Madriid – ootamatult öko ja vegan

Reisimine pole just kõige keskkonnasõbralikum ettevõtmine, eelkõige lennates. Küll aga teeb see hingele head ja annab motivatsiooni, mida ehk ka edasi jagada ja seeläbi kaudselt maailmale head mõju avaldada. Negatiivse mõju vähendamiseks üritan ka tavaliselt mitu reisi ühte pookida – kui juba olen Berliinis töö asjus, siis kasutan seda ära ja lähen ka juba kuhugi puhkama. Seekord sai sihiks veidi soojem Madriid valitud.

Reisi eeltöö algab mul tavaliselt vegan söögikohtade otsimisega Google kaardil. Madriid üllatas kohe nende rohkusega. Samuti kõigi muu öko teema otsingute heade tulemustega. Seega, here I go …

Rõiva shopping

Enne kui üldse millegi muuni jõuda, siis pean ütlema, et see on lausa naeruväärne, kui palju on ühes linnas vintage poode. Neid on terve linna peale laiali jaotatud, aga ilma naljata, Velarde tänava kõikidest esimese korruse poodidest 90% olid vintage kaltsukad. Kust nad küll selliseid vanade riiete varusid leiavad, ei kujuta ma ette. Et kõik on aga tõesti väga stiilne, on ka hinnad vastavad.

Uuema aja kasutatud kraami otsijatel on veidi keerulisem. Kolme päeva läbi linna jalutamisega koperdasin kogemata ühe Humana otsa, millest pool oli ka muidugi vintage osakond.

Suurim nendest (ja ennast Euroopa suurimaks nimetav) oli aga Vintalogy Atocha, kus ka ikka väga kallist vintage brändikaupa leidus.

Nii et, hipsters unite, your paradise awaits.

Öko rõivaste sõprade rõõmuks on Madriidis lausa kaks Hispaania kohaliku Skunkfunk’i kaubamärgi poodi. Nad on üsna sõbralike hindadega ja stiilne bränd, mis on ka Slow radaril ammu olnud. Kas ja kuna meie veebi jõuab, ei oska veel öelda, mõte aga on olemas.

Vintalogy Atocha

Söök

Üksinda liigeldes ei jõudnud ma väga paljude kohtade menüüsid eriti põhjalikult läbi proovida, kuid mõned toidukorrad olid jalgade puhkamiseks vajalikud.

Esimese õhtu nälg viis mind Distrito Vegano pisikesse söögikohta. Kuigi nende koduleht on ka inglise keeles, siis menüü anti mulle paraku vaid hispaaniakeelne. Ja kui Lawrey “Under the volcano” sai just enne loetud (soovitan väga!) ja need mõned hispaania keelsed laused raamatus isegi arusaadavad tundusid, siis menüüst läbi närimine polnud nii kerge. Leti taga olev rahvas mind paraku sellega ka aidata ei saanud. Tellisin siis kindla peale minnes Kreeka burgeri, sest wakamest kui sõnast sain aru ja kreeka juustu laadset toodet ka eeldasin. Juust oli hea, aga seda oli ikka jube palju. Pihv oli üsna jabura konsistentsiga. Ühesõnaga ma ei rõõmustanud just. Kuna söögi ära viskamine on aga kuritegu, siis sõin ikka enamuse ära ja pärast tegin pikema jalutuskäigu, et seda rasket tunnet kuhugi kaotada.

Järgmise hommiku söögi ja kohvi näljahetk viis mind La Colectiva kohvikusse. Nende Apple Crumble kook oli imeline ja kohv maitsev. Lisaks üsna minimalistlikule ja stiilsele kohvitamise ja söömise korrusele on neil terve keldrikorrus pühendatud tööpinnaks, kus pikemalt läpaka taga istuda lastakse.

Lõunaks seadsin ennast sisse Chilling Cafe‘sse. Väike, nunnu, väga armsa teeninduse ja lihtsa sisustusega. Menüü oli pisike ja kolme hummuse röstsai vägagi maitsev. Järgmine hommik viis mind Cafe Green Bakery‘s super maitsvat smuuti-müsli kaussi tarbima.

Viimase õhtusöögi jaoks jõudsin hoopis baari nimega La Encomienda. Võrdlemisi suur koht, kus sööki sai nii lauas kui mõnusalt leti ääres nosida. Sel hetkel oli veel ka päevapakkumine, kus sai valida väikese ja suure vahel. Väikese sisse kuulus pisike eelroa salat, pearoog, jook (mahl või õlu) ja kook, mille mina asendasin kohviga, kuna midagi tahket küll enam sisse ei mahtunud. Kokku oli see lõbu vaid €7,90. Maitses kõik suurepäraselt ja ka teenindus oli väga sõbralik ning olemine kodune.

La Encomienda

Raamatud, vidinad ja kultuur

Pasajes raamatupood. Heaven! Esimene korrus on täis hispaania keelset kirjadust, selle all peitub aga terve suur keldrikorrus, kus leidub erinevates keeltes raamatuid, sh uskumatult hea ingliskeelse kirjanduse valik. Julgeks väita, et raamatute kogus oli vähemalt topelt sellest, mis meil tavalises Rahva Raamatus leidub. Hinnad üsna sõbralikud.

Mina sain oma käsil oleva seeria järgmise raamatu (mille eelne ja järgnev Eestis oli olemas, aga just mitte seda, mida mul vaja) ja kõrvale ühe klassiku.

Kasutatud raamatuid leidus Desperate Literatura poes, hea valik nii vanu kui uusi raamatuid, hinnad aga veidi krõbedad.

Muu teadliku shoppajatele müüs pisike Ecomania pood kohaliku kosmeetikat ja jätkusuutlikku kodusisustust. Orgaanilise kosmeetika, vegan toidu jmt poode oli aga suht igale tänavale mingis vormis poetatud. Seega, mine vaata, ei hakka pikemalt välja tooma.

Vaatamisväärsuste kohta leiab ilmselt infot mujaltki, seega soovitaks omalt poolt vaid külastada endist tubakavabrikut  Tabacalera, mis nüüd avatud kultuuripinnana töötab. Seal saab näha tasuta kunstinäituseid ja hea ajastusega ka pidutseda.

Viimane, päikeseline päev pargis

Tähelepanekud

  • Taas kord saab tõdeda, et linnades, kus on metroo, oskavad inimesed eskalaatoritega sõita.
  • Jalus on aga rahulikud lõunamaalased ja segaduses turistidehordid igal pool.
  • Igal ajahetkel oli tänavapildis vähemalt 10% inimesi kohvritega. Seda jaanuaris!
  • Vaatamata muidu ökosõbralikule keskkonnale ei ole oma kohvitopsid väga popid.

Lennujaamas kohvi ostes panin oma topsi letile ja teenindaja ignoreeris seda, võttis ühekordse topsi. Kui tema tähelepanu sellele pöörasin, et ma jube tublilt oma topsi kaasa võtsin žestikuleeris ta topsi mõõdu suunas. Mis muidu oli üsna täpselt sama, kui see mis tal käes oli. See on Tranquillo topside tore omadus, nad on standardmõõdus. Niisiis pidi barista murduma ja siiski minu enda topsi kohvi tegema.

See viimane hetk Hispaanias oli seega veidi veider mu jaoks. Üldiselt sai aga kõht täis, vaatamisväärsused vaadatud, raamaturiiul täiendust ja ka veidi päikest oma nahal tunda. Seega, läks korda.