Maailm ilma (poolte) inimesteta

Ma ei ole eriline inimeste ning nende üksteist ja maailma hävitavate tegude fänn. See on üks põhjuseid, miks mulle eelkõige meeldib meie maailmast põgenemiseks lugeda ulmekirjandust ja vaadata superkangelaste filme. Lisaks nii lugeda kui kuulata teaduslikke ja filosoofilisi raamatuid, mis näitavad, milleks inimesed võimelised on, kui kogu see ajumass millegi heaks tööle panna.

Siinses postitses võtaks hetke, et kombineerida ulme ja teadusel põhinev filosoofia. Mida on ühist filmil Tasujad: Igaviku Sõda ja Alan Weismani ilma inimesteta maailma tuleviku teemal spekuleerival raamatul The World Without Us? Mõlemad panevad mõtlema – kui efektiivne on osa või kogu inimkonna kadumine ülejäänud maailma jaoks? Tõsi, kogu inimkonna kadumine ei ole eriliselt positiivne areng inimeste jaoks. Seega alustame poolte inimeste kadumisest.

Headus võidab alati?

Superkangelaste filmid. Need ülepaisutatud, maskuliinset stereotüüpi täis, headus-võidab-lõpuks-alati üdini ameerikalikud kinohitid, mille peale nii mõnedki ‘tõsised’ näitlejad, režissöörid ja muidu intelligendid nina krimpsutavad. Pole aga midagi teha, lihtsalt ääretult tore on vahel vaadata kirevalt värvilisi, kaasahaaravaid ja enamjaolt üsna hea huumoriga seiklusi, mis lasevad unustada paariks tunniks igapäevaelu. Tihtipeale on nendest filmides nii superkangelastel kui ka nende vastanditel üsna ühis- ja keskkonna teemadega tegelev murekoht. Ja alati hea ei võida (vähemalt esimeses pooles).

Nii näiteks oli viimase suure, aastaid ja aastaid oodatud Tasujate filmi paharetil Thanosel väga üllas eesmärk – päästa kogu universumi elanikud ülerahvastumisest tingitud ressursside vähesusest ja sellega kaasnevatest probleemidest. Lahendust, milleks oli poole kogu universumi elanikkonna sõrmenipsuga tuhaks muutmine, võiks ehk nimetada veidi ekstreemseks.

Siiski, Thanos tuli, sai kõik Igaviku Kivid, Thor oma vajaduses oma uue kirvega eputada ei tulnud selle peale, et see otseteed Thanosele pähe ja mitte rinda lüüa või hoopis käsi maha hakkida. Thanos teeb sõrmenipsu, pool kogu meie planeedi elust kaob. Kaasa arvatud loomad. Thanos läheb farmi päikesetõusu vaatama.

Lisaks suurele segadusele ja paanikale poolte kadumisest järgneb kohe terve hunnik autoõnnetusi äkki juhita jäänud autodest, taevast langevad alla lennukid jmt. Võibolla siin-seal mõni plahvatus õigel ajal lahti keeramata jäänud väljalaskeklapi tulemusel. Järgneb perekonnata ja sõpradeta jäänud inimeste enesetapulaine. Tulemata ei jää rüüstamised ja muu seadusetu käitumine, konfliktid ja lausa sõjad. Lühidalt öeldes, veidi morbiidne ja masendav, aga olgem ausad, poole inimkonnaga me ilmselt ei piirdu.

Kui Thanose idealistlik mõte oli selles, et pooled inimesed tarbivad vaid poole ressurssidest, siis see tähendab ka poolte nende ressursside kaevandajate, kasvatajate ja töötlejate kadumist. See ilmselt puudutab ka loomamaailma kiskjaid, kelle toit poole vähemaks tõmmati. Tõsi, konkurents ka, aga ilmselt oleneb piirkonnast. Inimtegevuse tõttu väljasuremisohtu seatud loomade arv väheneb veelgi.

Inimestel ilmselt ei ole selle kogu õuduse ja ahastuse juures ilmselt palju aega, et tegelda näiteks ookeanide puhastamisega. Päris mitu aastat on prioriteediks ilmselt teedele seisma jäänud autod, taevast kukkunud lennukid, kaldale uhatud paadid jmt.

