Intervjuu: Tartu Vapper Ökomoe Pioneer

Võiks öelda. et Helen Puistaja on Eesti ökoliikumise pioneeridest — nimelt on tema 5 aastat soojas olnud idee rajada Tartusse esimene n-ö aeglase moe butiik justnimelt nüüd ennast menukana tõestanud. Algatuse edu võti peitub Heleni kogemuse kohaselt selles, et rahvas ka läbipaistvuse vastu moetööstuses üha enam huvi on hakanud tundma. Hiljuti võis Tartu Kaubamajas silmata Slow.ee Popup poodi, mis oli seal üleval lausa kaks uhket nädalat. Ehk juba alates detsembrist asub Heleni Slow butiik aga külajastale uudistamiseks Tartu uues kuues Aparaaditehases…

Hanna-Amanda Pant: Minu jaoks sinu concept store’i idee on Eestis ennenägematu ning uudne. Millistest probleemidest lähtusid Slow.ee loomisel, nii suures plaanis kui ka ehk isiklikul tasandil? Mis tekitab sulle enim muret võitluses moetööstus versus keskkond?

Helen Puistaja: Idee iseenesest sai alguse juba kuskil 5 aastat tagasi, aga ma kuidagi tunnetasin, et rahvas ei olnud selle vastuvõtmiseks siis veel valmis. Ideele pani aluse see, et mul oli õega kogu aeg selline lõputu dilemma, kust saada Eestis basic riideid — kõige lihtsamaid, toimivaid riideid, nagu must või valge T-särk, lihtsad mustad teksapüksid, kõige tavalisemad tennised, mis oleksid ka kvaliteetsed ja mida [Eesti kaubanduses] oli pea võimatu leida. Selle ideega me siis muudkui naljatasime, et oleks aeg see basic asjade pood ära teha, aga mingil hetkel tuli elu vahele ja ma olin Saksamaal aasta aega. Kuna igasuguseid eetilisi punkte oli vahepealsel ajal juurde kogunenud, näiteks olin ma vahepeal koguni veganiks hakanud, siis jõudsin ma arusaamani, et see, mida ma nüüd alustan, peaks olema ikkagi eetilisema lähenemisega projekt. Kaua ma selle üle ei juurelnudki, mis see kontseptsioon täpselt olema peaks, sest üleüldiselt on mul elus selline suhtumine, et kui ma midagi pähe võtan, siis ma teen selle ka ära, sisetunde järgi. Ma isegi ei lähe süvitsi ideesse sisse, vaid ümmarguselt kalkuleerin ära — ahha, see on puudu, Tartus ei ole sellist poodi.

Tartus ei ole, aga mujal Eestis? Kuidas sinu pood silma torkab?

Kolm sarnast poodi on Eestis küll olemas, aga kõik on hoopistükis Tallinnas ja nende puhul tundus, et nad on küll öko ja nende riietel on tempel küljes, aga millest jäi vajaka, on just kliendi hariduslikule poolele keskendumine. Suunitluselt on nende stiil ka teine, selline romantilisem ja hipilikum. Mulle jäi silma, et klassikalise stiili valikut väga kauba hulgas ei olegi.

Minagi olen üle maailma tähele pannud, et kuidagi levinud on see arusaam, et ökomood on midagi ebaglamuurset… haldjalik, linasest riidest toodang, mille peale rohkem nina krimpsutatakse. Kiirmoodi seevastu nähakse kui midagi ihaldusväärset, ja kui me seda ostukorvi kuhjame, siis see tekitab sellise hea shopingu fiilingu. Kuidas ise suhtud sellesse klišeesse ja kas inimeste suhtumine hakkab muutuma ka?

Sellest klišeest ma saan Eesti koha pealt täiesti aru, kuna siin minu meelest praegu ei olegi muud võtta, mis seda tasakaalustaks — ongi need kleidikesed ja lillekesed ja haldjad, aga laiemas maailmaringis on ikka väga lahedaid asju, mis on hästi tehtud! Neid loodan ma ka Eesti inimestele lähemale tuua. See üleüldine välja toodud kiirmoe teema, see on psühholoogia. Ma ei ole psühholoogiaekspert, aga mind pani mõtlema see, et meile on lapsest saati juurutatud, et ‘ostmine teeb sind õnnelikuks’. Tihti on nii, et me ostame muudkui asju juurde, mitte ei tegele selle oma põhiprobleemiga, vaid lihtsalt sokutame selle kuskile oma ostude alla ära. See stiiliteema on võimalik inimestest välja juurutada ja näidata, et moe teisel poolel on küll midagi ägedat pakkuda, aga just seda pidevat vajadust ostelda ja millegi uue järele haarata… see on sügavamal lasuv probleem; sõltuvus, mida ei muuda nii kiiresti.

