Arutasime möödunud aasta detsembris karjäärinõustajaga mulle võimalikke praktikakohti. Välistasin oma haridusele kohase tõlkimise, õpetamise, õmblemise ja rätsepatöö, sest hing tahtis midagi muud – teha disaini, olla disainer, valmistada midagi lisaväärtusega. Eriti vahva oleks see, kui praktika toimumiskohaks osutuks Aparaaditehas. Ühtäkki lipsaski mul suust välja mälestus Slow poest, mille algatust toetasin mõnda aega tagasi Hooandja kaudu. Kuna Trükimuuseum oli mulle tuttav paik ja teadsin, kelle õe kaudu saaksin maad uurida, oleksin praktikakoha vastuse kiirelt teada saanud. Mida rohkem selle põhimõtetest ja alustaladest rääkisin, seda suuremasse vaimustusse sattus mu karjäärinõustaja. Enne, kui jõudsin sisimas teha otsuse Slow kasuks, ütles ta etteruttavalt ja innustunult, et jaa! Mine kohe sinna. Mõeldud, tehtud. Hüppasin Aparaaditehases Slow pop-up poodi sisse, teatasin väsinud ja hetkeks suunataju kaotanud poeomanik Helenile, et olen nüüd kohal, ning vadistasin talle kiirelt oma nõudmised. Tagantjärele on naljakas – Helen ei küsinud isegi mu CV-d.
Suuremat sissejuhatust ma ei mäleta praktika alguses. Pigem oli nagu naasmine kohta, kus olin kunagi tegutsenud (Trükimuuseumi vabatahtlikuna), ning nüüd oli lihtsalt aeg projektiga edasi toimetada. Ei olnud mingit preilitamist, teietamist ega bossi-sildiga kekutamist. Pigem oli nii, et kas sa saad teha seda ja seda ning mina [ülemus Helen] teen kõik ülejäänud. Ehk siis – jaanuaris algas reaalne praktika pihta ning põhiline oli see, et viiksin ennast iseseisvalt kurssi jätkusuutlikkuse ja eetilise moega, selles vallas tegutsevate nimedega, aidata pisut tõlkida, võimalusel blogisse postitada ning teha kokkuvõttega täiendatud viiteid asjakohastele artiklitele. Teine ülesanne oli osalemine Fashion Revolutioni Eesti/Tartu üritusel.
Minu juhendaja Helen oli just õiges koguses sarkasminoodiga inimene ning väga võrdselt suhtuv ülemus. Ehtne Eesti naine, kes pigem teeb kõik ise ära. Kuigi oma tutvustuskirjale praktika osas sain temalt väga intelligentse vastuse koos [ähvardavalt kõlanud] lausega „Slow on VEGAN!“, siis see ei heidutanud mind üldse. Alandlikult teatasin, et kuna see on minu jaoks võõras värk, siis palun võhiklikkuse ja teadmatult poetatud küsimuste/kommentaaride pärast juba ette vabandust.
Siin ma nüüd olen. Kolm kuud hiljem kirjutan Slow blogisse lõpupostitust ning mõtlen, et kuhu see aeg läks ja kas ma midagi kasulikku ka tegin. Ma siiski arvan, et minust oli mõningast abi ka. Olen paljuski seda usku, et asjad juhtuvad alati õigel ajal ja õige põhjusega. Sadasin Slow’sse sisse hetkel, kui me mõlemad otsisime midagi. Minul oli vaja näha, milline näeb praktiliselt välja jätkusuutlikult valmistatud riideese ja selle müümine, ning Slow’l oli lihtsalt vaja abikäsi.
Miks ma aga lahkun Slow’st ja seda veel kerge südamega? Ma juba vaimusilmas näen, et selle põhjendamisest kujuneks mitme lehekülje pikkune uurimusartikkel, mistõttu katsetan lühidalt kokkuvõtmist.
