Koerad igal pool. Tofu on otsas. Kilekott on kohustuslik. 275km maanteed, kus aukudel on augud. Sojapiima tarnijat pole. Rongijuhid streigivad. Jagatud armastus musta värvi riietuse vastu. Hinnakleepsu ei saa panna üksiku granaatõuna peale. Kilekott, noh! … ja kõik see muu, mis ma õppisin külastades Gruusiat ja Armeeniat.
Saksamaal veedetud aasta jooksul oli üheks minu korterikaaslaseks armeenlanna Kara, kes minus selle aasta jooksul üsna palju küsimusi tekitas. Ta oli pealehakkaja, aga ilmselgelt tegi enamus täiskasvanud inimese asju oma elus esimest korda. Mis omakorda muidugi tekitas küsimuse, kas asi on indiviidis või kultuuris. Samal aastal tutvusin koolitusel aga grusiinitari Khatia’ga, kes võlus oma häbeliku oleku, välimuse ja pianisti oskustega. Nende kahe inimesega tutvumine ja mujalt kuuldud lõputud lood Gruusia ja Armeenia ilu kohta viisid mind lõpuks peale kolme aastat üritamist oma silmaga asja vaatama.
Niisiis jõudsime peale väsitavat öist lendu ühel väga varasel esmaspäeva hommikul Thbilisi lennujaama, peale suuremat taksojuhtide rünnaku vältmist bussiga hostelisse ja magama, et ärgates alustada missiooni veganina ellu jääda. Laias laastus peab ütlema, et see ei olnudki nii raske, suuremat ahastust valmistas kohvile taimse piima leidmine.
Valmistu nüüd üheks toidukeskseks postituseks 😉
Oma esimese hommikusöögi tegime kohvikus Mama Terra (ilmselgelt on tegu ühe kohustusliku vegan kohviku nimega, nagu saab lugeda Kreeka reisi postitusest), kus sai maitstud vegan omletti ja falaffeleid. Mõlemad veidi kuivad, aga maitselt head. Interjöör ja teenindus olid aga lihtsalt nunnud.
Tänavakunsti, disaini ja mõnusa atmosfääri otsing viis meid kohalikku Telliskivisse/Aparaaditehasesse, ehk Fabrika kultuuritehasesse.
Põhimõttelt kultuuri kogunemiskoht nagu iga teine, mis ennast endisesse tehasesse sisse seadnud, aga kuidagi jättis üsna ideaalse kombinatsiooniga mulje. Toimiv nagu Telliskivi, kompaktne nagu Aparaaditehas, aga palju hubasem ja mõnusalt rohelust täis hooviga. Palju hoovi avanevaid kohvikuid ja poode, mis hästi töötava terviku moodustasid. Ehk siis postkaartide ostud ja kohviku paus said edukalt tehtud. Kuigi jah, valitud kohvikus loomulikult taimset piima ei olnud.
Õhtusöök või pigem snäkk tuli Irmales’s Cafest. Kui väga ka tahaks väikseid armsaid vegan kohti toetada, siis paraku ei olnud toit suurem asi.
Järgmise päeva hommikusöök viis meid Mama Terra kõrvale, Kiwi vegan kohvikusse. Jah, see sama kohvik, mida parem-äärmuslased ‘ründasid’ vorstidega. Lihtsalt. Jabur.
See oli ka esimene ja ainuke koht, mille menüüs nägin tofut. Kaugele ma oma rõõmuga muidugi ei jõudnud, sest just sel päeval oli see otsas. Mõni päev hiljem naastes oli küll varud taastunud, kuid see ainuke mitte wrapi sisse keeratud või muidu liialt kiirtoidune tofut sisaldav asi ehk karriroog jäi söömata, sest noh, siis oli karri otsas. Toit ise oli aga hea, mitte vaimustav, aga hea. Kohv joodav.
Peale väga soovitatavat köisraudteega sõitu mäe otsa ja pisikesi avastusi täis jalgsi alla tulekut maandusime lõunasnäkiks Cafe Leila‘sse. Taimset piima polnud, vegan kook oli liiga magus. Bitch, bitch, bitch. Kohapeal valminud limonaad maitses see eest ja interjöör ning ümbritsev arhitektuur on külastamist väärt.
