Tere, olen Ave Liis. Meeldiv tutvuda! Olen 19aastane neiu Tartust ning ime läbi sattusin üheks kahest uuest Slow käsilasest. Võtsin peale sügissemestrit Manchesteri ülikoolist akadeemilise ning ilmselgelt oli vaja endale töökoht leida. Kui nägin paar päeva enne tähtaega Slow facebooki lehel töökuulutust, teadsin, et nii peab minema. Nimelt olen algusest peale olnud tohutu Slow ja kõige selle, mida ta esindab, fänn. Alati poes käies ja asju sirvides mõtlesin, et siin oleks tõsiselt lahe töötada, sest see on ettevõte, mis tahab sama, mida mina – eetilisemat ja jätkusuutlikumat maailma. Seega mul on natukene uskumatu ja väga hea meel siin olla. Üritan vältida teile kõigile hiiglaslikku pettumust valmistamist (v.a. Helenile poes toodete kompositsiooni valdkonnas – iga kord, iga kell!).
Enda avateemana tahaksin rääkida millestki, mis on võibolla väga lihtsakoeline, aga mis on minu arust jätkusuutliku elu poole püüdlemise juures oluline aspekt – endale andestamine. Mõnel võib tekkida mõte, et ah, mis teema see ka selline on, aga ma olen selle olulisuses veendunud. Mida ma selle all mõtlen on see levinud “kõik või mitte midagi” mentaliteet.
Tead ju küll, see kurja, täna sõin midagi muud peale taimetoidu, seega ilmselgelt ma ei saa sellega hakkama ja kuna ma 100% ajast ei suutnud taimetoitu süüa, siis olen läbi kukkunud ja peaksin/võiksin sama hästi alla anda. Või kui poes läheb kotti mõni eriliselt pakendatud ese, seega tekib tunne, et no ega siis enam väga vahet pole praegu, mis ma ikka üritan prügi vältida. Või siis see, et no kui ma juba siia Zarasse šoppama tulin, siis ilmselgelt tänane päev on jätkusuutlike ostude poolest hukule määratud – ma siis juba vaatan veel asju juurde. Neid erinevaid stsenaariume on mustmiljon, aga korduv muster on see, et meil, inimestel, on komme läheneda asjadele “äärmuslikult” – otsustame, et nüüd teeme muudatuse ja see peab kohe töötama 100%. Iseenesest see on ju tore, kui kohe õnnestub näiteks 100% taimetoitu hakata sööma või kodumaist kaupa ostma vms, kuid selle tulemusena tekitame me endale nii kõrged standardid, et neid on vahepeal peaaegu et võimatu täita. Ja kui me näiteks “libastumegi”, siis oleme endas pettunud ja pahased ning võib tekkida tunne, et miks me siis üldse üritame – kui niikuinii me ei suuda teha seda enda ideaalidele vastavalt.
Olen ise seda omal nahal korduvalt kogenud, sest ma olen väiksest saadik olnud tohutult 100% või mitte midagi suhtumisega, kõikides valdkondades. Kui ma söön krõpsu, siis ma söön terve suure paki korraga ära, isegi kui tegelikult ei taha. Kui ma tahan vegan/prügivaba/X olla/teha, siis see peab mul õnnestuma 100%.
Jah, veganlusega on mul õnnestunud viimasel kolmel aastal olla 99% hetkedest, kuid ometigi tegelikult võttis mul enne 3.5 aastat aega, et taimetoitlusest enam-vähem sujuvalt veganluseni üle minna. Usun, et see üleminekuperiood ongi põhjus, miks mul veganlus nii kergelt ja peaaegu sajaprotsendiliselt õnnestunud on. Teistes valdkondades aga on tihti raske tekitada üleminekut, sest pole selgeid etappe nagu taimetoitlusele/veganlusele üle minnes tekkinud on (erinevad lihad, muna, erinevad piimatooted jne).
