Aastalõpukõne sokkide parandamisest

Oled märganud, kuidas lõpud on tihtipeale muusikaga tähistatud? Teinekord lausa talumatult tundeküllaselt. Ühes jaapani kaubamajas mängitakse päeva lõpetuseks alati Wham! igitüütut “Careless Whisperi” saksisoolot. Uppuva reisilaeva SS Valencia pardal ühinesid laevameeskond ja reisijad kristlikuks hümniks “Nearer, My God, to Thee”. Ning üks mu armas lähedane sundis mingi periood öösel lokaalis töötades inimesi lahkuma neile “Time to Say Goodbye” lastes. See viimane töötas eriti hästi. Kujuta end ette sõbrannaga mõnusalt veini taga pikaleveninud õhtus pahaaimamatult lobisemas, kui kaunihäälne Bocelli valjult oma valusatest tunnetest üürgama hakkab. Võimatu. Sa põgened ja heidad kõõrdpilke loo valinud jobu suunas.

Nende ridade alguses ei ole ma veel päris kindel, mis laadis lugu ma siin 2017. aasta lõpetuseks mängima hakkan. Vääriks selle aasta viimane pilk tahavaatepeeglisse enne uude kihutamist mõnd rõõmsat popurriid saavutustest, keskkonnavõitudest ja edulugudest või pigem mõnd eriti nutust viiulisoolot? Ühelt poolt aina enam moemajasid- ja disainereid loobumas karusnaha kasutamisest, rohkem inimesi küsimas, kes valmistavad nende riideid, Slow pood! (meie ego on Aparaaditehasehoone suurune) Ja plaadi teisel poolel loodusjõulised “naishääled” Irma, Ophelia ja Selma,15 000 teadlase pöördumine, rändekriisid ja ressursside kadu… Viitsiksid sa seda teist 2017. aasta lugu üldse lõpuni kuulata? Ja kui ma ütleks pisut enama kui kohvipaksu pealt, et 2018. aastal mängitakse seda viimast lugu ilmselt veel valjemalt, siis mida sa teed? Kuhu põgened? Ja mis pilguga mind mõõdad?

Selle aasta jooksul, mis me Heleniga siia lugusid valinud oleme, oleme lähtunud ikka sellest, et ka tõsisemast teemast võiks kirjutada teatud kerguse ja huumoriga. Sest keskendumine ainult tumedatele mõtetele ja suurtele katastroofidele tekitab hirmu ja halvab tegutsemise. Seda teavad hästi kõik terrorirežiimid – hirmutamine hoiab kodanikud teovõimetuna. Teisalt, liiga muretult uppuval alusel ka olla ei saa. See oleks nagu panna käesoleval odavate naftavarude ammendumise sajandil panused ainult alternatiivenergiale, adumata et nende ehitamine ja hooldamine lähtub siiamaani sellest samast odavast naftarressursist ning et alternatiivide kasumlikkus, vähemalt sellises mahus, mis rahuldaks planeedi senist harjumuspärast energiatarvet, on liiga väike.

Ei, sul tuleb endal ka ujuma õppida, mitte ainult tehnoloogilisele arengule loota. Kergem on seda teha koos. Ja mulle meeldiks mõelda, et ehk on Slowst sulle selle aasta isiklikes pingutustes veidi abi olnud. Nii oleme Sind motiveerinud 2017. aastal koos meiega omi asju parandama, toast lahkudes tulesid kustutama, kohalikust toorainest taimetoite sööma, mõtestatumalt tarbima, autovaba päeva pidama. ”Kuidas aitavad need marginaalsed tegevused enam midagi muuta, kui kõik niikuinii kreeni kaldub?” võid sa aasta lõpuks sokinõelumisest, äpardunud läätsekotlettide ja rakkukõnnitud jalgade plaasterdamisest tüdinult selle peale küsida.

“Miks ma seda sokki nõelun?”

Ma ei tea kui palju nende väikeste nõelapistetega planeeti kokku lapib. Ajakirja Science 2017. aasta avaldatud uuringu järgi on need üksikisiku elustiilimuutused kliimamuutusega tegelemisel kindlasti paremad kui nende tegemata jätmine, ent “kaduvväikese mõjuga võrreldes sellega, mida säästaks ühe lapse sündimata jätmine.”

Kuidas teadlased oma soovitustes nii lastevaenulikuks muutusid? Ei, nad ei vihka lapsi. Nad vaatavad objektiivselt, emainstinktita otsa valusale tõele, millele keegi humaanset lahendust tuua ei oska. Inimesi on selle planeedi kandevõime jaoks liiga palju. Kuidas meid nii palju sai? Tänu… eelpool mainitud fossiilkütustele. Jah, see on see ressurss, millel startis 19. sajandil tööstusühiskond, mis viis 20. sajandil “rohelise revolutsiooni” abil 7-miljardilise rahvastikuplahvatuseni ning millel põhineb ülemaailmse tarbimisühiskonna majanduskasv ja selle loodavad hüved, toit sh. Teisisõnu, see on see odav väga kõrge kasumlikkusega ressurss, mis teeb võimalikuks odavlennupiletid ja annab võimaluse valida 24h supermarketis 10 erineva samamaitselise küpsisesordi seast. Selle energiaga valmistatakse massiliselt odavaid riideid kusagil Aasia põrgutes. Seda energiat kulub bitcoinide kaevandamisele.

Selle kasutamise tagajärjed on meie panus kliimamuutustesse ja reostusesse.

