Teatavasti inimestele meeldib lugeda teiste inimeste elude kohta. Veel parem kui koos piltidega. Seega, siin Heleni lugu erakordselt teadlikust kolimisest. Abiks Marie Kondo, Döstädning ehk Swedish Death Cleaning ja eesmärk asetada uude koju ainult asjad, mis seal ka kasutust leiavad. Kord ja vähemate asjade võrra lihtsam koristamine annavad elule päris palju juurde. Ja ka teiste elule pärast enda surma.
Mitte, et ma nüüd surema hakkaks lähiajal, aga Rootsi surmakoristamist maailmale tutvustanud Margareta Magnusson’il on hea point: kunagi peab keegi sinu kola koristama ja kui see on lihtsalt suur kuhi asju, mis lähevad konteinerisse, siis tasuks juba eluajal mõelda, kui suur osa kodus leiduvast on juba koormaks endale ja kui palju seda koormat tahad oma järeltulijate tööks jätta.
Ma vähemalt ise arvan, et ma ei ole kunagi eriline asjade hordija olnud. Mul on oma mõned mööbliesemed; riided, mis on pidevas kaltsukast-selga-uuskasutusse ringluses; veidi nostalgilise väärtusega vidinaid ja tunnistan, liiga palju raamatuid (mis enamuses küll kasutatud kujul minuni jõudnud). Siiski tekib seda kola. Kolimiste käigus saab iga kord jälle olukord veidi paremaks, kuid samas kipub suurenema vaheladu vanemate kodus. Noh see kunstikooliaegsete joonistustega suur kott kuskil riidekapi ja seina vahel, need hooajavälised riided, mis ennast diivani alla kasti unustanud, …
Seda, kuidas need asjad mind rõhuvad, olen tundnud juba ammu ja otsast üritanud ka ruumi luua, kuid nüüd on käes see aeg, kus iga viimane asi mida ma oman teadlikult kas jääb või läheb.
Alustuseks aga veidi minu kolimiste ajaloost. Ükskõik, kas tead mis kohtadest räägin või mitte, järjestus on selline: 1. Ühikas, 2. Kivilinn, 3. Õnne, 4. Annelinn, 5. Tolstoi, 6. Salme, 7. Roosiküla, (Põlva), 8. Buchholz, (külaliskorter), (Riia tänav), 9. Kastani, (Kalamaja), 10. Lasnamäe, 11. Kotzebue, (4 hostelit), 12. Pelgulinn
Korter, kuhu äsja kolisin on peale lapsepõlve kodust lahkumist kaheteistkümnes kodu. Kui lugeda koduks kõiki uusi kohti, kus lisaks kohvrile ka vähemalt mingid dekoratiivsed elemendid oma koha leiavad ja minuga igapäevaselt rutiinset elu elavad. Sinna vahele jääb ka terve ports ajutisemaid kohti. Nii näiteks ei olnud mul enne Tallinna kolimist 9 kuud kuskil üürilepingut, aga see-eest võtmed ja/või juurdepääs viiele kohale, kus magada. Enne siia korterisse kolimist veetsin aga poolteist kuud hostelites.
Ehk siis kohvri või vaid seljakotiga elamine on ka mul üsna selge. Mis tekitab muidugi veel enam küsimust, miks ikka neid asju nii palju vaja on?
Alustuseks: Raamatud
Marie Kondol on koristamiseks väga konkreetne järjestus, mille alguses on alati riided. Rootsi surmakoristuse raamatu autor Margareta Magnusson soovitab aga alustada sellest, mis on igaühe jaoks kõige lihtsam (kusjuures dokumendid, fotod jmt soovitavad mõlemad viimaseks jätta, kui juba muuga harjutatud).
Minu jaoks oli raamatutest alustamine kõige loogilisem. Riiete sorteerimiseks on mul esmalt vaja kappi/stanget, kuhu nad pärast ka panna ja seda veel ei ole paraku. Raamatud on lihtsad, sest tegemist on konkreetsete, tüki kaupa kokku loetavate, sarnases formaadis asjadega. Lisaks häiris mind asjaolu, et kogu mu raamatukogu on kolme koha peale laiali jagatud ja puudub päriselt ülevaade, juba aastaid. Raamatuid on ka hea ühekaupa kätte võtta, aru saada, kas ja mis emotsioon igaühega kaasneb. Ja õnneks olen ma nii süstemaatiline inimene, et isegi kui emotsioon on hägune, siis saan oma Goodreads kontolt üle vaadata kas/kuna raamat loetud on ja mis hinnangu sellele olen pannud.
Siinkohal soovitus kõigile, kes hobikorras midagi koguvad või sellist teevad, mis asjade olemasolu nõuab – leia endale viis oma kollektsioonist igal hetkel ülevaadet hoida!
Nagu mainitud, on mul raamatute jaoks Goodreads. Äkki on sinu hobi jaoks ka kuskil miljoni äpp’i vahel see õige olemas. Või kui mitte muud, siis päästab Excel või Google Sheets.
Oma raamatutega tekitasin endale kuhjad:
- Alles jäävad: Loetud ja emotsionaalselt oluline (tahan kunagi veel lugeda, mõnda kohta järgi vaadata või mõnele sõbrale kindlasti lugemiseks sokutada)
- Alles jäävad: Lugemata, aga klassik vmt, mille kindlasti veel ette tahaks võtta
- Minema: Loetud raamatud, mis mulle kohe üldse ei istunud (“Frankenstein” ja “Kärbeste jumal” nt, no pidi lugema ju, sest klassikud, aga no wtf?)
