Nagu lubas viimane blogipostitus, siis on 2022 aasta olnud täiesti lubaduste- ja eeldustevaba. Ei lubanud Slow blogisse midagi postitada ja no ilmselgelt ei postitatnud ka. Puhkus oli vajalik.
See pooleaastane puhkus on aga toonud kaks tulemust …
Nagu lubas viimane blogipostitus, siis on 2022 aasta olnud täiesti lubaduste- ja eeldustevaba. Ei lubanud Slow blogisse midagi postitada ja no ilmselgelt ei postitatnud ka. Puhkus oli vajalik.
See pooleaastane puhkus on aga toonud kaks tulemust …
Tere! Head uut! Nii, alustatud.
Istusin vana aasta lõpus selle postituse kirjutamiseks arvuti taha lugematuid kordi. Plaan oli kirjutada Slow aastatest, katsumustest, saavutustest. Poetada juurde veidi statistikat meie tegevusajast jne. Anda vihjeid tulevikuplaanide kohta.
Aga ei.
On pandeemia. Istun Brnos hotellitoas. Kõik söögikohad on kinni ja mask on parim sõber. Ei tundu mõistlik aeg reisimiseks, aga väikest puhkust oli vaja. Kuigi, olgem ausad, väikeettevõtjana sellist asja tegelikult olemas ei ole. Case in point – kirjutan blogipostitust.
Teretulemast ühele Helenile omaselt kaootlisele kombopostitusele, mille üldine hägune eesmärk on:
– Vaadata tagasi Müürilehe keskkonnakolumni aastale
– Väljendada kestvat hämmingut, kuidas selle ajaga maailm on muutunud
– Selgitada, miks meie blogi nii vaikne on
Jaanuari keskel palusime sul vastata ühele võrdlemisi pikale küsitlusele, millest võiks saada üks tugipost Slow edasisel arengul. Lühidalt võib öelda, et oleme üksteise mõtteid päris hästi lugenud ja päris palju välja toodud teemadest on meil juba mõnda aega mõttes kolisenud…
Tõsi, jaanuar hakkab vaikselt juba ühele poole saama, aga see on vaid üks kuu käesoleva kümnendi 120st. Seega on täiesti adekvaatne aeg lubadusi hakata tegema ja Slow kavatseb (vähemalt plaanipäraselt) kolmekümnendateni olemas olla. Loomulik on aga, et mitte samasuguselt nagu olime alguses…
Niisiis, oktoobri alguses sai täis kolm aastat slow.ee veebi. Ja kui nüüd aus olla, siis me oleme üsna uhked enda üle 😀
Esimesed mõned aastad lähevad ju ikka enda ja süsteemide leidmise peale. Peale mõningast otsimist, tõususid ja mõõnasid, on nüüd tunne, et miski on paika loksunud. Seda muidugi suures osas tänu meie tublidele lugejatele ja klientidele…
Ma annan endast parima. Ausõna. Oma võimaluste ja mõistuse piires.
Ma olen üles kasvanud nagu keskmine eestlane sel ajal kasvas. Detailid on kõigil erinevad, kuid mul oli kodu, vähemalt üks lapsevanem. Sõime pannkooke ja hakklihakastet, vahel käisime kohvikus, suved möödusid vanaema juures, kes tegi mannavahtu ja munaleiba…
Niisiis, slow.ee lehel on täis tiksunud kaks aastat. Kui esimesel sünnipäeval saime tagasi vaadata aastale, kus alustasime veebiga ja avasime päris poe Tartus, siis seekord vaatame tagasi poe sulgemisele ning veebipoe rahulikult omas rütmis kulgemisele.
Nonii, me jõudsime kohale. See ei olnud lihtne. Ja siis oli Intsikurmu ja Valteri sünnipäev. Koristada oli vaja ja kleepse kleepida. Ilgelt palju rahvast oli ja kaupa oli vaja juurde tellida. Ja fotokat ei ole … Ühesõnaga, loll on see, kes vabandust ei leia, et blogipostitusega nii kaua on aega läinud. Aga nüüd…
“History doesn’t repeat itself but it often rhymes,” ehk siis ajalugu ei korda ennast, aga riimib tihtipeale, olevat öelnud Mark Twain. Tõendid selle kohta, et just tema seda ütles, on veidi hõredad. Kuid ega vahet pole, kes ütles, üsna tore tarkus on igal juhul.
Nii avastasin ma siis hiljuti oma elu seitsmeaastase rütmi.