Sellele ehitati piirideta majanduskasvu ja tarbimise loogika, illusioonis et see odav energiasisend ei saa otsa. Ainult et prognooside järgi ammendub see odav fossiilenergia, millel süsteem jookseb, kusagil 21. sajandi jooksul. Nafta küll iseenesest otsa ei saa, lihtsalt kättesaamine maa-aluse sahvri sügavamatelt riiulitelt muutub nii kalliks, et ületab toormest saadava tulu. Odava energiasisendita ei saa maailmamajandus kasvada ja siiamaani iseenesestmõistetavana tundunud heaolupidu saab otsa. Kui ei leita uus odav ja sama kõrge kasumlikkusega energiasisend…

Tagasi sokiküsimuse juurde

Me ei õpetanud sind see aasta riideid parandama naiivse mõttega, et sellega saaks enam suurt maailma päästa. Pealegi, mis imelik supervõime see oleks?  Vaid selleks, et harjutada sind tasapisi selle tõenäoliselt eesootava palju alalhoidlikuma, mõistlikuma ning aeglasema maailmaga, kus vanade või katkiste asjade asendamine ei ole enam uute ostmisega nii raiskavalt iseenesestmõistetav, nii odav. Ning kui kõik lähebki inimkonna jaoks mõne eriti apokalüptilise tööstustsivilisatsiooni lõpustsenaariumi järgi (kliimamuutused ka sinna otsa), on ehk sinul kes sa tegelesid nii sel aastal ning jätkad loodetavasti ka tulevikus oma asjade parandamise, taimetoidu valmistamise, kraanivee joomise ja jalakäimisega, kokkuvõttes lihtsam selle kollapsiga mingi hetk kohaneda. Pea seda meeles ka siis, kui päevalehtede pealkirjad toovad uudiseid majandus- ja demokraatiakriisidest, ressursisõdadest, kuritegevuse ja äärmuslike liikumiste süvenemisest, depressioonist ja maailmalõpuennustustest. Kõige hirmutavana näiva kiuste ei olegi see ehk kokkuvõttes nii halb.

See on lihtsalt muutus. Paratamatu pöördumine aeglasema ja alalhoidlikuma elu juurde, mis lähendab, toob meid üksteise juurde tagasi. Väikestesse ühtehoidvatesse kogukondadesse, kus kõik täidavad mingit eluks hädavajalikku nišši, otsused võetakse vastu konsensuslikult ning kus maailm on jälle suurem ja inimene looduse ees alandlikum.

Ja kogukondadest rääkides…

Suur aitäh teile, kes te selle aasta jooksul neid kirjutisi siin viitsinud lugeda, teinekord jaganud ning mõnikord Slow teadetetahvlile või ka isiklikku postkasti jälje jätnud. Kellele ma siin kirjutan ja mida see muudab, olen endalt ikka vahel küsinud. Olen selle siis enda jaoks mõtestanud nii, et siia kirjutamine, isegi kui ainult sokiaugust ja filosoofide jalutuskäikudest, on aidanud mul harjuda vähehaaval mõttega eesootavatest aegadest, kus riiete parandamine ja jala käimine ei pruugi olla elustiilivalik, vaid  elu paratamatu osa ise. Nagu ka oma toidu kasvatamine. Ehk on see aidanud siis kedagi veel. Muutustes ei jää ellu need, kes tugevamad, vaid need kes kiiremini muutustega kohanevad. See kohanemine algab mõtlemisest, kahe kõrva vahelt.

Mis loo ma selleks viimaseks siis valisin? Tundub et ikkagi selle süngema. Maailmalõpu mainisin ka peaaegu ära. Aga palun, ei mingeid viiuleid, ei mingeid hüvastijätte, ei mingeid klaverietüüde sulavate liustike taustal. Säästaks need pisarad mõneks eesootavaks raskemaks aastaks.
Ma tahtsin lõpetada seda aastat mõne muusikapalaga, mis näitaks et millegi lõppemist saab tähistada ka kainemalt, ilma nõretava sentimentaalsuseta. Selline plaan mul oli. Ch-ch-changes…

Aga siis ma mõtlesin ümber. Haha, hehe.

Sest muusika taustal ei saa lugeda mõttega raamatuid. Sel aastal ilmus kordustrükk ühest emakeelsest, mis ilma paatoseta ja hirmutamata kirjeldab arvukatele teadusuuringutele tuginedes seda, kuidas me tänu naftale heaoluühiskonda jõudsime ning mis pärast naftatippu ees ootamas. See ei ole nõid Nastja aastahoroskoop. See on Kaupo Vipp “Globaalpohmelus”. 2017 nägi valgust ka selle mõtteline järg “Lokaalravitsus”, mis annab muutustega kohanemiseks ka praktilisi soovitusi.

Ja teiseks ei mängi ma sulle muusikat, sest mul on kohutav maitse. Selle ehedamaks tõestuseks oli mu armas sõber kass, kes niipea, kui mul tekkis tuju oma toas midagi kuulata, isegi kui vaikselt klapid peas, ajas end häirituna voodist püsti, kräunus et ta välja lastaks või hüppas sootuks ise ukselingi lahti, et ruumist minema pääseda. Ja nii absoluutselt iga kord. Ma saan ainult loota, et oma sõnadevalikus siin nii suur jobu olnud pole.

Järgmisel aastal siis suurematest ellujäämisõpetustest ;)…ja head 2017. aasta lõppu ning mõistlikku uuega kohanemist.