- Minema: Lugemata, meeltesegaduses hangitud, lihtsalt seisma jäänud või mingit muud teed pidi minuni jõudnud raamatud, mida ma ilmselgelt kunagi ei loe.
Üsna halastamatult läksid äraantava kuhja ka kingituseks saadud pühendustega raamatud, mis tegelikult ei ole kunagi mind kõnetanud. Andestust sõbrad, aga ma usun, et te tegelikult mõistate.
Teatavasti mulle meeldivad numbrid, seega minu sorteerimise ringide tulemused:
- Vanemate maamajas oli kuskil 150 raamatu ringis, nendest 53 jääb mulle, 43 sai välja praagitud ja 50 kandis potentsiaalselt vanemate poolt veel loetavaid raamatuid jäi sealsele riiulile.
- Korteris oli 122 raamatut, millest 95 jäi mulle (lisaks üks ühte kätte mahtuv koomiksite patakas) ja loobuda raatsisin hetkel vaid 27st.
- Tallinna eelmisest kodust rändasid minuga kaasa 106 raamatut. Sealt sai aga enne kolimist juba umbes 50 ära antud.
Need veel hetkel minuga jäänud kokku siis 254 raamatut lähevad teisele sorteerimise ringile siis, kui olen saanud oma uude koju raamaturiiuli. Ja siis, ja siis, on lõpuks aeg endale ka Ex Libris valmis teha 🙂
Edukalt olen aga saanud ligi 200 tk enda elust ära anda. Kõik need välja praagitud raamatud panin esimese hooga üles Raamatuvahetusse, et esmalt saaks näpud taha lugemise fännid, kes nendest raamatutest päriselt rõõmu leiaks. Seal nad on üleval ja vahelaos ema juures. Kui ennast lõplikult saan ära kolitud, siis lähevad hoiustatud raamatud veel ühele sorteerimise ringile: uuskasutusse või paberikonteinerisse.
Lisaks on mu raamaturiiulil ka veel paar dekoratiivset elementi, mis endale koha riiulil siis leiavad, kui raamatute kõrval olev ruum selgem on.
Kunagine kunstnik
Maal raamatuid sorteerides sattusin aga veel ühe keerulise kategooria otsa. Nimelt veetsin ma päris mitu aastat Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja kogu selle aja koolitööd olid maakodu erinevatesse pragudesse topitud. Sest noh, pole raatsinud ära visata. Miks küll? Kunstikooli algusaastate absoluutselt jubedad maalid, enam-vähem joonistused (aga siiski suvalistest modellidest veidrates poosides), eriti sügavmõttelised kompaharjutused jne. No ei ole mu elus vaja. Ei pane mitte kunagi seinale. Tegin enamusest telefoniga pildid, sorteerisin välja u 10% kõigest. Need tööd, mis tõesti ehk seinal ilusad oleks või ehk kunagi edasi areneda saavad.
Veel üks nipp: kui lihtsama kategooria saavutustega on hoog sisse saadud, siis on kergem ka mõne tüütuma kallale asuda. See järgmine kategooria võiks aga siis mahult olla selline, mida jaksab sama päevaga ära teha!
Olles kunstikooliga seotud olnud, on kunst seintel mulle oluline. Noh, mitte lihtsalt seina täiteks, vaid just konkreetsed tööd, mis kõnetavad. Nii on ja jääb minu kunstikollektsiooni 2 suuremõõtmelist maali, A1 suurune kapal foto ja u 5 väiksemat maali (top 3 autoritelt: Paavo Käämbre, Andre Saviauk, Kati Seeme). Suurtest üks on täiesti loodud mu kodu jaoks ja väiksematest pooled ka sobituvad hästi. Kuhu ülejäänud endale koha leiavad, ma ei tea, kuid loobuda ma nendest veel ei raatsi. Nad kuuluvad juba pigem sinna nostalgia nurka, millega hiljem tegelema hakkan.
Kunsti osas on raske soovitusi jagada, kuna tegemist paljude jaoks erineva ja laia mõistega. Selle koha pealt nõustun aga Marie Kondo põhi fraasiga “It has to spark joy” – iga ese, mis alles jääb, peab rõõmu valmistama.
Küsi endalt: Kas masstoodetud seinakaunistus teeb seda või täidab vaid tühja kohta? Kas kunstniku ainulaadne looming valmistab rõõmu või on seinal, sest kunagi sai palju raha makstud ja nimi lõuendi nurgas on tähtis? Kas kellegi kingitud teos on vaid sellepärast seinal või riiulil, et kinkijat mitte solvata? Kas äkki on palju südamelähedasem väike foto riiulil, mille võiks hoopis suuremana seinale panna, lapse joonistuse ära raamida vmt?
Nii raamatud kui maalid on ühed kõige vähem funktsionaalsed asjad meie kodudes ja tavaliselt igapäevaselt nähtaval kohal ning peaks mõlemad, vähemalt minu arvates, peale vaadates eelkõige häid mälestusi esile tooma ning mitte ruumi ja selle elanikke koormama.
________________
Niisiis, kõige loomingulisema valdkonna omanditega on vähemalt esmane ring tehtud ja ülevaade üsna hea. Järgmisena lähen praktilisemate asjade kallale – riided, kodutekstiil, mööbel.