Et loodus ja veel enam inimesed ei salli tühja kohta, siis suudavad ahnemad põhjendada suurema reostuse tekitamise ja ilmselt üsna kiirelt suudame ka samasse jamasse tagasi paljuneda. Kõrvale loetud raamatu kohaselt suureneb maailma elanikkond iga nelja päeva tagant miljoni võrra. Ehk siis, ma julgeks arvata, et Thanose plaan ei ole eriti mõistlik pikemas perspektiivis. Seda ei inimeste ega loomade jaoks.

Maailm ilma meieta

Kogu loomariigi suurima ohu, inimese, kadumine võiks aga floorale ja faunale üsna positiivset mõju avaldada: lõppeb heitgaaside õhku paiskamine, vaikselt taastub taimede mitmekesisus ja selle tulemusel loomade arvukus ja liigirohkus põllumajanduspiirkondades aga ka linnades.

Nagu näitavad maailmas näiteks sõjapiirkondades maha jäetud asulad, siis võtab loodus oma territooriumi üsna kiirelt tagasi. Kui muljetäratavalt võimsad ka meie tänapäevased ehitised tunduvad, siis ilma inimese pideva hoolduseta langevad tegelikult kõik kiiremini kui arvata võiks. Eriti piirkondades kus temperatuur kõigub. Torud külmuvad ja lõhkevad, katused langevad sisse, vesi pääseb majja, betoon pudeneb, metall roostetab. Taimed leiavad oma tee asfaldipragudesse, vesi pääseb vahele, kõike katab langenud lehtede ja surnud taimede kiht, mis ajapikku muutub mullaks ja võimaldab uutel liikidel piirkond üle võtta. Üldiselt oleks tegemist ühe suure peoga, kui poleks kogu seda jama, mis inimesed on suutnud maailma maha jätta. Me oleme tekitanud siia planeedile nii palju prügi ja potentsiaalseid ohte, et ilma neid koristamata ei ole meil mingit õigust siit lihtsalt kaduda.

Probleeme on mitmeid. Põllumaade ehk umbes kolmandiku maismaa kogupinna suurim mure on sinna pestitsiidide ja väetiste kõrvalproduktina sattunud raskemetallid. Pinnast on immutatud tsingiga, mis jääb sinna vähemalt 3700 aastaks, kaadmium aga 7500 aastaks. Need pole aga veel midagi võrreldes pliiga, mille kadumiseks kulub vähemalt 35 000 aastat. Plii, mis mõjutab närvisüsteemi, arengut, kuulmist ja ajutegevust ning tekitab neeruhaigusi ja vähki nii inimestele kui loomadele, satub loodusesse ka lisaks äravooludest.

Kuna ei ole enam inimesi, kes tegeleks aktiivselt pinnase puhastamisega ja koristaks ära metalle endasse võtvad taimed, siis need taimed surevad ja annavad metallid tagasi maa sisse, ring jätkub igavesti. Kui need metallid sobivad mõnedele väga spetsiifilistele taimedele kasvamiseks, siis enamus siiski nii metallirohket pinnast ei talu. Mingi osa taimi sureb välja ja kannatab bioloogiline mitmekesisus. See omakorda mõjutab kogu toiduahelat.

Reostus ei piirdu aga kohaga, mida on töödeldud, mitmed kahjulikud ained tõusevad õhku ning sajavad uuesti maha teistes piirkondades. Nii on leitud näiteks soojemates piirkonades kasutatud PCBd ehk polüklooritud bifenüülide kõrgenenud näitajaid inuiitide rinnapiimas ning kalade ja hüljeste rasvakihis. Need ja teised kemikaalid on süüdi ka aina kasvava hermafrodiitsete jääkarude hulgas.

Nii vihma kui põhjaveega jõuavad need samad metallid ka hetkel enim käsitletud reostuse kogumise piirkonda – ookeanidesse, mis on plastikut ja muid mürke niivõrd täis, et aina lagunev prügi muutub ohtlikuks aina väiksematele olenditele, mis omakorda mõjutab neid söövate loomade arvukust. Isegi kui prügi täis pumbatud ookeanid taastuvad ja prügimägedelt aurav ja maa sisse imbuv keemia ka ajaga looduse poolt koristatakse, siis mõned ohud on puht mõõtudelt suuremad.

Aastal 2000 oli ainuüksi USAs 77 000 üle 60 meetri kõrgust tele- ja raadiotorni, mis lennuohutuse nõuete kohaselt peavad olema valgustatud. Kuna linnud lendavad halbades ilmaoludes aga valguse suunas, mis tavaliselt on kuu, siis sai arvestuslikult 200 miljonit lindu iga aasta nendega põrkudes surma. See oli aga alles mobiiltelefonide aja algus. Selle lisandub veel 100 miljonit vastu klaasfassaadidega maju surnuks lendavat lindu. Lootus on, et kui tornid lõpetavad vilkumise ja majade klaasid purunevad, siis need ohud kaovad ajaga.