Oskad sa öelda, kust see üldse tulla võib, et me ise seda teeme — matame oma probleeme pideva ostlemise ja tarbimise alla, ja samas ütleme ka oma lastele et “Oi, kui sa nüüd hästi käitud, siis ma ostan sulle selle ja teise ja kolmanda asja…”.

See on meie jaoks lihtne! See on lihtne väljapääs, eriti laste puhul, kes poes tahavad šokolaadi ja kommi. Kui laps midagi tahab, siis ta karjub, ning sa ei saa ju taluda seda poes, et laps karjub ja kuidas seda vaadatakse. Ja kui ta selle asja kätte saab, siis ta jääb vait.

Võib-olla me lihtsalt viibime liiga palju nendes kunstlikes keskkondades. Võiks öelda, et kogu meie meelelahutus ongi ainult ostu- ja kaubanduskeskused ja siis kui laps näeb neid asju, siis ta muidugi ka tahab. Aga kuidas üldse muuta seda, et me mõistaksime, et on ka teisi ajasisustusvorme ning üleüldse ei ostleks nii palju?

Ma arvan, et see on kõik omavahel hästi lähedalt seotud. Asi pole ainult selles, et me ostaksime paremini toodetud riideid, mis on loodusele ja endale paremad, vaid seal on juures ka [üleüldine] enesearengu teema ja selle arusaamani jõudmine on individuaalne — sa ise pead üritama ennast sellest ostmise ja kommertsi tsüklist välja aidata ja teha kindlaks, et sul ei ole seda asja vaja, et olla õnnelik, [ning küsida endalt], äkki on selle taga, kuskil sügavamal, hoopis mõni muu probleem.

Usud sa, et igale inimesele peab see arusaamine keskkonna mõtestamisest jõudma kohale isiklikul tasandil?

Sellele saab läheneda mitut erinevat viisi pidi, alustades oma tervisest, keskkonnast, või siis lapsevanemate puhul toimib see, et oma lapsele tahad ikka parimat — sa ei taha talle panna mingeid keemiast läbiuputatud riideid selga. Ma käisin eelmisel nädalal rääkimas ühes lasteaias lastevanemate koosolekul ja see oli üks väga õpetuslik manööver rääkida inimestega, kelle jaoks on see tulevik, mida me endale ja oma lastele loome, rohkem käega katsutav. Mina tahan teha asju paremini, et maailm oleks parem paik, aga ma ei näe seda konkreetset inimest, kelle jaoks ma seda kõike teen, aga lapsevanematel on konkreetselt silme ees see inimene, kelle jaoks nad võiksid asju paremini teha. Kindlasti ei muutu midagi üleöö, aga võtame siis ühe generatsiooni kaupa.

Üleüldiselt on mul elus selline suhtumine, et kui ma midagi pähe võtan, siis ma teen selle ka ära, sisetunde järgi.

Kuidas lasteaias reaktsioon oli? Kuidas su loeng vastu võeti?

Kuna mul oli pool tundi ainult aega seal, siis ma konkreetselt tegingi šokiteraapiat. Näitasin pilte, et laps prügihunniku otsas, see on reaalsus. Laps kuskil tehases õmblemas, see on reaalsus. Ja kogu see solk, mis jookseb veekogudesse, on ainult üks osa probleemist, aga see on see, mis ma arvan, et kõnetab inimesi kõige paremini. Ja siis oligi neid jahmunud nägusid ikka päris palju seal…

Kas sul ei ole tunne, et me alati mõtleme, et need probleemid on meist kuidagi hästi kaugel, et kuskil Bangladeshis juhtus midagi, kukkus mingi vabrik kokku, keda huvitab? Ja me tihti ei mõista, et me ise panustame sellesse, kui me ostame neid kiirmoerõivaid või mänguasju või kodutarbeid, mis nende pisikeste Arengumaade laste poolt meisterdatud?

Kusjuures, selle ettekande lõpus ütles mulle seesama lasteaia juhataja väga tabavalt, et “meile tundub, et nad on nii räpased ja rõvedad seal, aga see on ju MEIE prügi, mille sees nad on”. Talle jõudiski see sedapidi kohale, et see väike inimene on seal meie prügihunniku otsas, mitte võõra prügi otsas. Teine asi on see, et võib-olla mõnda inimest ei huvitagi keskkonnasäästlikkuse teema, mille vastu ka ei saa vaielda. Aga kui sa ikkagi võtad selle keemiat täis rõivatüki ja selle Eesti pesumasinas paar korda läbi lased, siis jõuab see keemia ikkagi meieni. Siis muutub see ühtäkki meie probleemiks, see peab küll kõigile arusaadav olema.

