___________
Kui kirjutasin ligi aasta tagasi keskkonnakolumnile kliimaärevuse teemal sissejuhatust, ei osanud keegi meist arvata, millisest ärevusest me end ühiselt leiame. Esimeses kolumnis käsitletud elektritõukekate nõudluse suurenemine oli aimatav, küll aga on üllatav selle põhjus ehk soov ühistranspordiga kaasnevat pisikupilve vältida. Kuid siin me oleme – muutunud maailmas, kollektiivpuhkusel senisest normaalsusest.
Töö lahtisidumine süsinikuheitmetest
Enamik meist veedab veerandi oma nädalast tööd tehes. Lisaks kulub arvestatav hulk ajast kodu ja töökoha vahel liikumise peale. Eriolukorra tõttu muutunud elurütm avaldab märkimisväärset mõju nii isiklikul tasandil kui ka keskkonnale tervikuna. Me liigume vähem, ei lülita sisse energiajanus kontorielektroonikat, ei prindi, ei istu ülevalgustatud koosolekuruumides. Ära on jäänud tööreisid, mis võivad moodustada kuni poole ettevõtte CO₂ jalajäljest.
Kodus püsimise tipphetkel aprilli alguses olid maismaatranspordi – autode, busside jms – päevased heitmed vähenenud kogu maailmas 36 protsenti. Umbes samal ajal langesid lennunduse tekitatud heitkogused 60 protsenti. Goldman Sachsi esindaja sõnul võib tulevikus videosilla teel kohtumiste pidamine vähendada nafta nõudlust 2–3 miljoni barreli (318–477 miljoni liitri) võrra päevas.
Kui arvestada sellega, et suurettevõtted, nagu Twitter, Shopify ja Facebook, lubavad oma töötajatel kodust tööd teha kuni aasta lõpuni või lausa püsivalt kodukontorisse jääda, on selge, et üks koroona kestvatest mõjudest saab olema veidi keskkonnasõbralikum tööelurütm.
Muidugi ei ole võimalik teha kõiki töid kodust ja paraku võtame me just neid töötajaid, kes ei pääse ka pandeemias töölkäimisest, iseenesestmõistetavalt. Esmatarbekaupade müüjad, meditsiinitöötajad, põllumehed, toidutöötlejad, kullerid jpt mängivad hädavajalikku rolli meie kõigi elukvaliteedi ja tervise hoidmisel, aga on tihti alahinnatud ning halvasti tasustatud.
Linnast maale
Enamasti saavad endale kodukontorit lubada kõrgema palgaga juhtivtöötajad, kellest paljud on loodetavasti hakanud ka pikemas perspektiivis kodus töötamise peale mõtlema, mis omakorda tõstatab küsimuse, miks üldse elada linnas. Ja tõesti, miks? Eestis on väikeste kohtade hääbumine juba ammu probleem. Inimesed lahkuvad suurtesse linnadesse, võtavad kaasa oma maksutulu ja panuse kohalike ettevõtete säilimisse.
Kui vaadata, mis hinnaga saab Sillamäel kõrgete lagedega kortereid Stalini-aegsetes majades, pooldaks ma kontoritöötajate suuremat ümberasustamist suvituskohana tuntud linna merevaatega majadesse, kus on võimalik veeta vähem aega ummikutes seistes ja inimestele liialt lähedal olles ning rohkem loodust hinnates.
Teistmoodi tarbimine
Kui muidu kipub inimestel rahakott puhkuse ajal kergemini avanema, siis viimased kuud on ka meie ostuharjumused üsna segamini löönud. Suurem poodlemise armastaja pole ma kunagi olnud, kuid laupäevaseid jalutuskäike taaskasutuspoodide raamatu- ja kodukaubalettide juurde igatsesin ka mina väga. Asjade soetamise vajadus on paraku enamasti mingil kujul inimestesse kodeeritud. Olen aga ise asendanud Uuskasutuskeskuse ringid avastusretkedega Tallinna rohelisematesse kantidesse ja seetõttu on minus tärganud lootus, et ehk on kauplustest peamiselt emotsiooniostude tegijad leidnud tarbimise kõrval teisigi rõõme. Või kui ei saa ilma, siis saab paremini. See teistmoodi tarbimine ja lõputud #toetakohalikku jmt postitused on võimaldanud ilmselt paljudel avastada, kui rohkelt on meil põnevaid väikeseid tegijaid. Kuna ka mina sõltun elatusallikana veebipoe käibest, innustas see ühine ellujäämisinstinkt mindki senisest enam väiksematelt pakkujatelt oste sooritama.
