Dickes B, oben an der Spree
Im Sommer tut‘s du gut und im Winter tut‘s weh
Mama Berlin mag Stein und Benzin
-Wir lieben deinen Duft, wenn wir um die Häuser ziehen
– Seeed ‚Dickes B‘
David Bowie on siin elanud (korterit Iggi Pop‘iga jaganud) ja mõneski laulus linna maininud. Chris Corner on siin insomnia alla vaevelnud (ja selle albumisse jäädvustanud). Nick Cave elamise ja muusika tegemise kõrval ka filmis „Der Himmel über Berlin“ näidelnud.
Linn, millest ma peale mõnda esimest külastust olin samal arvamusel, nagu ilmselt paljud jätkuvalt on – et justkui suhteliselt ok linn, aga mis tas nüüd nii erilist olema peaks, et kuulsad muusikud seda oma koduks on valinud ja osa inimesi sellises ülimas vaimustuses on – sellest hästi aru ei saa.
Elades aasta Berliinist vaid 45-minutise rongisõidu kaugusel, oli linn mulle suureks abiks veganiks saamisel ja hakkas mulle südamelähedaseks muutuma. Ning nüüd, kui on kombeks saanud kaks korda aastas seal käia, olen täielikult armunud. Miks?
Sest Berliinis on kõike ja kõigile ning suuremat enamust ei huvita absoluutselt missugune sa välja näed, mida oma välimusega ise teinud oled, keda oled valinud armastada või kasvõi mis toitu tahad tarbida.
Niikaua kui see kõik muidugi seaduse piiridesse jääb.
Mäletan väga elavalt ühte omaette naeratama panevamat hetke Berliinist, kui olin just kohale jõudnud, kuigi ei mäleta kust täpsemalt. Mäletan aga, et sellele eelnes mingi nõme kommentaar või ebameeldiv jõllitamine mu tätoveeringute pärast. Olles aga Berliinis S-Bahnis, astus ühes peatuses peale noormees, kel oli terve pea ja pool nägu tätoveeringutega kaetud ning mitte üks inimene terves rongis ei liigutanud kulmukarvagi selle peale.
Jah, Berliin on mõnus.
Aastatega on mul välja kujunenud lemmikkohad selles kirjus ja vahest veidi segases linnas, ning et jagamisrõõm on väidetavalt suurim rõõm, siis kutsun sind endaga kaasa ühe inimvihkajast ja raamatuarmastajast vegani kaks korda aastas jalgade alla võetavale ringile läbi suure B.
Teel Berliini hakkab mul tavaliselt juba Tallinna lennujaamas väike naeratus ennast näole sokutama ja need, kes mind tunnevad, teavad, et see ei ole alahinnatav märk. Lennukist välja astudes irvitan aga juba nagu kutsikas pallimeres. Mis aga tegi seekord kaasamoositud sõbranna üsna murelikuks. See esmane rõõm on aga ootusest, et juba varsti saab väga erilise džinn ja tooniku, ainult head vegantoitu ning kordagi ei pea küsima, kas kohvile on sojapiima, vaid pigem, mis taimse piima variante on pakkuda.
Alustame aga algusest seekordse reisiga.
Et me linna kohale jõudes jube näljased olime, siis esmalt seadsime sammud ööbimiskoha lähedale sööma. Valitud kohaks oli vegan-toidupoeketi Veganz peal asuv Bowl restoran, kus söök oli kausis. See oli mu esmakordne külastus ja kuigi teenindaja oli armas ning vabandas igal sammul pikaks veninud ooteaja pärast, siis toit mind ei võlunud. Noa ja kahvliga ei ole kausist ikka väga mugav süüa ning maitseelamus ka just jalust ei rabanud. Kõht aga sai täis ja kokteilidele algus tehtud.
Seega S-Bahni ja suund lõpuks minu armastatud Moritz (gay)baari poole. See on Weddingi linnaosa täiesti mitte-turistise tänava äärde peidetud pisike baar, kus tehakse oma toonikut ja matet, mida niisama juua või kokteilidesse segada. Lisaks on nad tublid džinni-spetsailistid ja leiavad sulle kindlasti ideaalse džinn-tooniku.
House Tonic on imeline pai keelele mõnusalt hubases õhkkonnas.
Suurema peo ja inimmassi sõpradele soovitan minna esmaspäeval, siis on nimelt Gay Wedding, kus klassikaline džinn-toonik on kaks ühe hinnaga ning taustaks mängib palju poppmuusikat.
Isetehtud värske toonik neutraliseerib pohmaka ka edukalt ära, seega pole ka probleemi järgmisel hommikul värskelt tõtata lähimasse Coffe Fellows‘isse hommikusöögile. Suur latte kohv, avokaado ja hummusega bagel ning koht akna juures inimeste vaatamiseks, on iga mu Berliini-külastuse eluvajalik osa.
Sokutamaks vahepeale ka veidi kohalikku elu, siis soovitan teha üks jalutuskäik Oranienstrassel. Alguspunktiks võta Görlitzer Bahnhof, kust Oranienstrasse ja Manteuffelstrasse nurgal oleva maja seinal jääb esimesena silma kohe mu lemmiktänavakunstniku ROA suur maal.
