Siin või kaasa …

Lyra oli jälle näljane, nii et nad ostsid tänavamüüjalt hamburgereid ning edasi jalutades sõid neid, mis oli midagi uut tema jaoks.

“Me istume alati sööma. Ma pole kunagi näinud inimesi lihtsalt kõndimas ja söömas,” ütles ta. “See koht on nii paljus erinev. Liiklus näiteks. See ei meeldi mulle. Kino ja hamburgerid meeldivad mulle. Need meeldivad mulle väga.”

See oli kuskil seitse aastat tagasi, kui lugesin Philip Pullmani “Tema tumedad ained” raamatute sarja ja millegipärast jäi mul eriti hästi meelde see pisike peategelase Lyra üllatusmoment, et süüa võib ka liikudes. Neile, kes raamatuid ei tea siis, kohe lugema! Kui aga enne postitus lõpuni lugeda tahad, siis lühidalt: Lyra on pärit paralleelmaailmast ja koperdanud meie kiiresse maailma.

Nii koperdasin ka mina peale aastat taas Berliini, kus nagu ikka jälle avastan, kui palju sakslased söövad tänaval, keset talve (tõsi, talv on  veidi teine mõiste seal) kiirsöögikoha ees väljas istudes ja üldse, kui palju neid kohti on, kust enam vähem täisväärtusliku eine saab kaasa haarata. Eestis ei ole. Ilmselt ei panusta meie kliima muidugi selliste kohtade elus püsimisele ja ka kultuur on lihtsalt erinev. Hakklihakastet kartuliga on üsna raske tuutust süüa.

Küll aga on viimaste aastatega toidu koju/kontorisse toomise teenused vägagi aktiivse elu sisse saanud. Kui Lyrat hirmutav liiklus sai jagamisühiskonna postituses juba luubi alla võetud, siis nüüd on aeg mugava söömise keskkonnamõjule veidi tähelepanu pöörata.

Pakendid

USA Põllumajandusministeeriumi andmetel läheb eramajapidamistes kuskil 21% ostetud toidust raisku. See on ka sealsete valmistoidu müüjate põhiargument oma toodete reklaamimisel. Toitu läheb vähem raisku, kui tellitakse nii palju kui ka tarbitakse. Aga … Ilmselt ei vaja pikemat selgitamist fakt, et tellitud toit on pakendatud. Plastikut ja muud kulub ühe portsu pakendamisele ilmselgelt rohkem kui kodus või kohvikus suuremas koguses toidu valmistamisel.

Olgu siis tegemist töö juurde tellitud lõunaga või reedeöise näljaraviga. See plastkarp, mida vaid mõned minutid kasutad, elab peale seda veel pikka elu.

Uue uuringu hinnangul kasutatakse ainuüksi Euroopa Liidus aastas 2025 miljonit ühekordselt kasutatavat toidukarpi. Vaatamata kaasa ostetava toidu sektori pidevale kasvule ei olnud seni tehtud suuri uuringuid, mis hindavad toiduainete mahutite mõju keskkonnale.

Manchesteri ülikooli teadlased on aga nüüd läbi viinud esimese põhjaliku uuringu ühekordselt kasutatavate toidukarpide keskkonnamõjudest. Uuriti alumiiniumist, polüstüreenist (vahtpolüstüreenist) ja polüpropüleenist (läbipaistvatest plastidest) valmistatud karpide mõju. Neid võrreldi korduvkasutatavate plastpakenditega, nagu “Tupperware”.

Uuringus leiti, et vahtpolüstüreenist karpidel on madalaim süsiniku jalajälg – 50% madalam kui alumiiniumil ja kolm korda madalam kui plastikul. Siiski ei saa neid pidada jätkusuutlikuks pakendiks, kuna neid ei töödelda ümber ja nad lõpetavad kas prügimäel või oma kerge kaalu tõttu tuule poolt loodusesse või veekogudesse kantuna.

Vahtplastist mahutite ümbertöötlemisega oleks võimalik vähendada kasvuhoonegaaside kogust aastas 55 000 auto aasta tarbimise võrra. See ümbertöötlemine eeldaks aga pakendite puhtana õigesse konteinerisse jõudmist, millega purjus inimesed üldiselt aga väga hakkama ei saa. Kontoris võiks tõenäosus olla muidugi veidi suurem.

Uuringus leiti ka, et korduvkasutatavatel Tupperware’i konteineritel on madalam süsiniku jalajälg kui ühekordselt kasutataval vahtpolüstüreenist karpidel, kui neid kasutati vähemalt 18 korda.