Õhtuks söödud Sher E Punjab India kohviku köögivilja karris oli aga midagi maagilist.
Nii Gruusia kui ka Armeenia külastuse poeskäigud aga olid vägagi masendavad. Selgus, et kilekott on kuningas. Kuigi väga palju asju saab lahtiselt osta, siis kaaluda saab neid vaid kilekotti ja üksikule puuviljale ei ole lihtsalt võimalik panna kleepsu peale, ilma, et see kilekotis oleks. Pole lihtsalt võimalik. Punkt. Kui küllalt kiirelt ei jõua asju seljakotti laduda, siis ähvardatakse ka kassas veel lisa kottidega.
Kindlasti on võimalik seal elades ja keelt mõistes vähema pakendiga hakkama saada, aga turistina oli veits keeruline. Lahtiseid puuvilju tasub igal juhul osta väikestest poodidest, mitte supermarketitest, sest seal saab vähemalt juba kogunenud kotid taaskasutada. Valus oli aga igal juhul.
Öko ja eetilise kauba (rõivaste) osas mina ei leidnud midagi simatorkavat kummaski riigis. Küll aga peab tõdema, et Yerevanis oli oluliselt rohkem juba Kreekas silma hakanud odavaid rõivapoode põhimõtteliselt igas teises tänavaäärses majas, mis jäid kõige turistisemast vanalinna osast välja.
Kolmapäeva hommikul seadsime sammud Ortachala bussijaama poole, plaaniga leida marshrutka, mis meid Yerevani viib. Nagu väitsid vastavat teemat käsitlevad reisiblogid, siis tõesti oli vaja esmalt kiirelt manööverdada mööda kõikidest erataksodest, kes meid hea meelega kuhu iganes viinud oleks. Leidnud tee bussijaama saime vaid korraks eksinud näoga seljakotti kandes ringi vaadata, kui juba meid käekõrval piletikassa juurde viidi ja õige marshrutka suunas viidati.
Loomulikult kehtis siinkohal Gruusia aeg ja sõit algas siis, kui küllalt rahvast peal.
Täitsa täis see elu näinud Ford Transit ei saanud ja meid käsutati istuma juhi taga asuvasse ritta, kus kolme istme peale ennast semi-mugavalt sisse seadsime. Kui esimesed 1,5h piirini olid veidi raputavad, siis Armeenia tee esimene osa oli ikka ekstreemus. Mul hakkas aukudest kahju kõikide aukude pärast, mis neil olid. Mägedes olid aga mõned teejupid vägagi värskelt korda tehtud ja vaated veel vaimustavamad selle võrra, et pilk püsis paigal.
Tagasi tulles puudus meie kokku lapitud bussil aga igasugune vedrustus ja esimesed tund sõitu möödus minu jaoks hüsteeriliselt itsitades. Istmelt 10cm õhku tõusev tagumik ja mälestused kooliaegsetest tunne-oma-kodumaad bussidest valmistasid lihtsalt jaburalt palju rõõmu. Kuniks süda pahaks läks muidugi.
Ideaalis tahtsime tagasi tulla nõukaaegse öise rongiga, saamaks veel üht korraliku kogemust. Paraku aga tuli kohaliku tuttava abiga välja, et just sel päeva otsustasid rongijuhid streikida.
Esimene Armeenia õhtusöök möödus väidetavalt ka vegan toitu pakkuvas Zatar Pizzas. Teenindajal oli paha tuju, küsimusele kas menüüs miski on vegan, oli vastus “Ei”, mida sai veidi kõigutada lisaküsimusega “friikartulid”? Noh need friikad ja falaffelid olid head. Prussakas seinal veidi häiris.
Kohaliku tuttava Yelena tehtud öine linnatuur oli mõnus ja head süüa-juua saime lõpetuseks Dargett’is. Või noh õigemini salsaga natchod olid safe bet.
Kahe päeva tõsisemad vegan toidu otsingud viisid meid The Green Bean kohvikohta, kus sojapiima tarnija oli kuhugi haihtunud ja limonaad oli pettumus. Lugemispausiks atmosfäär aga super. Eat & Fit Healthy Café hinnaklass oli võrreldes juba harjumuspäraselt odavate hindadega veidi kõrgem, söök aga hea, teenindus sõbralik ja kohv seni parim.