Samas tasub veebipoodide võidukäigu perioodil oma oste siiski läbi mõelda ja võimalusel ise (autovabalt) neile kodulinnas järele minna, kuna pakendid moodustavad väga suure osa maailma tselluloosinõudlusest ja hiljem prügist.
Eesmärk võiks olla toetada kohalikke ettevõtteid ja hoiduda Amazoni tüüpi hüperrikaste omanikega suurkorporatsioonidest, kes rahakoti suurusest olenemata nii oma töötajaid kui ka keskkonda igal võimalusel kurjalt ära kasutavad.
Kui rääkida töötajatest ja keskkonna ohustamisest, ei saa jätta mainimata lihatööstust. Koroonaviirus hakkas levima eksootiliste loomade turult ja jätkab oma hävitustööd lihatöötlemistehastes. Tavapärase stressi ja raske füüsilise töö kõrval on lihatööstuse töötajad suuremas ohus. The Guardiani analüüsi kohaselt olid mai keskpaigas peaaegu pooled – ehk kaksteist kahekümne viiest – USA suurematest COVID-19 kolletest seotud lihatöötlemistehastega, kus tapetakse ja pakendatakse kodulinde, sigu ja veiseid ning kus töötajad töötavad kõrvuti kitsastes oludes. Sama trendi oli mai lõpus näha ka Saksamaal ja Prantsusmaal, kus liikumispiirangute lõpuosas tekkisid uued nakkuspuhangud lihatööstuses, mis sõltub umbes 80% ulatuses peamiselt Rumeeniast, Poolast, Bulgaariast ning teistest Ida- ja Lõuna-Euroopa riikidest pärit ajutistest võõrtöötajatest, kes on „sama ohverdatavad kui loomad, keda nad tapavad”.
Sundpuhkuse suveniirid
Suures pildis on aga muutused juba nähtavad ja prognoosi kohaselt vähenevad süsinikdioksiidi heitkogused sel aastal 4–7 protsenti. See on langustrend, millel tuleks püsida, et vältida katastroofilist globaalset soojenemist. Languse tulemusel on ka tänavune globaalse ületarbimise päev – päev, mil inimkond on kasutanud ära kogu aasta loodusressursside eelarve – prognoositud eelmise aastaga võrreldes kolm nädalat hilisemaks, nimelt 22. augustile. Viimati olime sellisel tasemel 2005. aastal, mil planeedi jagu ressursse sai tarbitud 25. augustiks. Sellegipoolest saame suve lõpuks tarbitud nii palju, kui maailm suudab meile jätkusuutlikult pakkuda aastaks. Nii otseses mõttes kui ka metafoorselt on meil siiski vaja ka sügis ja talv üle elada.
Loodan aga, et kõige olulisema suveniirina võtab maailm kaasa võime näha suuremat pilti ja kohaneda muutustega. Arusaama, et meie mõju keskkonnale mõjutab ka meie võimet pandeemiaga toime tulla. Lühidalt öeldes: tööta rohkem kodust (kui saad), tarbi mõistlikult ja kohalikult, söö vähem liha, nõua riigilt vajalike töötajate palgatõusu ja oma linnalt paremaid kergliiklusteid, vähenda oma süsiniku jalajälge. Kas tundub palju? Tegelikult mitte, see on lihtsalt osa uuest elukorraldusest.
Selle, esialgu viimase keskkonnakolumni lõpuks tahaks jätta sind lootusrikkalt tulevikku vaatama. 2020 on üks erakordne aasta. Aasta, millest nii mõnigi meist tahaks puhkust võtta, kuid ehk on meil just vaja seda täielikku kriisi, et lõpuks oma harjumused üle vaadata ja luua uus normaalsus. Selline, mis meie keskkonda ja seeläbi meid ennast päriselt toetab ja toidab ning võimaldab meil ka taolisi aastaid enesekindlusega vastu võtta.
_________
Kirjutis ilmus esmakordselt Müürilehe juuli väljaandes ja pani punkti meie aastasele keskkonnakolumnile. Kindlasti ei olnud see aga viimane kord, kui me Müürilehega koostööd tegime 😉
Illustratsioon: Stella Salumaa