Seda hoolimata nende puhastamiseks kuluvast energiast ja veest. Läbipaistvaid plastpakendeid tuleks kasutada vähemalt viis korda, et nende mõju oleks väiksem vahtplastist.

Projektijuht professor Adisa Azapagic kommenteeris: „Tarbijana võime mängida olulist rolli toidu pakendite keskkonnamõjude vähendamisel, kasutades toiduainete mahuteid korduvalt, nii kaua kui võimalik. Meie uuring näitab selgelt, et mida kauem me neid uuesti kasutame, seda madalam on nende mõju nende pikendatud elueale.”

Sõbralikumad alternatiivid

Õnneks oleme jõudnud omadega sinna aega, kus ilmselt rekordkogus inimesi päriselt huvitub ka keskkonnast ja kui pakendivabast elust on suur suur enamus siiski vägagi kaugel, siis valikuvõimaluse olemasolul otsustab aina enam vähemalt sõbralikuma alternatiivi kasuks.

Nii on ka näiteks Wolt teemat käsitlema hakanud ja tekkinud on eraldi alajaotus biolagunevaid pakendeid kasutavate asutuste jaoks. Ma ausõna üritan sellele mitte küüniliselt läheneda … aga samas, see pole üldse minulik. Tõsi, biolagunev on juba parem kui mitte midagi. Siinkohal meenutaks aga eelmise aasta postitust, kus juttu muuseas biolagunevaid kohvitopse nõudvast üleskutsest sotsiaalmeedias.

See liigitub aga sinna ‘olen ilgelt öko, aga ei loobu mugavustest’ kategooriasse.

Ehk siis biolagunev on tore, aga ka see materjal peab kuskil kasvama, peale maha võtmist taastuma, töödeldud, pakendatud ja transporditud saama ning peale kasutamist kuhugi edasi liikuma. Võta kodust tops või istu kohvikus, vaata inimesi, naudi kohvi.

Üldiselt on aga need uued popid terminid nagu bioplastik, komposteeritav, biolagunev jmt üks üsna segane sõnademöll. Biolagunev ei pruugi tähendada, et see on  komposteeritav ja komposteeritav ei pruugi laguneda koduses kompostihunnikus, vaid vajab spetsiaalset töötlemist. Mingis mõistlikus vormis juhendit anda pole siinkohal ka meil võimalik. Iga pakend on erinev, märgistus tihtipeale nendel liiga vähene. Kindel on aga, et ka  biolagunev konteiner ei lagune kuhugi, kui ta on teise prügi vahel ilma õhuta.

Suur osa toitu tellitakse kohtadesse, kus ei ole ehk ideaalne prügis sorteerimise võimalus ja seega pole küsimus lõppkokkuvõttes nii väga selles, mis materjalist on su ühekordne pakend, vaid selles, kuhu see jõuab. Ja noh muidugi – kui väga seda siis nüüd üldse vaja oli. Biolagunevat pakendit müügiargumendina või endale vabandusena kasutada ei ole tegelt lihtsalt ilus.

Lyra ja Mrs. Coulter esimese raamatu filmiversioonis

Kvaliteetaeg

Mulle meeldib üldiselt süüa teha ja veel parem kui see pole vaid endale, vaid saab ka kokkamisega teistele rõõmu valmistada. Ma mõistan, kui see ei ole sinu arusaam söögitegemisest ja see on vaid väsitav lisategevus peale pikka tööpäeva. Küll aga on ju koos sõprade või kolleegidega väljas söömas käimine toredam, kui iga üks karp nina all arvutisse või telefoni vahtides kontoris mugimine?

Elutempo on meil ikka jubedalt kiireks läinud, kuid nii füüsilise kui vaimse tervise nimel vahel rahulikult maha istuda ja päris taldrikult süüa ei saa olla ju nii võimatu 🙂

Ajalugu näitab muidugi, et suuremad muutused tulevad ikka riiklikul tasandil, nii näiteks vähenes UK plastikkottide tarbimine 80%, kui nendele pandi hind külge. Ka toidukarpide ja kohvitopside tarbimist vähendab ilmselt alles suurem maksukoormus ja ettevõtete vastutulelikkus oma pakendite kasutamisel.

Kuni see kõik aga korralikult toimib, siis tee vahest suurem õhtusöök ja kutsu kiire elutempoga sõbrad külla ja nautige koos laua taga istumist. Nagu vanasti, kui polnud kiirsöögikohti või nagu paralleelmaailmades, kus vahel väiksed tüdrukud meie maailma eksivad ja segadusse satuvad.

*Psst, His Dark Materials seriaal on varsti tulekul. Eriliselt heade näitlejatega ka veel 🙂