“Kui hoolitsed lindude eest, hoolitsed enamuse maailma keskkonnaprobleemide lahendamise eest.” ütleb mõiste ‘bioloogiline mitmekesisus’ ristiisa, bioloog ja looduskaitsja Thomas Lovejoy.
“Ja isiklike probleemide lahendamise eest ka!” tahaksin siia juurde lisada. Samuti, kas pole mitte võrratu nimi – Lovejoy?
Palun, minu lugu. Teekond apaatiast… rõõmu ja armastuseni.
Linnuvaatega korter
Enamiku aja oma noorest elust ei ole ma lindudele erilist tähelepanu pööranud. Kui siis ainult kahel korral ja sedagi ehmatusest. (Esimesel oleks pargis jalutades sammust puudu jäänud, et surnud hakk mulle pähe võinuks kukkuda. Teisel korral maandus selle elusam variant mulle ise vabatahtlikult Tartu linnatänaval jalutades pealaele. Jah, nagu Hitchcocki film.) Kuid üldiselt ei ole ma osanud linde vaadata ega neist vaimustuda. Nad on jätnud mind ükskõikseks. Väikesed dinosaurused? Meh.
Seda kummalisem on mulle tundunud teiste tähelepanelikkus lindude suhtes. Võtame näiteks minu ema rõõmu, kui ta koduaias mõnd isendit märkab. Või pentsiku fakti, et mu isal on automakis linnuhäälte best of plaat. Mu elukaaslane arvab, et “pardid on coolid”. Prantslased korraldasid kahele tuvile I ms teenete eest sõjaväelised matused. Ma näen linde tätoveerituna teiste kehadel. Slow kaubamärkki kuulub ühe musta linnu tiiva alla. Küsige Helenilt. Ja nii edasi.
Ausalt, see kõik meenutab mõnd külastuskäiku kunstimuuseumi, kus su kaaslased tunnevad kretiinset huvi iga teose vastu, samal ajal kui kõik mis sul öelda on “Tänan ei, mitte minu elutuppa.” Sa tunned end pealiskaudselt ja tühjana ning kadedana, et nad oskavad veel vaimustuda.
Jah, võrreldes teistega on minu taevas olnud üpris linnutu. Aga siis kolisin ma Tallinna ja ühtäkki said linnud mulle oluliseks.
Tallinn, tuleb välja, on täielik linnuparadiis.
Muidugi, mitte põhjustel, mida nad oma Euroopa rohepealinn 2020 strateegiadokumenti kirjutavad.
Vastupidi.
Ma hakkasin märkama linde, sest siin magalakastis, viiendal korrusel, on nad peamine elusloodus, millest on veel lihtne osa saada. Värskelt kolinuna käisin veel inertsist jalutamas. (See on alati olnud minu teraapia ja viis kuidas tuju parandada. Teaduslikult tõestatud.) Aga siis muutusin ma laisemaks. Ei viitsinud enam sõita pool tundi koos nutizombiedega bussis kesklinna, et võtta tramm Kadriorgu, et siis veidi kultuurselt puude all jalutada. Tagasitee ja talv oli liiga pikk. Mõne aja pärast taandusid jalutuskäigud pärastlõunastele tiirudele ümber Õismäe tiigi. Ning ühel kurval varakevadisel nädalal ei viitsinud ma enam kõndida mujale kui akna alla kiiktooli. Just siis hakkasingi linde nägema.
Nende lennutiirud ja pesad on minuga samal kõrgusel. Kiiktoolis istudes paistavad kajakate kõhualused. Nad situvad mu akendele. Ma ei ole neile pahane. Nad ei mõistaks minu tundeid, sellest ei muutuks midagi. Varblased peidavad end seinapragudesse ja seksivad mu rõdupiirdel. Mu elukaaslane, too pardifanatt, nägi kord rõdul suitsetades, kuidas tihane esimese kollase kevadliblika õhust kinni püüdis ja ära sõi.
Ma olin kade, aga seekord põhjusel, et oleksin soovinud seda hoopis ise näha.
Minu lemmikuteks on üks harakapaar. Isane jäi kevade algul silma, kui ta oks oksa haaval talvise lumeraskuse all veidi viltu voolitud männitüvele pesa ehitas. Ma ei uskunud, et ta sellisele tasakaalutule alusele ehitatud spagetikuhilaga ühtegi tšikki võlub, muretsedes et ta jääb vanapoisiks. Milline rom-com, jälgida tema kohtingut väljavalituga, kuidas ta uhkelt talle oma maja näitas ja sisse kutsus. Emane kohendas mõnd oksaraagu, siis veel mõnd ja veel mõnd (ma räägin ju, et see oli üks tasakaalutu pesa), vaatas pesa, vaatas teda ja otsustas, et hea küll, isegi kui alla kukume pole sest hullu – meil on tiivad, me jääme ellu, me oleme zen.
Praegu kui seda kirjutan, piiluvad kaks tuvi avatud rõduukse vahelt sisse. Selles kontekstis on nad täiesti fantastilised loomad. Kõrvalmaja esimese korruse korteris on üks noor perekond, kes käivad rõdul tuvidega mängimas. Nad pakuvad neile süüa ning linnud maanduvad nende käsivartel, lastes end üles-alla hüpitada kuni neil saab villand ja nad näpuotstest lepatriinude kombel lendu tõusevad. Järgmiseks on mul plaanis õpetada vareseid toidu vastu edevaid asju tooma. Mulle tundub, et linnud ravivad mu apaatiat. Kes võinuks seda arvata.
