Everybody loves the sunshine, laulab Roy Ayers ja ma laulan temaga seda refrääni kaasa. Mulle meeldib, kuidas päike tõstab hommikul tööle jalutades mu tuju ja ennustab pisut paremat päeva. Mulle meeldib, kuidas ta lubab mul kleite kanda. Mulle meeldib, kuidas ta annab lõuna-eurooplastele loa keskpäeviti laisk olla. Mulle meeldib, kuidas ta paneb mind mõtlema Lõuna-Euroopasse kolimisele, et süümepiinadeta laisk olla. Ja mul ei lähe meelest, kuidas ta kord suveõhtu loojangul ühe võõra linna tänava klaasmaja akenderuutude fassaadilt sajakordsena tagasi peegeldas ja liikluse enda imetlemiseks seisma pani.
Kõike seda ja palju enamat ma päikese juures armastangi. Mida ma tema juures aga üldse ei talu, on see päikesepuudutusest vintske, lõtv, kortsus ja maksaplekiline vanainimesenahk ja nii olen ma üks neist, kes end intensiivsel suvepäeval hiljemalt keskpäevaks “kreemiste vallatute UV faktor 50” ringidega kokku on mökerdanud. Lootuses saada päikesekaitsest tuleviku jaoks mingitki ilu- ja elukindlustust, seda viimast selle sõna otseses mõttes, sest nahavähk on päris. Seda, usun, tead sa isegi. Mida sa aga võib-olla ei tea, on see, et kuigi päikesekreemikeemia kaitseb meid nahakahjustuste eest ning lubab religioosse kasutamise tulemusel ka 50ndates eluaastates seksikat dekolteed, võime iseenda nahka välispidiselt kaitstes tahtmatult hävitada seda elurikkust, mis meid kõiki hoiab. Kuidas nii?
Päikesekaitsefiltrid jagunevad kaheks – füüsikalised ja keemilised. Esimesed on pulbristatud mineraalid nagu tsinkoskiid ja titaandioksiid, mis blokeerivad UV-kiiri hajutamise ja peegeldamise teel ja ei imendu läbi naha. Et aga enamik neist jätavad algul peale kandes nahale veidra valge kihi, siis sobib nende kasutamine vaid neile, kes soovivad rannas valgekintsulised välja näha. Olles täpselt vastuolus rannasolemise vaeva põhipoindiga – võistelda teistega juba rannaliival kadestamisväärse ilmapoiss Peep Taimla väärilise suvepäevituse nimel, mis lubaks meile eetrikeelu anda. Kosmeetikatööstus õnneks mõistab meie edevust ja on turule toonud ka teised – keemilised blokaatorid. Laia UV-kiirgusspektriga keemilised blokaatorid ei peegelda, vaid neelavad UV kiiri nagu käsn. Nad ei tee küll valgeks, kuid võivad läbi naha imenduda vereringesse ja rinnapiima, mängida sinu hormoonidega ning mõjutada vette sattudes (ujumine, duši all päikesekreemi mahapesemine) samamoodi ka vee-elustikku. Suurimateks pahalasteks neist on oksübensoon ja oktinoksaat, millel arvatakse olevat osalt ka süüd korallrahude pleekimises, zombiestumises ja väljasuremises. Korallid on aga just need imelised värvilised loomakesed (!), kes katavad vähem kui 1% ookeanipõhjast, kuid toetavad oma elutegevusega ligi 25% mereelustikust.
Alates 1980. aastast on hävinud 90% Kariibi mere korallrahudest. Peamisteks süüdlasteks ookeanide temperatuuri tõstev kliimasoojenemine, ülekalastamine, veekogude hapestumine ning linnade saaste ja põllumajandusest jõgede kaudu ookeanisse jõudvad pestitsiidid. Ning nagu mainitud, siis võimalik, et ühe panustajana on selleks ka päikesekreemide keemiline kokteil. Teadlased jäävad viimase osas veel eriarvamusele, kuid iseenesest on kõnekas juba see, et:
Igal aastal satub ookeani 14 000 tonni päikesekaitsekreemi, mille vikerkaarevärvilist sillerdavat õlist kihti võib palja silmaga näha veepinnal ja ka ninaga õhust tunda.
Korallrahude hävimise probleem on tõesti suur, mistõttu keelustas paradiisisaar Hawaii alates 2021. aastast neid keemilisi ühendeid sisaldavate päikesekaitsekreemide müügi ja kasutamise.
Vaata lähemalt:
Noooojaaaah. Väita, et päikesekaitsekreem üksi just korallrahusid tapab, on meedia poolt ilmselt pealkirjades veidi liialdatud. Päikesekaitsekreem on korallrahudele märgatavalt väiksemaks mureks, kui kliimasoojenemise mõjul ookeanivee temperatuuri tõus ja põllumajandussaaste. Siiski, midagi saad sina, “kuum beib rannavees” enda ja korallrahude tervise heaks ettevaatusabinõuna ära teha küll.
Vaata palun üle oma päikesekaitsekreemi koostisosade loetelu ja vali selline kreem, mis ei sisaldaks oksübensooni (Bensofenoon-3, Eusolex 4360, Escalol 567) ega oktinoksaati (etüülheksüülmetoksütsinnamaat, oktüül metoksütsinnamaat, OMC). Ilutööstus on vahepeal kõvasti pingutanud ning nii apteegi- kui looduskosmeetika lettidelt võib nüüd juba ridades päikesekaitsekreeme, mis on ohutud nii tervisele kui keskkonnale ega riski võõbata valgeks ei sind ega koralle.
Mõõdukalt* päevitust ja päikesekaitset!
* Sest pole paremat tasuta D-vitamiini allikat … Veel üks põhjus, miks päikest armastada.