Twelve Tables kohvik osutus aga lemmikuks oma imearmsa atmosfääri, sõbraliku teeninduse ja vegan ning keskkonnasõbraliku menüü ja mõtteviisiiga.
Kõrred olid metallist, söök maitsev, kohvi aga paraku vaid kookospiimaga, mis lihtsalt ei ole minu maitse. Kas vegan või mitte, aga igal juhul tasub Yerevani külastades sealt läbi astuda.
Jõudes aga kohaliku kultuuriprogrammi juurde, siis Yerevan kubiseb skulptuuridest. Pargis on mõni tegelena iga saja meetri tagant. Eriti tihedalt asustatud ja külastust väärt on aga Cascade Complex, mille nii sisemus, esine park kui pealne on täis igat sorti kunsti. Kompleksi pealne pakub öösel suurepärast linnavaadet ja sisemus päeval vähese vaevaga ehk eskalaatoritega tippu jõudmise võimalust koos sõidu pealt kunsti nautimisega.
Kohalik uue kunsti muuseum oli väike ja asus hästi peidetuna elu näinud paneelmaja esimesel korrusel. Sisu oli aga hästi kureeritud ja leidsin endale rohkem kui ühe uue esimese lemmiku Armeenia kunstniku, nagu näiteks meeldivalt masendav maalikunstnik Hakob Hakobian ja skulptor David Yerevantsi.
Oma reisi teisel Tbilisi osal jõudsime ka sealsetest muuseumitest värskeimasse ja enim kiidetud kaunite kunstide muuseumisse, mis asus mu üheks lemmikuks kujunenud hoones, oli väga klaasine, värske ja ilus. Pluss sealses kohvikus sain reisi viimasel päeval seni parima ja suurima kohvi sojapiimaga.
Tulles veel tagasi viimaste päevade toiduelamuste juurde, siis juhuslikud õnnelikud avastused olid mitmeid vegan toite (ja nädala sees lõunakomplekte) pakkuv hubane Hurma ning pigem pubi atmosfääriga Gallery Cafe, kus terve leht taimetoidumenüüd, millelt kõike (või vähemalt enamust) ka vegan versioonis võimalik tellida oli.
Jäätise isu rahuldab Luca Polare vegan valik (mmmm, kiivi).
Kindlasti on külastamist väärt ka kohalik kirbuturg, eriti kodu või vinüüli mängijasse midagi otsijatel. Sealjuures on omaette vaatamisväärsus teeäärsed autod, mida kaubakappidena kasutatakse ja muidugi kogu kohalik elu, mis turul oma rada pidi kulgeb.
Raamatusõpradele leidus ka mitu ingliskeelseid raamatuid pakkuvaid poode. Tbilisis oli lemmikuks Prospero’s Books & Caliban’s Coffeehouse, kus saab kätte kuuma joogi, ilusa postkaardi ja hea valiku raamatuid, mille hulgas ka inglise keelde tõlgitud kohaliku kirjandust. Yerevanis aga terve korruse jagu inglisekeelseid raamatuid pakkuv Bookinist. Mõlemas riigis olid raamatud üldiselt soodsamad kui meil, mõned sarjad aga pigem kallimad. Ajas segadusse.
Üldiselt aga sai kahes pealinnas rahuldatud toidu, visuaalse stimulatsiooni ja kohaliku kultuuri nälg. Rõõmu pakkusid linnas hulkuvad koerad, mis tuleb välja, elavad lihtsalt nagu meil Karlova kassid. Iseseisvad, poolenisti hulkurid, kellel siiski kuskil ka kodu (mida ilmselt tõestas kõrvas olev kiip).
Vana arhitektuur, olgu ta siis kohe lagunev või äsja renoveeritud, pakkus vaatamist terveks nädalaks. Loodus võlus mägede ning ühel päeval ka T-särgi väel õues pikutamist lubava ilmaga – novembris!
Loodan jõuda sinna kanti kindlasti tagasi … mõne aasta pärast, kui ehk kilekotte on vähem ja sojapiima pakkuvaid kohvikohti rohkem 🙂