Ja ma pole ainus.
“Milleks meile linnud?”
Küsib menuautor ja linnuvaatleja Jonathan Franzen oma võluvas essees National Geographicule, jõudes samale äratundmisele – lisaks keskkonnale on linnud vajalikud ka meie hingele.
Nende sõnade kinnituseks meenutab ta kaks aastat tagasi Kirde-India metsas kogetud liigutavat vaatepilti. “Minu poole lendas kaks suur-sarvlindu, et maanduda ühe viljapuu otsa. Oma võimsa kollase noka ja tüsedate valgete reitega nägid nad välja nagu tuukani ja hiidpanda ristandid. Sellal kui nad puu otsas ukerdasid ja häirimatult vilju sõid, leidsin end hõiskamas emotsioonist, mis on kõigist kõige haruldasem: puhtast rõõmust. Sel polnud vähimatki pistmist millegagi, mida ma tahtsin või omasin. Ainsaks põhjuseks oli, et on olemas nii võrratu lind nagu suur-sarvlind, kellel endal polnud minust sooja ega külma.”
Olen seda tsitaati lugenud kordi ja kordi ning ikka ei saa mul sellest küllalt. Küllap seepärast, et see ütleb nii palju, kõrvutub mu enda elamusega, räägib sellest kõige olulisemast ning paneb mind ühele küsimusele varasemast teistmoodi vastama.
See on teema kaasaja inimese suhtumisest teda ümbritsevasse. Täpsemalt:
Mis on see, mis motiveeriks meid looduse hoidmise nimel tegutsema, seda väärtustama ning millest, tundub, seni kõige enam puudu on?
On selleks ratsionaalne, majanduslikult motiveeritud mõtlemine? “Me peame linde hoidma, sest nad on meile kasulikud. Nad tolmeldavad taimi ja levitavad seemneid. Nende abil saab uurida inimkõne evolutsiooni. Linnuasurkonnad viitavad kinnisvaraarendajatele ja maakleritele “sinu uut looduskaunist kodu eemal linnakärast” vms”
Ei.
Või äkki siis vajutamine kollektiivsele süü- ja kaastundele? “Need on meie kassid, aknad, kliimamuutused, maastikumuutused, naftalekked, kilekotid-plastikprügi, tuulepargid ja lojaalsus Monsantole, mis iga aasta miljardeid linde tapavad. Meil on vastutus.”
Ka seda mitte.
Ei, see ei tähenda, et neis midagi vale oleks. Need on väga olulised, aga ma ei näe neil lähenemistel üksi kahjuks ka erilist mõju. Miks?
Ehk põhjusel, et tuues tähelepanu looduse väärtustamisele ja hoidmisele, jääb loodus ise neis milleski kaugeks ja kehaväliseks, abstraktseks. St võime armastada ideed loodusest, ent ilma isikliku positiivse emotsionaalse looduskogemuseta, ei ole selle kaitsmiseks just püsivat motivatsiooni. Võib-olla on see ka üks põhjustest, miks on nt kliimamuutuste ebamugavuste ennetamine paljudele kauge teema. Teame, et see toimub ning et veel on võimalik olukorda mahendada, aga kuna abinõude praktikad ei ole just erilised hea-tuju-tegevused, (kui sa just ei ole, ma ei tea, keegi kes lüliti kinniklõpsimisest naudingut saab?), siis viitsivad sellega süsteemselt tegeleda ainult vastutustundlikud ja viielised. Ent kord kui sul tekib mõne looduse osaga, nt lindudega, positiivne emotsionaalne kontakt, saab keskkonnakaitsest hoopis teine mäng. Keda hakkad märkama, seda õpid tundma, selle vajadustest hoolima ja hoidma. Nii on see pigem rõõm, ehk isegi armastuse kogemine, mitte pelgalt ratsionaalne mõtlemine, hirm või süütunne, mis meie suhet keskkonda muudab ning selle hoidmiseks mõtestatult tegutsema paneb.
Kuidas seda rõõmu leida?
Easy-peasy, koli Tallinna ja koge eksistentsiaalset igavust.
Ei, ma arvan, et see algab tegelikult vaatamisest.
“Vaata!”– see on üks esimestest sõnadest, mida me lapsena kuuleme, kas pole?
Võib-olla ei ole see just õnne kiirtee ning võib võtta kaua aega enne kui üldse midagi nägema hakkad. Franzenil võttis see 40 aastat, minul 27. Aga kui selle kord endas ära tabad, julgen arvata, on see pöördumatu. Siis on sellest väga raske lahti lasta. Kes teab, ehk on see kõige ilusam asi üldse, mida elus kogeda. Kui keegi tunneb sinu vastu ülimat ükskõiksust, pisendades sellega sinu olulisust maailmas, kes situb su aknale, “kel pole vähimatki pistmist millegagi, mida sa tahad või omad” ja ikkagi olla teda nähes naeruväärselt õnnelik.
Ah jaa – teaduslikult tõestatud.