Mulle meeldib vesi – kogu meie eksistentsi alustala. Mitte nii väga vees olemine kui selle vaatamine. Päikeseloojangu toonides meri, kivide vahel väänlev oja, mässav vihmatorm ja täielik rahu peegelsiledal veepinnal.
Ma ei mäleta, et mu ema oleks mulle kunagi öelnud, et vett ei tohi raisata. Ilmselt minu kiindumise tõttu on vee otstarbetu kanalisatsioonist alla laskmine mind aga alati häirinud. Ka siis, kui ma ei suutnud vee laristamist isegi mingi reaalse kahjuga seostada, olin nõus hommikul voodist välja tulema ja vihaselt vannituppa marssimise järel panema kinni kraani, kust vesi jooksis samal ajal, kui külas olnud sõber hambaid pesi.
Mida rohkem mõistsin, et vee tarbimise juurde käivad ka muud kulud, mis seostuvad selle tarnimise ja taas ringlusesse laskmisega, seda enam hakkas lihtsalt häirimisest välja kasvama pere ja sõpru tüütav moraalilugemine. Peale selle, et vesi on minu jaoks üüratu väärtus, ei meeldi mulle põhimõtteliselt raiskamine – ühe korra festivali ajal minu juures (minu ajaarvamise järgi tunde) duši all käinud inimesed kartsid mind veel aasta hiljem, sest olin kuri. Ilmselgelt ja arusaadavalt nad ei mõistnud minu armastussuhet.
Laiemas pildis on paar hambapesule kuluvat liitrit meie veepuuduse all mittekannatavas riigis naeruväärne asi, mille pärast kisa tõsta.
Oled sa aga mõelnud, kui suur on sinu kaudne veekulu?
Vesi, mis läheb igapäevaeluks vajaliku toidu, riiete ja tarbeesemete tootmiseks, kulub enamjaolt riikides, kus igal tilgal on palju suurem väärtus kui siin.
Rõivatööstus on hea näide, mille kõikides etappides kulutatakse ressursse rohkem, kui see tegelikult vajalik oleks. Suure tõenäosusega on sul hetkel või vähemalt mõnel päeval nädalas seljas täiesti tavaline puuvillane T-särk. Selle särgi jaoks vajalik tooraine vajab kasvamiseks umbes 2700 liitrit vett, mis on võrdne (keskmist sorti dušipeaga) umbes 10 tundi kestva duši all käiguga.
Peale Hiinat on suurim puuvillakasvataja India, mis on enneolematu veekriisi keskel ja kus 600 miljonit inimest sõltub põllumajandusest. Veerand kohalikust rahvastikust kannatab veepuuduse all, enesetappude hulk farmerite hulgas aina kasvab, veevarusid kaitstakse relvastatud valvuritega ja hädapiirkondadesse tuuakse vett rongidega.
Need 16–20 liitrit vett, mis kuluvad selle särgi värvimiseks (kuni 600 liitrit kilo kohta), tunduvad sealjuures muidugi suhteliselt marginaalsed. Arvestades aga sellega, et maailmas tarbitakse aastas 80 miljardit riietuseset, millest enamus on värvitud, siis selle numbri hoomamine muutub juba võimatuks.
Kes on ise kodus mõnda riiet värvinud, teab muidugi, et tulemus ei ole alati plaanipärane. Nii juhtub ka tekstiilitootmises ning valesti värvitud kangast visatakse tonnide kaupa minema ja alustatakse uuesti otsast.
Tohutu tekstiilide tootmisele kuluva vee kogus kasvab iga päev ja konkureerib maailma põuastes piirkondades elava poole miljardi inimese veevajadusega.
Prognooside järgi elab 2025. aastaks ligi kolmandik maailma elanikkonnast põuastel aladel.
