Mis on tähistaeva hind?

Were all stars to disappear or die,
I should learn to look at an empty sky
And feel its total dark sublime,
Though this might take me a little time

“The More Loving One”
W.H. Auden

 

Vincent Van Gogh 1889. aastal valminud maalil „Tähisöö“ avaneb vaatajale esimene varajane hommikutund sanatooriumiaknast unise Saint Rémy linnakese kohal. Teosest saab oma eluajal tunnustuseta jäänud ning psühhooside all vaevelnud külmetava kunstniku kõige kuulsam töö. Ning mitte vähemoluline  – teadaolevalt esimene kujutava kunsti teos, kus taevas – mitte küla või küpressipuu või mägi, vaid just taevas ehk taust ise on peategelasena esiplaanil. Van Gogh tähetekk ei ole muidugi üks ühele taevas nagu meie silmad või teadlased seletavad. Kunstnik ei kandnud lõuendile seda, mida ta nägi, vaid tunnet, mis temas tekkis, kui ta tähistaevasse vaatas.

Mida me tunneme, kui öötaevasse vaatame?

Ma ei tea siin teiste eest rääkida, kuid nendel inimeseksolemise hapramatel või jaburamatel hetkedel, olen teinekord perspektiivi tagasisaamiseks vaadanud tähti ja leidnud neilt veidi lohutust. End mõtteliselt tähtedeni lennutades ja sealt ülevalt alla vaadates ei oma argipäev enam tähtsust. Pisimured ja ebakindlused? Ainult meie peas. Raha ja riigipiirid ja sotsiaalsed hierarhiad? Selle planeedi inimeste väljamõeldised. Universumis ei ole prestiiži ega põdemist teiste arvamuse pärast. Universe doesn’t care” ütleb inglise illusionist Derren Brown jutusaates Joe Roganile ning jätkab:“This should be the starting point of our life.”

Muidugi, galaktilist perspektiivi ja alandlikkust on lihtsam leida seal, kus linnade oranž valguskuma tähti ei tuhmista. Kui palju inspiratsiooni ja igatsust, orientiiri ja loomingut ning mõtisklusi ja küsimusi on tähistaevas aastatuhandete jooksul inimkonnale pakkunud. Ja kui palju sellest imelisest jääb meile suurlinnade tühja põlevate kaubanduskeskuste- ja kontoritulede ning parklaprožektorite ja tänavavalgustuse tõttu igal ööl kättesaamatuks. Ligi 70% eestlastest ei näe Linnuteed oma täies hiilguses.“We’re losing the night sky so gradually that people don’t quite realize what we’re giving up” nendib astronoom Tyler Nordgren, andes õigustuse küsimusele:

Mis see on, mida me järk-järgult valgusmüra -ja reostuse tõttu kaotamas oleme?

Esiteks, tervis. Kunstvalgus pärsib kehas unehormooni melatoniini tootmist, mõjutab unekvaliteeti ning ajab segi ööpäevarütmi. Puudulik uni võib aga suurendada diabeedi, südameveresoonkonnahaiguste, vähivormide avaldumist ja soodustada depressiooni ja ülekaalulisust. Lisaks ärkvelolekut soodustavatele sinistele ekraanidele on siin oma osa ka magamistoa aknasse tungival tänava- ja reklaamvalgustusel (eriti sinise valgusega energiatsäästvatel LED-tuledel).

Teiseks, elusloodus ja ökosüsteemide tasakaal. Valgustatud suurlinnad ja rajatised ookeani kallastel pärsivad äsjakoorunud merekilpkonnade orienteerumisvõimet. Selle asemel, et suunduda ookeani poole, roomavad noored kilpkonnad vastassuunas röövloomadele saagiks või autoteedele. Samamoodi põhjustavad valgustatud kõrghooned ja tornid rändlinude hukkumist, kuna segavad neid orienteerumisel. Ka nõrk kunstlik valgus mõjub negatiivselt paljude putukaliikide kasvule ning pärsib partneri leidmist ja sigimisvõimekust, mis omakorda mõjutab lindude toidubaasi ja viib nende arvukuse vähenemisele.

Kolmandaks, loodusressursid. Öine valgustus raiskab fossiilenergiat, Kuigi tänavavalgustus ei suurenda vastupidiselt üldlevinud arusaamale tegelikult turvalisust (tugev valgus loob tumedaid varjualasid ja pimestab ning noh – ka kurjategijad vajavad valgust, et näha mida nad teevad), on pimedal ajal ringikolamine lihtsam, kui näed kuhu astud. Tänavavalgustus on vajalik. Probleem on selle valesti kasutamises. Miks peab laterna valgusvihk sihtima lisaks maapinnale taevast? Või särama koos kaubanduskeskuste tuledega ka neil kusistel tundidel, kus seda kellelegi (peale kitsaste ärihuvide) vaja pole…

Neljandaks, uudishimu. “Mis on taeva taga?” küsivad kõik maailma mudilased oma vanematelt kord kui nende minakeskne maailm avarduma hakkab. Ma ei tea, mida ütlevad siin lapsekasvatamise manuaalid, kuid soovitus “jäta mind rahule ja vaata ise” ei olegi nii halb. Mis võiks olla parem sissejuhatus inimkonna kirjanduse- ja kunsti-, teadus-, religiooni- ja mõttelugude juurde kui mitte vahetu tähistaeva imetlemine ja selle üle mõistatamine? Või mis saaks kosmose- ja kultuuriloost siis, kui meie huvi maailma vastu jääks valgusreostusest tingitud lameda ja objektitu taevapildi tõttu kuhugi atmosfääri pidama? “We’re raising a generation that believes there’s just nothing to see past that. So why even bother looking up?”.

Nii me siis ei vaata taevasse, vaid kinnistame oma pilgu maailmale, mis asub meie ees, ca 30 cm kaugusel ekraanil. Ent nii väga kui ma ka ei hindaks tehnoloogiat ja elektrit ning nende võimaldatud valget ja mugavat aega, ei vahenda arvutiekraani screensaver või 12 000 $ tähistaeva imitatsiooni autolaes päris neid tundeid ja seda mõistmist, mis tekivad öises pimeduses tähistaeva vaatlemisel.

Seega – rohkem pimedaid öid, palun.