Igav liiv ja tühi väli

Mõni pageb metsa. Teine jalutab mägedes. Kolmas armastab merd. Neljandad hooravad terve biosfääriga (tõsijutt, ökoseksualism on trendijoones). Mulle meeldivad kõrbed. Joel Juhti jälgedes liival ultramaratoni jooksmata on see ehk kaalutu avaldus, ent teinekord piisab kaugest pilgust ka, et miski kutsuks. Kõrb tõmbab tarkusega. Kas ei avaldu temas terve filosoofiaõpik? Täiuslikult tühjal väljal on võlu panna olme-, armu- ja äriprobleemid perspektiivi ning meenutada iseenda surelikkust. Ei usu? Vaata ise.

 

Kõrbes ellujäämiseks peab muidugi olema ise nutikas ja parajalt badass. Tema flooral on selleks okkad ja vahakiht ning faunal valdavalt öine eluviis. Täiskasvanud kõrbekilpkonn peab vastu aasta ilma veeta ning talub 50°C temperatuuri. Dung beetle ehitab oma kindluse väljaheitepallidest. Bear Grylls, inglasest seikleja-saatejuht, joob ja õpetab eksinuid janu kustutama uriiniga. Isiklik maitse-eelistus või teleshow, teda ei pea järgima, kui läheduses leidub taimi, näiteks rotangpalmioksi, millest vedelikku imeda. Kaktustesse suhtu siiski ettevaatlikumalt – avamiseks on tarvis matšeetet ning valides janukustutamiseks vale liigi, võid saada hoopis peavalu ja kõhulahtisuse. Ellujäämisküsimuses on viimased kõrbetes tegelikult üks väiksemaid probleeme. Poolkuivade ja kuivade alade elanikke ohustab hoopis midagi suuremat   kõrbestumine.

Looduslik vs inimtekkeline

Tegelikult algab probleem juba sõnast endast. Vaatamata samale tüvele ei ole ’kõrb’ ja ’kõrbestumine’ samatähenduslikud. Kohmakas terminoloogia, mis sulatab üheks loodusliku ja inimtekkelise, on siin eksitav. Looduslikud kõrbed on liigirikkuselt mitmekesised ja jõudsalt kasvavad kuivad ökosüsteemid, kus aurumine ületab sademete hulga ning mis pakuvad kasvu- ja elupaiku kõige imelisemate kohastumustega taime- ja loomaliikidele. Need on väga erinevad inimeste poolt tühermaadeks muudetud viljatutest ja vaesestunud muldadega parkimisplatse meenutavatest aherväljadest, s.o kõrbestunud aladest. Ka kõrb muide võib kõrbestuda. Vahet märkad? Leia pildilt sada erinevust.

Kõrbestumise põhjused

Miks ma neid pilte näitan? Homme ehk 17. juuni on rahvusvahelises keskkonnakalendris see päev, mis toob tähelepanu kõrbestunud aladele, nende elanikele ja tulevikule. Igal aastal muutub planeedil kõrbeks umbes Sri Lanka suurune ala viljakast pinnast, olles tõsine probleem Aafrikas, Aasias, Põhja-Ameerikas ja Austraalias, aga ka Vahemere-äärsetes maades, sundides inimesi ellujäämiseks kodudest lahkuma. Miks?

Põhjuseid on nii kliimas kui valedes ja liigintensiivsetes maaharimisvõtetes, mis vähendavad taimkatet ning halvendavad seeläbi mullaviljakust ja saagikust. Kaevanduste põhjaveekasutuse, elupaikade killustumise ja transpordirajamise kõrval võib üheks märkimisväärseimaks pidada loomakasvatust, mille võimaldamiseks raiutakse iga-aastaselt maha tuhandeid hektareid metsi. Taimestiku hävides avatakse maapind tuultele ja üleujutustele, mis kannavad ära mulla pealmise huumusrikka kihi. Järelejäänud väheviljakas muld muutub kõrvetava päikese käes sedasi kasutuskõlbmatuks. Lisaks tallavad karjad maapinda, vähendades mulla võimet siduda niiskust ning soodustades sellega veel enam muldade ärakannet, sooldumist ja kõrbestumise levikut.