Näiteks valdkond, kus ma iseennast läbikukkumisele üles sean, on justnimelt n-ö zero-waste ehk nullkulu ehk prügivaba elu. Ma tahan seda nii täiuslikult teha, et olla sama tubli ja roheline kui mingid internetis olevad eeskujud. Vahepeal mul õnnestubki nii, et võtan ette ja olen nädal aega nullkulu, aga hetkel ei õnnestu mul seda pikaajaliselt 100% teha. Nii pea, kui mul midagi võssa läheb, annan ma suurelt jaolt alla ja mõtlen, et kunagi tulevikus proovin uuesti. Ma võiksin endale andestada ja mõelda, et “okei, nii, hetkel on mul väga raske näiteks vältida kuivainete pakendeid, aga ma saan ikka toota vähem prügi nii, et ma ostan oma kuivained näiteks Veski Matilt suurtes pakendites”. Selle asemel tekib automaatselt mõttemuster “ma täiesti vältida ei saa, seega vahet pole”.
Mõeldes sellele, kui palju inimesi maailmas elab ja kui palju muresid ja tegemist igal üksikisikul on, ei tundu olevat pragmaatiline eeldada, et kõik hakkaksid nüüd veganiks, prügivabaks, ainult jätkusuutlikes poodides nagu Slow ostlejaks ja autovabaks – või isegi ainult ühest nendeks. Jah, mõnel inimesel võib olla seda kõike võrdlemisi kerge teha, aga mõnel üldse mitte. See ju kõik sõltub inimesest endast – ajast, sissetulekust, asukohast, prioriteetidest jne. Aga kindel on see, et kui kaotada nende asjade juurest see ettekujutus, et neid tuleb 100% täita, siis kaob ka kogu jätkusuutlikuse kohal lasuv “keeruline, aeganõudev, kallis!” stigma. Palju parem oleks ju see, kui igaüks üritaks natukene – sööks taimetoitu siis, kui saab; sorteerib nii palju, kui saab; ostab üks kord endale H&Mi teksade asemel hoopis Slow’s müüdava megalaheda Mud Jeans firma omad. Muidugi, kes saab, sihib 100% lähedale, aga ei tohi unustada seda, et absoluutselt iga väike samm on märkimisväärne!
Lõppkokkuvõttes on ju palju parem see, kui on lisaks suhteliselt väiksele arvule (ülitublidele) jätkusuutlikuse fanattidele ka palju suurem arv inimesi, kes 0% ja 100% asemel annavad endast lihtsalt parima, olgugi see 2% või 90%.
Mul on nii paljud tuttavaid, kes tunnevad, et kuna nad ei suudaks 100% veganid olla, siis justkui kogu vegantoidumaailm oleks neile mitte lubatud. Aga me võiks rõhutada just seda, et pole hullu, aga ürita nii palju, kui saad. Tee mõni õhtusöök endale taimetoit.ee retsepti järgi või pane hommikukohvile hoopis lehmapiima asemel sojapiima (nämm). Kui kaotaks need selged ning hirmutavad piirid, siis äkki inimesed ei tunneks, et kuna nad nt pole veganid, siis neil pole asja üldse toidupoes veganleti taha või taimetoidumessile jne.
Kui ma Inglismaal elasin ja vegan- ja jätkusuutlikuse messil vabatahtlik olin, panin seal tähele seda, kui paljud inimesed tulid lihtsalt uudistama. Nad rääkisid mulle, kuidas nad tegelikult ei ela X elustiili, aga nad üritavad leida asju, mis neile meeldivad ja mida nad saaksid ikkagi muuta. Vahe tuligi sellest, et kõik tundsid end teretulnutena. Ning nii peaksidki kõik end tundma! Kõik on teretulnud katsetama ja proovima. Ei pea olema sama “perfektne” kui internetis olevad näilised etalonid või mingisse “jätkusuutlikkuse klubisse” kuuluma, et tulla Slow poodi uudistama või nullkulu facebooki grupiga liituda.
Kui me suudaksime endale enda “vead” andestada, ei tähendaks see, et me annaksime alla või ei üritaks rohkem. Vastupidi, me annaksime endale võimaluse ise seada piirid, et alla andmise asemel liikuda tasa ja targu jätkusuutlikuma elustiili poole.
Väikeseid muudatusi on tihti palju lihtsam säilitada kui hiiglaslikke hüppeid. Proovi ja katseta ning kui keegi üritab sind panna ennast halvasti tundma, sest sa võib-olla ei tee kohe nii palju kui tema, siis ta on lihtsalt nõme! Aga see on kõigest minu arvamus.