Oktoobrist alustab Müürilehe paberväljaandes igakuine keskkonnakolumn, mille autoriks on teadliku elustiilipoe Slow asutaja Helen Puistaja. Soojenduseks saame lugeda, miks ta keskkonnateemadel üldse südant valutab.
__________________
Ma olen tegelenud Slow poega nüüdseks peaaegu neli aastat ja teinud selle aja jooksul ligi 50 blogipostitust. Olen kirjutanud teiste väljaannete jaoks, esinenud konverentsidel, osalenud vestlusringides, andnud intervjuusid raadios ja teles. Oma maailmapäästmise juttu olen rääkinud kõigile, kes vähegi kuulata tahavad või inimesi ka sunniviisiliselt kuulama pannud. Olen ennast harinud, vigu teinud, inimesi vihanud, endas kahelnud, saanud küllaldaselt kriitikat, nutnud ja kliimaärevuse pärast teraapias käinud, vähemalt kaks korda peaaegu Slow poe pidamise lõpetanud.
Sealjuures pole mul mingit vastavat haridust, millega ennast teistest targemana tunda. Räägin seda, mida olen lugenud, kogenud ja tunnen, et on oluline minu ning maailma tuleviku nimel. Ja ma pole ainuke. Neid meeleheitlikult tühjusesse karjuvaid ja kogu maailma vaeva enda õlgadel kandvaid inimesi on meil küllaga.
Miks siis üldse sellest rääkida? Me kõik teame ju. Maailm on hukule määratud, tantsime siis haual kuniks veel aega jagub. Või ehk veidi leebemalt öeldes on maailm muutumas, nii meie kui ka loodus peavad adapteeruma. Tugevam jääb ellu või midagi taolist. Kuidas peaks mind tegelikult puudutama Costa Rica viimane kuldne konn, see, et Aafrika metsades elavad elevandid on välja suremas ja 2018. aastal kadus planeedilt kolm linnuliiki? Varblane sibab ju rõõmsalt meil jätkuvalt ringi. Ma olen seda mõtet erinevas variatsioonis mõelnud lõputult palju, tahtnud nii mitu korda alla anda, kuid siin ma taas olen. Äsja järjekordselt esinemiselt tulnud ja taas oma maailmaängi kirja pannes.
Miks? Sest tahan sulle öelda, et sa pole üksi.