Viis aastat tagasi, 2016. aasta 10. juulil sai ametliku lõpu Slow.ee veebipoe ja blogi loomise Hooandja kampaania. Selle eelneval päeval oli Helen Müürilille täikal tegemas viimaseid pingutusi, et Slow projekti tutvustada ja toetusi koguda. Päeva lõpuks oli aga vajalik summa (päev enne Hooandja kampaania lõppu) kokku kogunenud ja pikast Slow loomise eeltööst väsinud maailmapäästja sai karbitäie värskete vaarikatega kodus diivanile vajuda. Üks samm tehtud, mitu-mitu ees.
Sellest viie aasta tagusest päevast alates on Slow eksistentsis nii mõndagi toimunud, nii ülimalt toredat kui ka kurbust tekitavat. Kuid eks me ole seda Slow lugu jaganud ühe ja teise nurga alt siin blogis küll. Täna aga pisike lihtne emotsioonimeenutus 2016. aastast.
Slow Hooandja kampaania taga oli peamiselt kolm inimest – algataja Helen, disainer Valter (Ruum 414) ja motiveeritud abiline Maarja. Ilma nendeta Slow.ee veebipoodi ei oleks. Kui Helen poleks olnud kodutu, rahatu ja plaanitu, ei oleks ta sellist riski võtnud. Ammugi mitte teadmiseta, et Valter teeb sõbrahinnaga alati hea disaini ja Maarja aitab aja, mõtete ja sel ajal lisaks Trükimuuseumi võimalustega. Samuti ei oleks kampaaniat saanud teha muidugi ilma videoklipita (ka teada kui Heleni elu kõige suurem õudus), mille filmis Liina ja lõikas kokku Fred.
Elu andis Slow ideele aga 253 toredat Hooandjat, kelle nimesid ikka seni Slow.ee tellijate hulgas näha. Aitäh teile kõigile esmase hoo ja jätkuva toetuse eest!
Helen: 2016 oli mulle üks veider aasta. Peale 2014. aastal läbipõlemist ja 2015. aasta looduses veetmist olin tagasi tavapärases elusegaduse kohas, millest hea miskit uut luua. Ja seda sai tehtud. Palju-palju tööd ja pikki päevi, aga selle kõige käigus sai aasta eemal olemisega selgemaks saanud prioriteetidega midagi peale hakata. Kaasata tegemistesse ja veeta kvaliteetaega just kõige olulisemate inimestega. Enamus aaega oli täpselt nii rõõmus, nagu video jäädvustusel näha!
Valter ei ole meil pika jutu mees, aga lõi nii Hooandja kampaania kui siiani mõtetega kaasa, sest “sellist ettevõtmist oli vaja ja on siiani vaja. Maailm ei muutu kui keegi ei ürita ja keegi üritajat ei aita.”
Maarja: Slow alguse suvi. Kuna mu aju kipub rohkem meelde jätma emotsioone ja ilmastikuolusid kui detaile, siis on see mälestus eriti hea. Helen oli idee välja käinud ja pea alati teiste loovideedest vaimustuva inimesena olin pardal. Ja ei pääsenud ka teised, haarasin projekti ka tolleaegse elukaaslase, sest hei, sa oskad kaamerat kasutada, sul pole filmimisest pääsu (tšau Fred!).
Kuna Helen põhjaliku inimesena ajas asja suuresti ise ära, siis mäletangi ise põhiliselt lisabi pakkumist ja ideede lennutamist. Kuna kaamera ees lollitamine oli õega juba tavapärane, siis oli tore filmimisel moraalseks toeks olla.
Ahjaa, ja kui juba kliimamälust rääkisin, siis minu mäletamist mööda oli mõnus soe suvi 🙂