Peale vee raiskamise on moetööstus ka põhiline vee reostaja. Maailmapanga hinnangul tuleneb 20% tööstuse tekitatud veereostusest kogu maailmas tekstiili töötlemisest ja värvimisest. Greenpeace’i 2011. aastal algatatud kampaania „Detox my Fashion” andmetel kasutab moetööstus riiete tootmisprotsessis ikka veel enam kui 400 inimestele ja loodusele kahjulikku kemikaali. Regulatsioonid värvimisest üle jääva vee puhastamiseks on enamjaolt liialt nõrgad või kui nad on ka küllaldased, siis vastavad puhastusjaamad ei saa järjest kasvavate tootmishoonete reoveega lihtsalt hakkama ning mürgine vesi pumbatakse otse jõgedesse, mis on olnud ümbruskonna elanike eluallikad aastasadu, kui mitte -tuhandeid. Reostatud veekogud ei võimalda enam kalapüüki ning jõgedesse pumbatud keemia imbub maapinda. Nii toob ka lähiümbruses toidu kasvatamine endaga kaasa riske.
Isegi kui kogu tootmisprotsess on läbitud, tekitavad nii selle jäägid kui ka kasutatud riided veel ühel viisil reostust – prügimägedele jõudes. Lagunemise käigus eraldub riidejääkidest metaani, mis on oluline kliimasoojenemise tekitaja. Peale selle imbuvad mürgised värvained ja muud kemikaalid maapinda ja seega põhjavette, mis omakorda on kahjulik loodusele ja inimestele.
Vee raiskamine on muidugi vaid killukene moetööstuse probleemidest: tooraine kasvatamisel kasutatud pestitsiidid kahjustavad nii inimeste kui loomade tervist (tappes ainuüksi USA-s 72 miljonit lindu aastas), massilisele saagile suunatud tootmistavad hävitavad pinnast. Riideid toodetakse riikides, kus põhimõtteliselt puuduvad regulatsioonid töötajate heaolu tagamiseks, 16-tunnised tööpäevad on tavalised ning töötajatelt dokumentide konfiskeerimine, lapstööjõu kasutamine, naiste seksuaalne ahistamine ja palju muud meie ühiskonnas mõeldamatut on igapäevane.
Probleem on nii suur, et võib mõjuda halvavalt. Seepärast on hea alustada ühest asjast. Vesi kui kogu meie eksistentsi alus on loogiline algus.
Sinul on suur võim, sest moetööstus sõltub tarbijast.
Järgmine kord, kui oled poest leidnud meeldiva riietuseseme, mõtle, milline on selle tootmisprotsessi mõju. Küsi müüjalt, kus on kasvatatud tooraine selle eseme jaoks. Ilmselt on vastuseks üpris üllatunud nägu. See on aga viis muutuse algatamiseks – kui küllalt paljud küsivad, jõuavad klientide soovid ka lõpuks otsuste tegijateni.
Kui sa ei saa informatsiooni, mis sind rahuldab, jäta ost vahele. Kogu raha ja osta veesäästlikum toode, näiteks selline, millel on GOTS sertifikaat või mis on valmistatud ümbertöödeldud materjalist või kanepist.
Nii sai alguse ökotoidu valiku kiire laienemine poodides ja vegantoitude suurem esindatus supermarketites ning nii saab alguse ka teadlikum rõivaste tarbimine.
Meil on tohutult vedanud elada kohas, kus, eriti viimase aja ilma vaadates, ei ole värske vee puudust veel niipea ette näha. Keegi meist ei pea kõndima päevas kilomeetreid, et koju tassida paar ämbritäit vett, millest terve pere peab saama joonuks, söönuks, millega pesema pesu jne. Kui väga ka tahta eirata seda, mis toimub meie vaateväljast eemal, on siiski tegemist ühe maakeraga.
Reostunud ookeanid ja kliimamuutus puudutavad meid kõiki.
Ma olen hakanud nautima veidi pikemaid duši all käike kui vanasti. Üritan sõpru ka vähem tüüdata oma säästlikkusenõuetega. Selle asemel katsun vaadata maailma tervikuna, teha paremaid otsuseid ja pakkuda võimalusi selleks ka teistele, et säästa vett seal, kus seda kõige rohkem napib. Kutsun ka sind üles seda tegema!
Lugu ilmus esmakordselt 2016 aasta juulikuises Müürilehe Tallinna Kunstihoone Rakenduskunsti näituse „Idealistid” raames avaldatud eriväljaandes.