitas. Nii on tavapärane krunn tihtipeale asendunud sirgete lahtiste juuste või punupatsidega. Ilmselt ka osaliselt põlismeeriklaste sulgede kandmisest ja austusest lindude vastu.

Mõnda aega tagasi leidsin lume sees varese sule, korjasin üles, et lisada oma maakodu juurest leitud haraka sulgede juurde. Niimoodi sulg käes kõndides leidsin ennast mõtlemas selle üle, et väidetavalt lähevad ajaga lemmikloomad omanikega ühte nägu.

Minu tavapärane must garderoob ja aina kiiremas tempos halliks minevad juuksed on mind aina enam Corvus monedula ehk haki sarnaseks muutmas.

Veidi peale seda mõttekäiku käisin vanemate kodus ja avastasin riiulilt aastaid tagasi sõbranna kingituse – sulgedega juukseklambri. Mõtlesin veidi Dakota Access Pipeline vastu protestivatele Sioux ja teiste hõimude Ameerika põlismaalastele ning nende väsimatule pingutusele hoida oma püha maad ja seeläbi kogu meie ainukest kodu – Maad. Sain aru, et vist on põlisameeriklaste austus looduse vastu ka mulle oma osa mõju avaldanud (eriti vee armastuse osas) ja pistsin sulega klambri pähe. Kui Banks ja Chris Corner võivad lausa sulekrooni kanda …

Nii need kiiksud süvenevad, midagi pole teha.

See oli vast oma 6-7 aastat tagasi, kui kunstikooli kursaõed kinkisid mulle sünnipäeaks Islandi disaineri Ingibjörg Hanna Bjarnadóttir kujundatud Raven disainriidepuu koos lausega “Me nägime seda ja mõtlesime – Helen.” Eks ma siis ürita sellele seosele au teha. Kui ma paneks oma igapäeva riietuse kokku Slow kaubast, siis koosneks see ilmselt MUD Jeans Skinny Lilly (kõige mugavam ja paremini istuv Mud Jeansi mudel minu arvates) mustadest teksadest, mustast Tencel särgist (mis mul stangel rippumas ja lemmikute nimekirjas hetkel teisel kohal) ja Liisa Soolepa KAARI kudumist või äsja müüki saabunud mustast Yuki pusast. Sinna juurde veel Nae Vegan papud (mis mul hetkel küll talvepausile läksid). Suve ideaalvarustuseks on Glimpse must kleit, mille eriliselt toredaks boonuseks on taskud. Kevadest sügiseni käib nüüdsest kaela No Nasties Raven rätik.

Kas tunned, et oled leidnud oma stiili või otsid veel? Mis on olnud mõjutused Sinu teekonnal?

Black is the color of mud, the fertile, the basic stuff into which ideas are sown. Yet black is also the color of death, the blackening of the light. And black has even a third aspect. It is also the color associated with the worlds between the worlds which La Loba stands upon – for black is the color of descent. Black is a promise that you sill soon know something you did not know before.

‘Women who run with the Wolves.’