Kui Helen palus minult toimuva Fashion Revolution Week’i kohta kirjutada, võtsin ülesande vastu, kuid kerge kõhklusega. Tegin nädala hakul algust, kuid üks hetk avastasin ennast artiklite tohuvapohust ja infot tundus olevat ületamatult palju…
Kes on töötanud klienditeenindajana, teab, et see toob endaga kaasa nii toredaid kui ka veidraid kliente ning lugusid. Slow esinduspoe esimese sünnipäeva puhul jagame ka teile mõned …
Seekord on nii, et minu tööaasta (vähemalt poes viibimise osas) lõppeb 23.detsember. Seepärast on ka minu selle aasta kokkuvõte jõulusemas meeleolus ja päris-päris aasta kokkuvõtte teeb hoopis Killu, kellel 30.detsembril on täitsa viimane tööpäev Slow poes.
Niisiis. Kui nüüd aus olla …
See postitus on Sulle, kes Sa nägid Slow töökuulutust, aga kahtled veel meis või hoopis endas. Üks kahest või sootuks kolmandat, et võib-olla oled just Sina see, kes uuel aastal minu troonile istub, siis tahan Sulle omalt poolt mõned lihtsad read anda…
Umbes täpselt aasta tagasi istusime närviliselt arvuti juures ja veensime ennast, et kõik uue lehe tegemise juurde käivad jamad on nii korras kui võimalik ning julgeb vajutada sellele nupule mis teeb slow.ee avalikuks. Meie pika mõtlemise ja üllatavalt kiire tegutsemise tulemusel sündinud beebi oli valmis suure maailma jaoks …
Buchholz. Berlin. Antwerp. Brüssel. Need olid minu äsja lõpule jõudnud “puhkuse” sihtkohad. Päris-päris puhkuseks saab nendest nimetada aga vaid seda esimest sihtkohta. Mu kallis kodu aastal 2015, kuhu ikka ja jälle rõõmuga naasen. Kõik muu oli aga selline töine puhkus, mille avastusi ka teiega jagada tahaks. …
Arutasime möödunud aasta detsembris karjäärinõustajaga mulle võimalikke praktikakohti. Välistasin oma haridusele kohase tõlkimise, õpetamise, õmblemise ja rätsepatöö, sest hing tahtis midagi muud – teha disaini, olla disainer, valmistada midagi lisaväärtusega. Eriti vahva oleks see, kui praktika toimumiskohaks osutuks Aparaaditehas. …
Mulle kunagi öeldi, et küsimusele “Kuidas läheb?” tuleb vastata motiveeritult “Hästi!” Ma ausõna üritasin, aga ma ei saa sellega hakkama. Mulle meeldib olla aus ja kui inimene juba küsib, siis peab ta ka valmis olema detailse vastuse jaoks. …
Slow astub vastu oma tegevuse järgmisele suurele sammule. Sellega seoses teeme väikese kokkuvõtte senistest ja mõtterännakute järgmistesse tegevustesse…
Ma kohtusin Berliiniga esmakordselt turistina, läbisõidul, suurema sihita ringi jalutades. Mõned järgmised korrad arendasin tutvust seal elavale sõbrale külla minnes, juba veidi paremat arusaama linnast ja inimestest saades. Meie suhe jõudis aga uuele tasandile aasta aega veidi Berliinist väljas elades ja umbes kord nädalas külas käies. …
Reisimine ei ole aga enamjaolt eriliselt keskkonnasõbralik ettevõtmine, kui just jalgsi või jalgrattaga maailma avastama ei lähe. Tavaliselt ikka käib reisimise juurde üks või teine kütust nõudev transpordivahend. Aga no kurja, ilma maailma nägemata ei oska sellest ka palju objektiivset arvata. …
Lähme ajas tagasi…
Kuidas valmistuda töö -või praktikaintervjuuks? Esmamulje on kindlasti tähtis. Kui kahtled, kanna musta. Eriti kui oled piltidelt näinud, et su intervjueerija näeb peaaegu välja nagu Morticia Addams…
2016. aastat alustasin Bratislavas, künka otsas, sõjas langenud nõukogude sõdurite mälestusmärgi kõrval. Oma uuele aastale Eestis läksin vastu päev peale David Bowie surma Tegeli lennujaamast kurvalt Blackstar albumit kuulates. Slow aasta sai juba kokku võetud, see on aga isiklikum kokkuvõte, mis ei ole üldse motiveeriv ja armas muinasjutt. …