Keskkonnakolumn: Heleroheliste prillidega tehtud tarbimisvalikud

Illustratsioon: Stella Salumaa

Keskkonnasäästlikumad tarbimisvalikud tähendavad siiski tarbimist ja on seega osa probleemist. Uuringute kohaselt võivad need isegi olukorda hoopis halvemaks muuta.

Kunagi olid meie elus joogikõrred, siis aga nägime pilti kilpkonnast, kellel on kõrs ninas, ja otsustasime hakata kõrte vastu võitlema. Koos leidsime lahenduse. Nüüd on meil metallist, klaasist, silikoonist, bambusest, nisuõlgedest, paberist, biolagunevast plastist ja muidugi pilliroost ning joogi järel snäki vajajatele lausa makaronidest kõrred. Sest nagu teema tõstatamisel selgus, ei suuda valdav osa meist kuidagi ilma kõrteta elada.

Pseudorohelised valikud

Maailmas, kus on aina enam teadmisi meie keskkonnamõju kohta, on loomulik, et paljud tahaksid midagi paremini teha. Peamisteks takistusteks on paraku harjumused, mugavus ja sissetulekutest tingitud võimalused. Sellest on saanud omakorda hästi aru ka ettevõtjad ja turundusmeeskonnad, kes käibe suurendamiseks rohetrendidega kaasa lähevad ning neid müügitöö huvides ära kasutavad. Me oleme siiski kasvanud üles tarbimisühiskonnas, kus meid üritatakse veenda selles, et parim viis vähendada tarbimise keskkonnamõju on hääletada oma rahakotiga.

2012. aasta uuringus võrreldi tavatarbijate süsiniku jalajälge nende omaga, kes teevad keskkonnasõbralikke valikuid. Suurt erinevust nende vahel ei leitud. Põhjuseid on mitmeid, alustades sellest, et roheline ei tähenda alati väiksemat jalajälge, ning pole ka päris kindel, mida erinevad rohemärgistused toodetel tegelikult tähendavad. Lisaks võime aga tegeleda ka lihtsalt enesepettusega.

Vabandus rohkem tarbida

Peale selle, et turundajad meid lõksu püüavad, teeb seda ka meie alateadvus. Ühe hetke teadlik otsus võib olla järgmine kord vabanduseks, et vähem jätkusuutlikult käituda. Teadlased nimetavad seda litsentsimiseks, kui tarbija järeldab, et esialgne eetiline tegevus annab loa tulevikus vähem eetiliselt käituda.

Testi tulemusel leidsid uurijad, et virtuaalse rohelise ostuülesande täitnud inimesed aitasid mängu järgmises ülesandes inimesi oma ressurssidega vähem kui need, kes olid täitnud tavapärase ostuülesande. Päriselus kasutavad inimesed rohkem paberit, kui nad saavad selle pärast eraldi paberikonteinerisse visata. Samamoodi võib vähe kütust tarbiv auto õigustada rohkem sõitmist ning kodused energiaefektiivsed kliimaseadmed tingida talvel liigses soojuses mõnulemise ja suvel lahtikäivate akende olemasolu unustamise.

Need aga, kes oma ökoloogilist süütunnet vähendades kangekaelselt vaid rohelisi ostuvalikuid teevad, võivad tarbida tunduvalt rohkem, kui neil tegelikult vaja on. Sama paradoks kehtib ka jagamisteenuste puhul. Hõlpsasti juurdepääsetava võimaluse (nagu Uber või Bolt) olemasolu korral välistatakse tegelikult jätkusuutlikum variant (nt jalgsi liikumine, jalgrattaga sõitmine või ühistranspordi kasutamine).

Vaata kodus ringi. Kui palju on sul ostetud või üritustelt saadud eriti ökoloogilisi riidest ostukotte ja mitut neist sa tegelikult kasutad? Kas sul on äkki korduskasutatav kohvitops, aga ostad sellega senisest rohkem kohvi (suvalistest kohtadest, mille kohviubade saamisloost sa ei tea midagi)? Võib-olla kasutad rohkem toidu kojuvedu, kuna nõud on ju biolagunevad – aga kas need jõuavad ka kindlasti kohta, kus neid õigesti käideldakse? Kui palju mõtled riideid ostes sellele, et ost on okei, sest annad vanad hilbud heategevusele? Kas roheline toode on olnud ka sinu jaoks vabandus rohkem tarbida?