Mööda tänavat edasi on aga paljukiidetud Angry Chiken kiirtoidukoht (kus väidetavalt ka palju head veganit leidub, endal aga kogemus veel puudub), suurepärase valikuga koomiksipood Modern Graphics ning eriti stiilne Voo Store rõivaste ja aksessuaaride pood. Vasakpööre Adalbergstrassele viib aga otse järgmisesse U-Bahn peatusesse, mille kõrvalt leiab ühe eriliselt mõnusa pika ajalooga queer lõunakohvi ja/või õhtukokteili koha nimega Südblock. Nii atmosfäär kui teenindus on siin väga berliinlik ja koogivalik alati ahvatlev!
Kui seal aga õiget kooki ei leidu, siis astu veel paar tänavat edasi mööda Kottbusser Dammi, kuni jõuad kanaliäärsele Maybachuffer tänavale, kust leiad õigel hetkel sattudes Türgi turu ja püsivalt Brammibal Doughnuts kohviku, mis on Euroopa esimene vegan sõõrikukohvik.
Pöörasin umbes aasta tagasi oma reisikaaslase hummuse usku, seepärast sai lõunatamiseks valitud Hummus & Friends. Et siis seda päris hummust ka süüa. Küüslauku oli vähe.
Viimase nelja-viie Berliini külastuse to-do-listist ei puudu kunagi Chay Village vietnami toidukoht Friedrichsheinis. Armas teenindus ja absoluutselt fantastiline toit. Minu erilised lemmikud on bambusest aurutamisnõus valminud toidud, mis enamjaolt on eelroad, aga neil on ka täitsa pearoad Com Hâp või Bánh Canh Hâp näol olemas (ehk siis hunnik tofut, köögivilu, mega hea sojakaste ja riis või nuudlid). Seekordseks seltskonna lemmikuks osutus aga eelroana pakutav paneeritud siiditofu pähklikastmega. Mine sinna sööma, sa ei kahetse! Ja seda veidi suurema ringiga mööda Freiderichshaini tänavaid, kus leidub suuremas koguses kohalikku elu ja poode.
Väikesed Berliini pärlid on veel Momos pelmeenikohvik, kust erinevate täidiste ja kastmetega pelmeenitaldrikuid kokku saab panna, ja Sudaani toitu pakkuv Sahara Imbiss. Viimane sobib hästi kõhutäitena pärast Markthalle Neun külastust. See on eriti hipster turuhall, kust leiab nii igapäevast söögikraami kui kohapeal nauditavat. Muu seas leiab sealt ka TofuTussis (tofueided) ehk kaks ettevõtlikku naist, kes panid püsti oma kohaliku tofu tootmise ühisrahastuse abiga. Nende tofut ja muud toredat leidub ka legendaarsest pakendivabast poest Original Unverpackt.
Raamatusõpradele soovitan aga Shakespeare & Sons inglisekeelset raamatupoodi, mis hiilgab nii heade uute kui valitud kasutatud raamatute valikuga. Lisaks toimivad need ka pisikeste kohvikutena, seega saab soetatud raamatuga kohe sooja joogi kõrvale algust teha.
Teadlikule ostlejale leidub aga ka mõningaid jätkusuutlikke poode, nagu Moeon Sustainable Clothing, Upcycling Fashion Store ja Wertvoll Eco-Fashion Boutique. Taaskasutuse sõprade rõõmuks on Humana Berliinis kõvasti kanda kinnitanud ja enamus poode on mitme korruselised ning üsna suure vintage-valikuga.
Üks lahedamaid kaltsukaid on aga Brenzlauer Bergi linnaosas Paul‘s Boutique, mis toimib ka kui omaniku geeky-asjade kogu muuseumina. Iga superkangelaste ja Tähtede Sõja fänni must see. Pood, kuhu ei tohi võtta reisieelarve juba hävitanud Tallinna disainereid ja kust mind peab välja kiskuma, sest silmad ei taha lae all rippuvatest Millennium Falconitest jm laevadest lahti tulla.
Kui sealkandis kõht tühjaks läheb, siis järjekordne hea Vietnami-koht on Rou Vegetarian – hubane, hea teenindus ja muidugi maitsev toit.
Paar päeva peaks saama nende kohtadega sisustatud küll.
Peale seekordset Berliini külastust viis mind mu tee Kreekasse, kus on sarnaselt palju grafitit ja kultuurilist kaost. Sellest võrdlusmomendist sain veel paremini aru, miks just Berliin erineb. Suhteliselt suvalise grafiti kõrval on palju tõeliselt ilusat tänavakunsti. Vanadel majadel on küll kuuliaugud, kuid nad on enamuses siiski korras ja elatavad. Inimesi on palju, kuid linn on nii mitmekesine, et kõik leiavad endale koha ilma massidesse uppumata ning turistidel pole ühte keskset kohta, kuhu koguneda, et kõiki hulluks ajada. Ühistransport toimib ja nii jalakäija kui ratturina on ellu jäämise võimalus üsna positiivne.
Ja kes saksa keelt ei valda, siis Berliinist pärit bänd Seeed on reggaerütmides laulnud:
Suur B, üleval Spree ääres Suvel teed sa head ja talvel haiget Ema Berliinile meeldib kivi ja bensiin Me armastame su lõhna, kui me linna peal seikleme
Järgmise korrani, armas Berliin!
*Kirjutis ilmus esmakordsel Ajakiri Vegan 2018 aasta veevruari numbris.