Moerevolutsiooni nädalast ja armastusest rõivaste vastu

Moerevolutsiooni nädal. See oli üks tegus, tore, väsitav ja igati positiivne seitse päeva. Võtaks hetke, et vaadata tagasi, mis siis tehtud sai.

Moerevolutsiooni päev

Esmaspäevane moerevolutsiooni päev algas meil eriliselt varakult. Kell 6:15 astusime Liisiga Koplis ööbimimiskoha eest oma Taxify kaudu tellitud autosse, mis juhtumisi oli Tesla – Heleni unistusteauto. Seega oli algus juba ilus – päike paistis ja linn oli mõnusalt tühi. Teekond viis meid aga ERRi ja Terevisiooni stuudiosse, kus kerge ärevuse ja kohvidefitsiidiga eetrisse astusime ning moerevolutsiooni nädalat tutvustasime. Lisaks nokitsesime kohapeal veidi parandada teksapükse näitamaks toredad Shashiko parandustehnikat ja võimalust nõnda oma rõivastele uus hingamine anda.

Mis me kokku jutustasime ja meisterdasime, näed siit.

Peale oma rohkem kui viit minutit kuulsust asusime tagasiteel Tartusse, kus järgnevad päevad tegusa sotsiaalmeedia tegevuse vaimus möödusid.

Üritused

Neljapäeva õhtu lõpetasime Erinevate Tubade Klubis mõnusalt diivanitel mitte erilist mugavust tekitavat filmi The True Cost vaadates. Meie rõõmuks oli kohale tulnud päris mitu inimest ja positiivse üllatusena ei olnud need kõik naised. Filmi lõpetasime vestlusringiga, kuhu olid kohale tulnud disainer Anneli Arro, Reverse Resources eestvedaja Ann Runnel ja inimõiguste lauaülemana Välisministeeriumis töötav Heidi Koolmeister. Vestlus osutus eriliselt toredaks ja väga harivaks. Tublimad osalejad jutustasid meiega lausa 1,5h. Suured tänud teile kõigile toreda õhtu eest!

Neljapäeval algas ka meie Haulternative töötuba, mis neljapäeval kohe hommikul tublide osalejatega täidetud sai. Järgnevad päevad ostusid vaiksemateks, kuid meil on hea meel, et need kes tulid, olid igati asjas sees ning said loodetavasti uut oskust ja inspiratsiooni.

Laupäeval asus aga terve Aparaaditehas tegudele ja muuseas toimus Müürilille täika, mis ideaalselt moerevolutsiooni ja teadliku tarbimise kontseptsiooni endas kannab. Kurjale ilmale vaatamata oli osalus tavapäraselt tubli.

Veel enne kogu seda pikka nädalat käisime aga Mood-Performance-Tantsul moerevolutsiooninädalat tutvustamas. Jagasime infot ja saime portsu toredaid pilte küsimusega ‘Who made my clothes?’.

Veel varem aga esitasime moerevolutsioonis osalemiseks üleskutse moeblogijatele. Väljakutse sisuks oli kombineerida kuue päeva jooksul kokku kuus erinevat outfit’i kuuest rõivaesemest. Osa võtsid ja oma mõtted panid kirja Sekkarileiud, Kelly Kivirand ja Getri Mitt.

Lisaks kutsusime ka oma FB fänne üles kirjutama armastuslugusi oma rõivastest. Paraku sellele üleskutsele me vastuseid väga ei saanud. Seepärast hoopis meie endi omad:

Killu:

Aparaaditehase juuksurid Ruslan ja Gerda küsivad mult tihti, mida ma kogu aeg kirjutan. (Armastus)kirju muidugi. Seekord siis oma saabastele.

Ahoj Saapad!

Meie viimasest jalutamisest on pea kolm aastat. Unustatud ja kulunud jalanõudele koguneb aja jooksul igasuguseid kihte, tolmu ja mälestusi. The past is a foreign country. Prahat mäletate?

Tema konarlikku asfaltteed, mis lõhkus kontsi ja viis Česká zemědělská univerzita bussipeatusest pleekinud sovetiaegse ühiselamuni? Selle sama, mille G tiiva alumine korrus lõhnas alati kanepi järele ja mille tatilärakatega kaetud koridorides teil suuremat huvi viibida ei olnud. Poeetiliselt dekadentlik Praha, selline milles teie jalutada tahtsite, algas alles Suchdolist allalaskudes. Väikesed jalad võtsid sealt tramme edasi MeetFactory poole. Või kiirustasid edasi Dejvická metroosse, kus mu purjus sõbranna kord kokku kukkus ja peale toibumist roosipõõsasse oksendas. Õitele. Enamasti valisite siiski pikema seikluse, pimedasse luuderohumüüri kasvanud üksildase jalgtee. Kui kiiresti sai teinekord teie kõrgetel kiilkontsadel joostud. Eriti kui pidi kellegi eest põgenema või jõudma viimasele öötrammile, kus purjus pidulised teie ninadele astusid. Ja kui valjult kajasid sammud graniithallidel mosaiikidest tänavasillutistel. Tõeline vaata-mind-müra. Tõepoolest, teid märgati…

Ühe oktoobrikuu viimasel soojal sügisööl kirjutab noor vuntsidega Montreali noormees oma südamevalus väikeõele koju järgmised read: “Tead, ma kohtasin Praha lossi öistel treppidel üht tüdrukut ja tal on ilusad saapad.”

Kui liimiks ninad kinni ja jalutaks sinna pildi sisse tagasi?
Teie Killu
—-

Helen:

Vaadates eelmise kahe aasta pilte on selge mis mu rõivaesemetest on mu lemmik. See pikk, mitte eriliselt sooja hoidev ja kohutavalt ebapraktilisel kombel igale poole kinni jääv kudumilaadne hõlst, mis aga on üdini mina.

See rõivaese mille kandmist ma ootan terve talve ja mis vaid viimases hädas sügisel stange tagumisse serva liigub. See õhuline kangas kannab endas nii paljude erinevate Euroopa linnade tolmu ja mälestusi ajast, kus kevad algas varem ja sügis saabus alles sünnipäeva järel.

Ja nüüd, kui maikuu on käes ja mu hõljuv ollus mulle stange esimesel riidepuul vastu vaatab ning teisel pool päike aknast paistab, aga ilm ikka veel ei luba muud kui kõike paksemat kampsunit kanda, mõtlen siin koos veedetud soojadest päevadest, käidud kohtadest ja lahku läinud teedest…

Kuid kunagi läheb ka siin taas soojemaks ja on põhjust ringi hõljuda, teravate asjade külge kinni jääda ning siiski edasi liikuda.