SKP vaimust vaevatud

Minu küünilistele küsimustele vaatamata ei süüdista ma tarbijat. Vastutust ei saa panna üksikisiku õlule, pall on lõpuks siiski suurettevõtete ja seadusandluse käes. Probleemi on loonud turumajandus ja riikide jätkuv – kliimakriisis täiesti naeruväärne – SKP tõusu tagaajamine. Ent hävingule ei tasuks siiski kaasa aidata ennast pettes. Tarbimise kasv on ressursikasutuse kasv, olgu need siis rohelised või mitte.

Lewis Akenji Helsingi Ülikooli põllumajanduse ja metsanduse teaduskonnast ütleb, et probleemi mastaap on liiga suur selleks, et tarbija suudaks seda lahendada. „Ühest küljest on jätkusuutliku eluviisi jaoks vaja vähem tarbida, et vähendada materialismi keskkonnakoormust ja võimaldada piiratud ressursside võrdset jaotamist. Teisest küljest peavad turumajanduslikud süsteemid majanduse toetamiseks pidevalt tarbimist suurendama, sest see juhib majanduskasvu ja valitsuse legitiimsus sõltub sellest.”

Seepärast peab tulema iga aasta välja uus iPhone’i mudel, kuigi eelmine on veel täiesti toimiv ja kasutuskõlbmatust üle-eelmisest ei suvatse keegi väärismetalle välja võtta, sest odavam on uusi kaevandada. Seepärast peame kõikide moetrendidega kaasas käima, kuigi tänapäeval ei ole need enam üldse niivõrd eristatavad kui eelmisel sajandil. Tegelikult peaks olema nüüdseks kadunud pinge osta uusimaid riideid, et olla moeteadlik. Pole vahet, mille sa endale kaltsukast selga paned – mingi trendi kohaselt on see kindlasti igati adekvaatne.

Mõjuvad lahendused

Päris mõjuga elustiilimuutused on hea ühistranspordiühendusega tihedalt asustatud linnas väikeses korteris elamine, vähem lapsi ja veganlus. Kõik teised otsused on pigem lihtsalt enda südametunnistuse rahustamiseks. Oma energiat, aega ja raha võiks suunata lobitöösse – ettevõtted ei pane tähele, kui sa nende palmirasvaga tooteid ei osta, küll aga märkavad nad seda, kui sina ja su 50 sõpra neile kirjutavad. Tuleb valida poliitikuid, kes seisavad sinu põhimõtete eest, ja nende antud lubadusi neile ka pidevalt meenutada; allkirjastada petitsioone; toetada mittetulundusühinguid, kes aktiivselt ja süsteemselt millegi olulise eest võitlevad; ilmuda ka ise kohale – toetada olulisi tegevusi oma ajaga, osaleda protestidel.

Muidugi ei taha ma selle kõigega nüüd öelda, et su läbimõeldud ost on mõttetu pingutus. See annab poodidele ja ettevõtetele siiski mingi signaali ning mõjutab ehk ka su sõpru. Lihtsalt, võta eest need mugavad helerohelised prillid ja ehk saab liigtarbimisest vaevatud maailma aidata ka muul moel kui tarbides.

PS. Enamik kohti, kus ma satun oma tavapärast džinni toonikuga tellima, annavad selle mulle ilma kõrreta ja kadumas on isegi harjumus seda koos tellimusega mainida. Vahel aga jõuab jook ikkagi lauda täiesti tavalise plastkõrrega. Tundub, et meie võitlus pole veel lõppenud. Võtame end kokku, pingutame edasi, aga seekord meeles pidades, et plastkõrred moodustavad ookeaniprügist vaid 0,025% ja ehk on teisigi kohti, kuhu oma energiat suunata.

____

Kolumn nägi esmakordselt päevavalget Müürilehe veebruari trükiväljaandes. Ilmunud on ka juba märtsi väljaanne, milles tuleb juttu meie keskkonnakahjulikust armastuse märgist – lilledest. Et mitte maha magada Slow kolumni, aga ka kõike muud põnevat, mis Müürilehel pakkuda, saad lehe endale igakuiselt ka otse koju tellida.