Meile siinpool üritatakse ka muidugi sisendada, et nad on õnnelikud, et neil on see õmblusvabrikutöö…

Nad ongi! Sest nad ei tea paremat. Neile ongi see kõikidest halbadest valikutest võib-olla see kõige parem valik, aga see ikkagi ei õigusta seda, et neid inimesi ära kasutada võib.

 

 

Mulle on jäänud ehk ka silma, et ‘slow fashion’ on ikka veel kulukam kui selle keskkonda kulutav õde nimega Kiirmood. Tootmise kulukust ja eetilist lähenemist silmas pidades tundub enesest mõistetav, aga kuidas on sinu klientide suhtumine sellesse olnud — kuidas inimestele toodete hind korda läheb, kas nad peavad ökomoodi pigem vautsi, kalliks, või taskukohaseks?

Ma olen üritanud võtta sisse ka sellist kaupa, mis on kättesaadava hinnaga inimeste jaoks, aga samas hoides ka meeles seda, et asi ei tohigi liiga odav olla. Selleks, et asja rohkem väärtustada, sa mõtledki selle ostu peale rohkem — küsid endalt, kuidas seda olemasolevaga kombineerida, kuidas see minu isiksusega sobib. Ostja kulutabki selle suurema summa, mille võrra on ka suurem tõenäosus, et see on läbimõeldud ost ja ta kannabki seda kauem. Minu sihtrühm — muidugi kõik inimesed võiksid natukene paremini mõelda ja paremini tarbida — on need inimesed, kes on enda jaoks juba leidnud oma stiili ja teavad, et ma ostan selle asja ja ma kannangi selle surnuks. Ma olen ise see inimene… ma ei tea moest mitte halligi! Päris tõsiselt. Seevastu on mul oma välja kujunenud stiil, mis ei ole küll meeletult silmatorkav, aga ma tunnen ennast hästi, ma ostan mingi asja ja ma kannangi seda aasta… kaks.. kolm… neli võib-olla, või isegi veel kauem.

Ja kui kõikide aastate peale ära jagada, siis…

Tuleb ikka oluliselt odavam lõppkokkuvõttes.

Mul endalgi on vanadest aegadest ülemäära palju kiirmoe esemeid, mida ma lihtsalt ei kanna ja mul pole neid ka kuskile panna ja siis ma lihtsalt mõtlen, et see on kohutav raiskamine ja ühtlasi on see ka keskkonnale kahjulik, et paneb põhjalikult mõtlema tegelikult.

Ma tahaksin veel välja tuua, et ma ei poolda ka seda, et kui mingil hetkel läheb lambike peas põlema, et nüüd peaks paremini tarbima, siis see ei tähenda, et sa pead oma garderoobi välja vahetama. See, mis on juba olemas, selle võiks ära kasutada, mitte et “nüüd ma olen hullult öko ja ostlen ainult ökorõivaid”. Ma ise ka veel võitlen sellega, et leida head viisi, kuidas olemasolevaid asju uuesti ringlusesse lasta.

Räägi natuke nendest brändidest, mille sa oled turule toonud. Mille järgi sa need valisid? Kas sa alati mõtled rohkem enda järgi, või mõtled nii, et mulle ei meeldi, aga mu kliendile kindlasti meeldib…

Ma üritan oma valikus säilitada iseloomulikku ühtset joont, mitte liiga laiali valguda, sest tahaksin eelkõige, et inimene, kes tuleb, teab, et ta tihti leiab minu poest seda stiili asja. Kui ma ainult enda järgi valiksin, siis oleks see väga mittekliendisõbralik valik ilmselt, vaid väga piiratud klientidele! Mul tavaliselt on silme ees kindlad inimesed, kelle peale ma mõtlen, kui ma tellimusi teen, või kelle käest ma küsin, mida nemad arvavad.

Mind pani mõtlema see, et meile on lapsest saati juurutatud, et ‘ostmine teeb sind õnnelikuks’. Tihti on nii, et me ostame muudkui asju juurde, mitte ei tegele selle oma põhiprobleemiga, vaid lihtsalt sokutame selle kuskile oma ostude alla ära.

