Festivalimasendus

Juuli alguses toimus Belgias Rock Werchter – üks Euroopa suurimaid muusikafestivale. Ka mina ja mu sõber Mirjam seadsime oma sammud raskete kottide ja kergete südametega muusika suunas. Kohapeal selgus, et südame kergena hoidmine võttis päris palju sunniviisilist asjadele mittemõtlemist.

Tahame mõlemad end rohelise mõtlemisega inimesteks pidada. Mirjam on selles muidugi palju edukam kui mina. Manchesteris kuulub ta näiteks organisatsiooni Friends of the Earth (FoE) juhtkonda ning kui temaga Manchesteris esimest korda kohtusin, ütles ta mulle lause, mis kergesti ei unune: “Ma ei mäleta, millal mõne uue riideeseme ostsin.” Seega muidugi olime natuke (või palju) naiivsed ning kujutasime ette, kuidas ostame süüa oma karpidesse, juua oma pudelitesse ja kõik on hästi. Mirjam tuli Belgiasse otse Manchesterist, seega sai isegi bussiga kohale tulla. Ma uurisin seda bussindust ise kah, kuid andsin päris ruttu alla. Nii ma siis lendasin, juhhei.

Prügi osas kirjutasin maikuus festivalile ja pärisin neilt oma toidu-joogi oma nõudesse ostmise kohta festivalialal. Tulles Eestist, kus meil juba topsiring vägagi vahvalt festivalidel elutseb, ootasin pigem positiivset vastust. Saadud vastus oli aga järgmine:

We’re afraid this is not possible. We would simply recommend to put your trash in the bin, and we’ll do the best we can to make sure everything is handled as ‘green’ as possible. More on that can be found here: rockwerchter.be.

Nojah, nüüd tõusid küll silmade ette need topsihunnikud, aga surusin selle alla. Piletid on ostetud, line-up on imeline. Ütled endale, et ära lihtsalt mõtle sellele, pole midagi teha, ära riku oma elamust.

Festivali kodulehel leiab järgmise info. Aastal 2017 sorteerisid nad oma partneritega prügi allolevalt:

  • 5 tonni fooliumi töödeldi ümber uueks fooliumiks
  • 17 tonni plastikust joogitopse ja 11 tonni muid joogianumaid töödeldi ümber uuteks polüpropüleenist toodeteks. Kah võit…
  • 14 tonni kogutud paberit ja pappi töödeldi ümber “paberist” joogitopsideks
  • ülejäänud põletati energiaks.

Selle infoga saab igaüks teha seda, mida tahab, aga mind see küll ei lohutanud. Väga tore on muidugi, et see kõik lihtsalt diskrimineerimata prügimäele ei läinud, aga need puhtad kogused juba ajavad natukene iiveldama. Ning kui palju prügi kokku tuli? Kui suur protsent üldsegi ümber töödeldi kõigest?

Pildil on näha prügiolukorda peale viimast kontserti. Rahvas liikus koju. Osa rahvast mängisid mingit (kohalikku?) mängu, kus kilekottidest oli kahe keerutaja vahel pikk hüpits. Kui hüppajal sassi läks, viskas ümbritsev rahvas tema pihta massiliselt plastist joogipudeleid. Uus inimene läks hüppama. Atmosfäär oli iseenesest imeline, see nägi isegi kummaliselt ilus välja. Siis tuli aga meelde, mida sa tegelikult oma silmaga näed.


Mittemasendavat juttu ka

Oli näha, et tegelikult festival üritas, vägagi. Näiteks oli paigas süsteem, kus 20 korjatud joogitopsi või PET pudeli eest sai vastu joogipileti. Tulemusena nägid inimesi 1.5-meetriste topsitornidega, mis läksid ümbertöötlustesse. Iga päeva vältel püsis maa tänu sellele päris puhtana ning pudelid läksid reeglina sorteerimisse, mitte niisama prügikasti. Samuti ei näinud me isiklikult ühtegi toiduanumat, mis poleks tehtud päris tavalisest paberist. Söögiriistad olid valdavalt puidust või paberist, kuid üldiselt neid üldse ei jagatudki. Polnud vaja. Muidugi paber pole võit, aga see on parem kui plastmass.

Oma pudelit sai kergesti täitmas käia. Meie tegime apsaka ning ei lugenud kodulehelt välja, et metallist pudelid on festivalialal keelatud. Seetõttu pidin esimesel päeval tegema 20-minutilise jalutuskäigu tagasi telkimisalale, et meie taaskasutatavad pudelid tagasi viia. Asenduseks olime sunnitud ostma mõlemad endale plastmassist veepudelid, mida terve festivali ajal kraanidest täitsime. Oleks võinud ka teha nii, nagu üks ameeriklane, keda festivalil kohtasin, kes ei teadnud, et võib tühja plastpudeli sisse võtta. Ta saabus kohe festivalialale, kui see avati, jooksis valitud lava ette, püsis seal 30-kraadise kuumuse ja lauspäikesega ning ei söönud ega joonud midagi öösel kella ühe-kaheni. Sõi ja jõi oma telgis peale ja enne kontserte. Ma vist oleks ammu kuumarabanduse saanud ja kokku kukkunud. Ostsin selle saatanast pudeli.

Üleüldse on huvitav mõelda, kas nii suur festival oleks üldsegi võimeline kasutusele võtma sarnast süsteemi nagu meie topsiring? On suur vahe, kas tegemist on väikese tänavatoidufestivaliga või üritusega, mida külastab igal päeval ligikaudu 90 000 inimest. Teoreetiliselt oleks see muidugi tehtav, kuid kindlasti nõuaks see palju plaanimist ja läbimõtlemist. Eks näis. Rock Werchter lubab tuliselt oma kodulehel rohelisemaks muutuda. Mine tea, äkki lähiaastatel ongi selline lahendus teel…

Kui jätta prügi kõrvale, kuidas festival oli? Imeline. Meil oli tohutult tore, saime neli päeva järjest tantsida, näha artiste ja bände nagu Nick Cave & the Bad Seeds, Ben Howard, David Byrne, Pearl Jam, Queens of the Stone Age ja palju-palju teisi. Atmosfäär oli vaba. Saime belglaste seltsis elada kaasa, kui nad jalka poolfinaali said. Vaatamata prügile tahaksime järgmine aasta kindlasti tagasi minna.

Järgmine aasta tuleb aga kaasa võtta oma joogipudelid (mitte klaasist või metallist), õhemad riided, vähem asju, võibolla ka mingeid enda tehtud energiabatoone, mida karbis festivalialale kaasa võtta. Aga pigem on ikkagi festivaliala maailmast eraldatud. Oled piiratud reeglitega ning kui inimesed tahavad end nautida ning kontserdile õllega minna, ei jää neil väga muud üle, kui osta see plasttopsis õlu ning sellele mitte mõelda. Peale festivali tulla koju, mõelda ja kaaluda, kas see oli seda väärt. Kodus paremini teha. Juuli pole veel läbi, jõuab veel viimase nädala kaasa lüüa plastikuvabas juulis ning võibola sellega isegi augustis jätkata.