Esiteks saab praktikaleping läbi. Teiseks tunnen väga kindlalt, et sain siinse praktikaga rohkem, kui esialgu teadsin tahta. Kolmandaks kordan tõdemust, et ühte head asja ei ole mõtet liiga pikalt nautida. Tekib küllastumus. Ent poega kokkupuutes oli mul võimalus näha, kui hoogsalt on arenenud Aparaaditehase linnak, võrreldes esialgse kola täis laguneva hoonega, mil Trükimuuseum siia kolis. Samuti tunnen, et ehkki ma ei ole käinud kunstikoolis ja hingelt ma ilmselt olen pigem realist kui boheem, siis ometi võeti mind ka hipsterlike ja artistlike mõjutustega keskkonda väärtustava visiooniga seltskonda pisut omaks.
Näiteks minimalismi käsitleva filmini ei oleks ma enne Slow’d jõudnud ning selle vaatamise järel olin veendunud, et kogu mu kodu saab kõikidest asjadest täiesti puhtaks. Naiivne nägemus, kuid see-eest mu ehtekarpidest jäid alles mõned kõrvarõngapaarid ja käekell, garderoob jäi õhemaks ning jalatsiriiulisse tekkisid õhuvahed. Mu tulevikukodu on minimaalse sisustuse ja pindalaga maja, mida varustab elektriga päike, ning koristamine tähendab paarile tolmurullile ülilihtsat ligipääsu.
Ma tean, et olen saanud panustada algatusse, mille põhimõtetesse ma siiralt usun. Kogesin, et ma ei ole ainuke, kellele praegune maailma ületootmise ja raiskamise ning pinnapealsuse mentaliteet tundub vale ja vastuoluline. Seetõttu ongi lahe, et Slow panustab keskkonna väärtustamisse ning otsib oma kaubavalikusse tooteid ja riideid, mille saamislugu ongi inspireeritud jäätmevabast ideest, looduslikest biolagunevatest materjalidest, nahasõbralikest värvidest ning kõige selle ühendamisest.
Mõistsin, et jätkusuutlikule ja teadlikule elustiilile üleminek ei käi üle öö. On teatud juurdunud harjumusi, mille miinusmärki ei pruugi üldse märgatagi. Näiteks tualettpaberi puhul teadsin ma kogu aeg, et see on tehtud vanapaberist. Võta aga näpust! Valdavalt on see siiski valmistatud tselluloosist. Õppisin, et inimese suhtes orgaaniline ei tähenda loodusele alati heategu, vaid pigem rohkem ressursse. Seda näiteks puuvillast T-särgi puhul, mille toormaterjali kasvatamiseks kulub 2700 liitrit vett. Faktide ja numbritega sain praktika jooksul mitmeid kordi üllatuda, seda just seoses moetööstusega. Slow blogi on siinkohal väga silmiavav ja kurblooline.
Tänu uudisnuppudele, mis mul õnnestus meedias kajastatud uudisest Slow lehel kokkuvõttena esitada, sain nii mõnegi teadmise kõrva taha panna ja kodus tarka nägu tehes pereliikmetele rääkida. Näiteks seda, et kleepsude asemel tulevad puuviljadele lasermärgistused ja ronitaimede lehtedest saab teha biolagunevaid taldrikuid või et Uus-Meremaa keelab alates 2018. aasta 1. juulist mikroplastikute kasutamise kosmeetikas ja keha hooldusvahendites. Samas on veel nii palju veebiallikaid, mis jäid lugemata, uurimata. 🙁
Ent lõpetuseks tahan ka rõhutada Heleni sõnu, et keskkonnast ja moetööstusest rääkides peaks keskenduma üldpildile ja positiivsetele edusammudele maailma päästmisel. Asjad ei muutu üleöö. Juurdunud käitumismustrid ja tarbimisharjumused ei transformeeru käigupealt. Ka minul on kodus endiselt paar hõõglampi LED-lampide vastu vahetamata, plastikust köögitarvikuid, sünteetilisi riideid ja pakendeid, mida on vahel võimatu vältida. Ent endiselt saan õhtul minna magama teadmisega, et ma püüdlen puhtama ja veelgi teadlikumalt tehtud otsustega elu poole.
Minust jääb Slow ootama uut praktikanti, kes saab rohkete teadmiste, avastuste, kogemuste ning kahe varjatud huumoriga täiustatud kolleegi võrra rikkamaks. Lähen vastu uutele väljakutsetele ja teen ruumi uuele üliägedale praktikandile.