Kui ma ise Londonis õppisin ja oma lõpuprojektiga tegelesin, siis õppejõududel tekkis tihti küsimus meie töid vaadates, et “Kes teil silme ees on, kui te neid asju disainite?”. Osad asjad olid väga halvasti disainitud ja inimesed põhjendasid sellega, et “ega mulle endale see ka ei meeldi, aga sellele, kes ostab mu toote, sellele meeldib”. Et päris nii vastuolullu minna vist ikka ka ei saa…

Jaa! Selles mõttes, ma ikka kuulan klienti, aga jään ka mingisuguse oma visiooni juurde — kui mina teen seda üksi praegu, siis see on minu bränd; see on minu hing, mis on välja valatud mingi poe kujul, ning ma ei saa teha seda hoolimatult. Ma üritan kuidagi leida kesktee kliendi kuulamise ja enda arvamuse vahel.

Kas usud, et aeglane mood on ikka veel suunatud nišimarketile? Kes on sinu eeldatav target audience (sihtrühm)? Sa juba natuke rääkisid, et silme eest on inimene, kellel on välja kujunenud oma stiil. Oskad midagi veel lisada siia valemisse?

Kui vaadata üldist maastikku, siis kas see aeglane on just õige sõna, või see slow fashion, aga selline teadlikult tarbimine on ikkagi trendiks muutumas vaikselt, rohkem kui ta oli mõned aastad tagasi.

Ikkagi need brändid, mille sa oled sisse toonud, teatud printsiipe kasutavad, et olla keskkonnasäästlikumad…

Lõppkokkuvõttes on kurb tõde see, et selleks, et ära elada, sa pead müüma. See ongi selline…

Koos: konfliktne koht!

Et sa võid midagi väga eetilist toota, aga kui sa müüd seda suures koguses, siis pole enam nii väga eetiline?

Kui kogu protsessi tervikuna vaadata, on täiesti arusaadav, et inimestel on riideid vaja, kõik on tore, aga lihtsalt alustadagi siis sellest, et on oluline, et ta on toodetud loodust ja inimesi silmas pidades ja kui riietusese jõuab oma kandmisaja lõpule, siis ta ei lähe ka lihtsalt prügimäele, vaid kogu [taaskasutuse] protsess muutub tervikuks. Sel viisil on tarbimine rohkem mõtestatud ka.

Minu sihtrühm on need inimesed, kes on enda jaoks juba leidnud oma stiili ja teavad, et ma ostan selle asja ja ma kannangi selle surnuks. Ma olen ise see inimene… ma ei tea moest mitte halligi! Päris tõsiselt.

Kuidas üldse võrdleksid Eesti ökoliikumist Skandinaavia maadega ja ülejäänud Euroopaga, eeldusel, et nemad on midagi juba paremini teinud või meist ees, siis kuidas Eesti turgu sellele järele viia ja ühtlasi rahvast keskkonna teemadel rohkem harida?

Kusjuures ma arvan, et see on selline loomulik protsess, aga nii palju, kui ma olen võrdlust hoidnud, siis Eesti on tegelikult alati mingil määral arengust maas. Kuigi mulle endale tundub, et see lõhe ei ole enam mõõtmatu — inimesed on palju teadlikumad ja roheline mõtlemine on läinud rohkem hinda. Ma näen muidugi seda ka end vegan eluga kursis hoides, kui kiiresti on praegu toimunud muutumine mõtteviisis ja hoiakutes.

Oi, Eestis on väga palju inimesi veganiks pöördunud.

Jah, hästi äkki on mingisuguseid vegan kohvikuid tekkinud ja öko toidupoode on ikkagi päris palju. Ma arvan, et seda arengust maas olemise lõhet ei saagi enam defineerida — ainult ongi puudu veel aktiviste, kes teevadki neid poode ja kogu mahekaupa kättesaadavamaks.

Mulle on ka silma jäänud, et Euroopas on üldiselt kilekottide kasutamine ikkagi maksustatud, või ära keelatud, aga eestlased ei ole sellega veel hakkama saanud…

Ma sain just kurjaks Selveri peale, kus köögiviljakaalu peal oli kleeps, et “palun kõik erinevate hindadega asjad pakendada erinevasse kilekotti…” AAAAGHHH! Mis mõttes?

Jah, mina usun ka, et võiksid vähemalt paberkotid anda, või …

Miks ma üldse kilekotti pean panema? Selle ühe tomati saad ilma kilekotita ka kaaluda.

See on küll lollus.

