Teretulemast ühele Helenile omaselt kaootlisele kombopostitusele, mille üldine hägune eesmärk on:
- Vaadata tagasi Müürilehe keskkonnakolumni aastale
- Väljendada kestvat hämmingut, kuidas selle ajaga maailm on muutunud
- Selgitada, miks meie blogi nii vaikne on
Niisiis, algusest. Aasta tagasi hakkasin kirjutama keskkonnakolumne Müürilehe jaoks. Sissejuhatuseks püstitasin meie blogis küsimuse, milleks üldse kirjutada keskkonnast. Peale aastat kirjutamist on nüüd on aeg vastata uue pilguga.
Miks kirjutada, pole tegelikult muutunud – kuhugi peab oma äreva energia ju suunama. Ja sai suunatud, tihtipeale kõrvalmõjudega, mis veel ärevamaks tegid. Samas sain palju uut teada ja põnev on mõnedele postitustele läbi koroona spektri tagasi vaadata. Kui palju suudab maailm nii lühikese ajaga muutuda…
Esimeses kolumnis tõukeratastest kirjutamine ei tekitanud minus just armastust nende vastu. Sel hetkel, ja ka veel nüüd on selge, et palju inimesi ühe transpordiga liigutamine on igal juhul keskkonna seisukohalt mõistlikum, kui igal ühel eraldi mootoril kulgemine. Kuid nüüd, kui maakera heaolu kallal närimise üheks sümptomiks on pandeemia, on indiviidi tervis olulisem ja oleme selles veidras seisus, kus ühistransport on hõredamalt asusutatud ning suurenenud isiklike abivahenditega liikumine. Samal ajal, kui jällegi rohkem inimesi kodukontorit kasutab ja seega vähem muuseas autodega sõidab. Samal ajal aga rohkem pakendatud toitu koju tellib. Nokk lahti, saba kinni – igivana konflikt. Nagu ka meie läbisaamine oma planeedi ja selle elanikega. Sellest õppisin juunis nahkhiirtest, viirustest, inimestest ja Gaia‘st kirjutades.
Mida me inimestena selle maakera hävitamiseks kõike igapäevaselt ära teeme, panin kirja veebruari kolumnis, kus sai täpsemalt numbritesse pandud ‘keskmise inimese’ süsinikujalajälg. Kuna nende keskmiste inimeste kogus aga aina kasvab, siis ei saanud muidugi kuidagi mööda ka iga indiviidi kõige reostavamast otsusest – saada laps. Kirjutada laste saamisest ja nendega kaasnevast keskkonnamõjust oli kirjutamisaasta üks keerulisemaid ettevõtmisi. Ilmselge on, et see on individuaalne teema, mida nii mõnigi liiga isiklikult võtab. Ja noh, eks see mullegi väga isiklik teema, mida maailma paisata ja lõpetuseks Miley Cyrusega ühisjooni leida.
Lapsi on vaja, et meile pensioneid maksta ja SKP üleval hoida. Väidetavalt. Selleks on aga omakorda muidugi vaja rohkem tarbida. Alati rohkem ja rohkem. Nii on meile ju maast madalast sisse tambitud. Nüüdseks võibolla veidi rohelisema nurga alt. Tarbida õiglast ja/või kodumaist kaupa. Aga siiski tarbida. Seda segast spiraali üritasin veidi avada ‘heleroheliste prillide’ tarbimisest kirjutades ja seeläbi ka veidi oma igikestvat poepidamise konflikti analüüsida. Mulle ei meeldi asju müüa, pooldan enamuse asjade teiselt ringilt ostmist. Vaadates enda riidekappi, raamaturiiulit ja köögikappe, on seal u 90% uuskasutusest. Aga see ülejäänud 10% võiks siiski olla nii palju kui kannatab, jätkusuutlik või tasakaalustatud kasvõi mõne petitsiooni allkirjaga, kui muu võimalik pole.
Kolumni hooaja lõpuotsas oli mul aga eriti hea meel hingelt saada üks mu kõige kauem marineerunud keskkonnateema – ürgmetsadest tehtud WC paber. Pean tõdema, et ma ei õppinud selle kirjtamisest oluliselt palju midagi uut, kuna tunnetuslikult oli juba olukord küllalt hirmus. Küll sai aga enamus kordadest, kui keegi küsis, mis teema käsil on, selgeks, et ikka enamus ei tea millega ennast pühivad. Seega veel kord: suur enamus WC paberist tehakse vanadest puudest ja mitte ümbertöödeldud vanapaberist! Segane on minu jaoks aga siiani, miks need, kes seda teavad, ikka nii õrna tagumikuga on, et siidpehmet surnuks pleegitatud ja eriti kanalisatsioonivaenulikku paberit kasutama peavad. Samamoodi, nagu on minu jaoks lõikelillede vajadus suht alati müstika olnud. Tõsi, nad lihtsalt ei meeldi mulle, sest miks peaks armastust surnud asjaga väljendama, aga tegelikult on lillede keskkonnamõju erakordselt oluline teema.
Igakuine deadline oli hea motivatsioon. Kuskil ootas üks kärsitu toimetaja, kellel oma kuupäevad tagapeas ja kes samas abiks tupikutest tagasi tulemisel. Nüüd peaks justkui ise endale kuklasse hingama taas. Kuid palgatööde ja igapäevaelu väikeste draamade kõrvalt ei ole see kerge. See abstraktne “ei jõua, ei viitsi, ei taha …” sai veidi selgemaks konsptsiooniks tänu keskkonnateemadele pühendunud seminarile, kus osa võtsin. Või noh, kus ma osa võtta üritasin.
Nimelt jõudsin kohale – hilinemisega – mis mulle väga ebatavaline. Vaba tooli ei olnud. Ekraanil rääkis inimene asjadest, millest miljon korda olen juba kuulnud. Seega seisin ja saatsin telefonilt e-mailidele vastuseid. Mõtlesin mis tööl vaja teha, kuidas 38 euroga kuu lõpuni (2 nädalat) välja venitada. Äsja oli väga ebareaalseks muutunud üks suur unistus. Väljas tormas. Ja sel hetkel jõudsin mingile selgusele – samal ajal, kui pool maailma põleb või muudes looduskatastroofides vireleb (koroonast rääkimata), on minu isikliku vajaduste püramiidi alumine osa liiga ebastabiilne, et maailma päästa. Noh, mitte et otseselt näljas või kodutu oleks, aga lihtsalt kõvaketta maht on üsna piiri peal. Sellel koroona sundpuhkusel olid omad eelised, aga nüüd on reaalsus jälle tagasi (veidi moonutatult).
Seepärast ei oska ma sulle lubada, kuna Slow blogi taas elavamaks muutub. Kindel on aga, et teiste tarkusi jagame sotsiaalmeedias hea meelega ja blogisse on oodatud külaliskirjutajad. Tooteid valime sama hoolega nagu ikka. Selle kõrvalt ei unusta aga enda maailma heaoluga tegeleda. Kuna ma seda ekraani vaatan üsna suure osa aja päevast, siis keeran ma nüüd ennast oma (kasutatult ostetud) paberist raamatuga kerra.
Järgmise korrani!
PS. Tegelt saad oktoobris Slow sünnipäeva kokkuvõtte ikka, nagu iga aasta. Seekord juba neljandaks sünnipäevaks. Ja ilutulestikku pole vaja, aitäh.