Lindudele jäävad aga meist mälestuseks oht meie kodustatud kasside näol. Ainuüksi ligi kuue miljoni elanikuga Wisconsini piirkonnas tapavad kassid minimaalselt 8, aga kuni 200 miljonit lindu aastas. Kassid on ja jäävad loomulikeks kiskjateks ja saavad ka ilma inimesteta maailmas hakkama, kurvem lugu on koertega, kes ilmselt peavad alistuma suurematele kiskjatele, kes linnadesse peale inimesi tulevad.

Üks nähtamatu mure, mis oleme tekitanud on aga osooniauk, mis küll teadlaste arvates saab lapitud aastaks 2060, kui lõpetame kahjulike ainete kasutamise ja leiame viisi kasutuses olevad ained turvaliselt hävitada. Kui inimesed aga selle ohutu hävitustööga ei tegele, siis laguneb aastate jooksul maailmas miljoneid külmkappe, autode konditsioneere, jahutusseadmetega autosid jmt, mis eraldavad klorofluorosüsivesinike, mis oma tee stratosfääri leiavad ja hävitustööd jätkavad. Ehk veab ja see kõik ei juhtu korraga ning loodus suudab ennast ise kokku lappida.

Kiiresti suudavad kõige suuremat kahju teha aga maailma enam kui 400 tuumaelektrijaama, mis ilma inimesteta üle kuumenevad ja terve maakera Tšernobõli laadsete katastroofidega täidavad. Sama juhtub nende jääkmaterjalide ‘ajutiste’ hoidlatega. Maailma 30 000 tuumapommi lagunemisega läheb kauem, küllalt kaua, et nad selle aja peale enam erilist kahju ei tee. Oodata on aga ka lekkivaid nafta ja maagaasi kaevandusi, mis ilmselt ka väga pikki tulekahjusid tekitavad.

Jah, masendav, aga paraku oleme nüüdseks küllalt jama kokku keeranud, et lihtsalt kadumine pole võimalik. Nii jätkata aga ka ei saa.

Tsernobõl. Paweł “pbm” Szubert / Wikipedia, licencja: CC-BY-SA-3.0

Praguse ressursside tarbimise juures oleks meil vaja 1,7 maakera, et nõnda jätkata või siis lihtsalt ümmarguselt poole vähem tarbijaid (rohkem teemal loe: footprintnetwork.org). Ses mõttes oli Tahnosel point. Veidi mitte nii ekstreemne lähenemine oleks aga lihtsalt edaspidi vähem paljuneda.

Üle kümne aasta tagasi, kui Weismani raamat sai kirjutatud, oli maailmas 6,5 miljardit inimest. Kui need inimesed oleks aga kõik kokku leppinud, et sellest hetkest alates on iga naise kohta tolle hetke 2,6 lapse asemel ette nähtud 1, oleks meid sajandi keskpaigaks juba üks miljard vähem. Aastaks 2075 aga oleks saavutatud Thanose plaan ja meid oleks järgi umbes pool ehk 3,43 miljardit.

Miks see aga ei õnnestu, räägib Hans Rosling.

Ja kuna see ei õnnestu, siis me ilmselt ikka sinna üht või teistmoodi maailma hävingu suunas liigume. Oh well …

P.S! 1960ndatel aastatel käis Briti atmosfääriteadlane, keemik ja merebioloog James Lovelock välja oma Gaia hüpoteesi, mille kohaselt käitub maakera nagu superorganism. Selle pinnas, atmosfäär ja ookeanid loovad ringsüsteemi, mida reguleerib floora ja fauna. Inimene paistab aga selle kõige juures olevat viirus. Lovelock soovitab inimestel koostada inimeste tähtsaimate teadmiste “kasutaja manuaali” (vastu pidavale paberile) neile, kes pooluste piirkonnas üle kuumenenud maailma järgmise aastatuhande vastu peavad, kuni ookeanid on küllalt süsiniku ümbertöödelnud, et maailm saaks taastuda.

Ja veel – kui sulle ‘suurepärased’ kümne aasta tagused arvutiga loodud visuaalid rõõmu valmistavad, siis raamatu eeskujul on tehtud ta seriaal, mille kõik osad leiab lausa YouTube’is.