Ma saan aru, et keegi paneb niikuinii oma üksiku porgandi kilekotti, aga pood ei peaks seda õhutama veel. Sellepärast ei osta ma ka kilekotitoodangut… [Eesti poodides] müüakse porrut kileümbrises. Kui ma midagi sellist näen, siis ma lihtsalt ei osta seda.

 

Milliseid keskkonnasäästlikke printsiipe järgid enda elustiilis ja hoiakutes? Lisaks veganlusele…

Ma absoluutselt vihkan vee raiskamist. Kuigi see meie harjumus, et kraan on hamba pesemise ajal lahti, ei ole mitte midagi võrreldavat sellega, kui palju kuskil Indias läheb puuvilla kasvatamise peale vett, aga ma üritan vett meeletult hoida, see on mulle hästi oluline. Samamoodi pakendeid kasutada nii tagasihoidlikult, kui vähegi võimalik. Kõige rõõmsam avastus, kui ma kolisin oma praegusesse elukohta, oli see, et meil on maja kõrval pakendiprügikast, olmeprügikast, papiprügikast ja kompost. Nüüd ma ikka sorteerin kõike eraldi. Keegi ei ole mingi über-inimene, aga nii palju, kui ma vähegi suudan.

Oled ka vähendanud riiete ostmist, kiirmoodi enam ei tarbi?

Kusjuures, ma ei ole kunagi ülemäära ostelnud, sest mulle on perekonnas alati juurutatud, et sa mõtled läbi, mis sa ostad. Ma arvan, et mina veel olen see generatsioon, kes mäletab, et polnud kõik nii kättesaadav, praegu lihtsalt ongi see võimalus, et… osta ja osta.

Võib-olla sellepärast eestlased ka ei taha just ökomoe poole liikuda ja vähem tarbida, kuna nad on harjunud juba sellega, et meil ei olnud ju enne midagi…

Ja nüüd on, nüüd tuleb ära kasutada seda! Võib-olla lähebki sellevõrra kauem aega, et tagasi jõuda sinna, et ei olegi nii palju vaja tarbida.

On sul üldse midagi konkreetset välja tuua selles osas, et mis kõige suurem mure on selle start-up’iga seoses?

Kui kurb see ka ei oleks, siis Eestis on meeletult palju motiveeritud inimesi, kes on südamega asja juures, kes tahavad aidata ja on valmis töötama ka 12 tundi jutti, aga lõppkokkuvõttes ongi küsimus ainult ettevõtmises ja rahas. Aga see ei ole ületamatu praegu. Saame hakkama.

Eraldi rõhutatult oli mul veel mõtteis küsimus, et meil on selline vastik, materialismil põhinev kultuuriline keskkond ja me õhutame oma lapsi ostma ja ühtelugu premeerime neid asjadega. Kuidas seda mõtteviisi rohelisemaks muuta? Ütle võib-olla lühidalt, mida annaks teha.

Arvan, et igaüks peab ise jõudma endas arusaamani, et nii see kauem enam kesta ei saa. Mida meie saame teha, on harida inimesi võimalikult palju ja olla ise positiivseks eeskujuks. Mingite asjadega on kahjuks nii, et kui sa inimestele sunnid peale, siis neil tekib trots ja nad hakkavad just teistpidi tegutsema. Ma üritan omaltpoolt anda võimalikult palju võimalusi — filtreerida tooteid oma äranägemise ja ideaalide järgi, harida inimesi ning olla eeskujuks. Ja siis igaüks, kuidas jõuab sinna, ja kas jõuab…

Kuidas edeneb eksperiment nimega pineapple leather versus Estonian weather (viide Heleni jalas olevatele unikaalsetele ananassilehtede kiudest ökotossudele)?

Vihma ei ole veel olnud. Ma ei ole võtnud veel ette, et ma oleksin duši alla läinud nendega, aga äärmiselt mugavad on ja lasevad jalal hästi hingata.

Et siis soovitad soojalt? Tood ise ka mõned sisse?

Jah, mul on olemas mõned paarid. Veebipood saab avalikuks oktoobris ja siis saab hakata julgelt tellima.

Kus sa oma hunnikut tooteid füüsiliselt hoiad ja neid tooteid välja saadad?

Köögikapi all. Mul on väga väike korter ja sisse astudes ei saagi aru, et seal on terve poetäis kaupa ja mööbel… kõik on väga hästi ära paigutatud.

Kohe hästi säästlikult! Mõlemad naeravad.

Autor: Hanna-Amanda Pant
Artikli inglise keelset versiooni saab lugeda Hanna toimetatud, aeglasele elustiilile suunatud veebiajakirjas Savant Magazine, jälgi ajakirja tegemisi ka Facebookis.