Meat, lies ans videotape

On kõrbestumist võimalik aeglustada? Keskkonnaeksperdid on veel optimistlikud. Küll aga nõuab see kollektiivset pingutust, seniste põllumajanduspraktikate muutmist, raha ja poliitilist tahet. Mida siiamaani tehtud on?

On edulugusid. Mastaapidelt eeskujulikum on siin Hiina Rohelise Müüri projektiga. Gobi kõrbe servaaladele rajatav 4828 km pikkune puudevöönd vähendab mullaerosiooni ja takistab tervistohustavate tolmutormide levikut. Viimase eeskujul kavandatakse sarnast puudepiiri ka Sahara kõrbe invasiooni peatamiseks.

On low-tech lahendusi. Üks neist lõhnab ka meeldivalt kohvi ja komposti järele. Saksa ülikooli teadlased pakuvad nimelt varianti kohvikottide kavalaks taaskasutamiseks. Täites neid komposti, seemnete ja poorse käsnataolise materjaliga, seotakse ja säilitatakse sademevett. Kompost on teadagi väetiseks ning kõdunemisprotsessi tulemusena juurduvad ja tärkavad seemned, soodustades uue taimestiku teket.

Ja on suuri kurioosume. Sest kuidas teisiti hinnata Allan Savory kõrbete ulatuslikku karjamaastamise ideed, mis tegemata vahet looduslikel ja inimtekkelistel kõrbetel, pälvides sealjuures ka peavoolu teadlaste ümberlükkeid tema teooria paikapidavuses ning mõistagi keskkonnateadlike veganite pahameele, suudab siiski kõnetada miljoneid? Teiste seas ka prints Charlesi ja keskkonnateemades vastutustundlikku Patagonia rõivabrändi? Või peaks seda lugema ootuspäraseks? Vahest põhjusel, et nii nagu Savory, teatakse kõrbetest tegelikult vähe?

Võib-olla on selle taga isiklik eelistus tunda huvi ja viibida looduses rohkem seal, kus sokid ei saa liivaseks, päike ei kõrveta ning maastik ei rõhuta nii palju iseenda elu ja probleemide tühisust. Võimalik, et kriitilistel aegadel mõjub Savory karismaatilise superkangelasena, kes erinevatelt teistest ei sunni harjumuspärast elustiili muutma ega oma valikute tegemisel vastutust võtma. Pane tähele, Savory esitatud lahenduses on miski, mida ei mainita. See on inimtekkeliste kõrbete tegelik põhjus: taimkatte, sh vihmametsade ulatuslik maharaiumine põllu- ja karjamaaks muutmise eesmärgil, mis viib muldade vaesetumise ja erosiooni, kõrbestumise ja kliimasoojenemise ning viletsuse ja näljahädadeni.

Miks see meid, kõbekaugeid rahvaid, kõnetama peaks?

Sest kõrbestumine toob meid kõiki üksteisele senisest lähemale ja võib-olla ei ole Sa selleks valmistunud. Ükski keskkonnaprobleem ei ole ju suletuna iseeneses. Nii lisanduvad ka siia sotsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised probleemid. Et kõrbestunud alad jäävad enamasti vaeste riikide territooriumile, ei suudeta vaesuse, haiguste ja näljaga hädas olevaid inimesi kohapeal eriti aidata.

Ajavahemikus 2008-2014 on igal aastal keskmiselt 26,4 miljonit inimest olnud sunnitud oma kodudest lahkuma keskkonnakatastroofide tõttu.

Erinevalt sõjapõgenikest, kel lootus konflikti lõppedes kodukohta naasmiseks, kliimapagulastel seda võimalust ei ole. Selle aasta kõrbestumisele pühendatud päeva teema “Our land. Our home. Our future.” migratsioonikriiside ennetamisega just tegelebki 🙂

 

P.S Keda peaks huvitama minu põhjalikum ‘rant’ Allan Savory kõrbestumise karuteene teemadel, haaraku Slow poest või muust lehepunktist ajakirja Vegan suvenumber. Teised vaadaku lihtsalt seda viimast pilti. Mida on Su Instagramil vastu panna? Sääski ka pole.