Veganist inimvihkaja muljed Kreekast

Thessaloniki rannikuala

Nagu nüüd juba kombeks saanud, käisin ma jaanuaris Berliini eetilise moe messil ja et Saksamaalt edasi lendamine nõnda odav, siis võtsin kaks kärbest ühe hoobiga ning sokutasin tööreisile otsa ka puhkuse (ehk söömareisi) Kreekas. Lühidalt öeldes, ei olnud minu koht, pikemalt aga alustaks algusest …

Minu reis Kreekasse sai alguse Berlin Schönefeldi lennujaamast, kus vaatamata juba soetatud kolmele raamatule ja Ryanair’i naeruväärsetele kabiini pagasisuuruse piirangutele ei saanud ma jätta ostmata veel ühte nimega ‘The long way to a small angry planet‘. Väga oluline fakt, sest sellega annab veel postituse lõpetuseks teha väga pingutatud seoseid mu tagasireisiga.

Rõõmus raamatuleid parandas seda lennupäeva küll üsna marginaalselt, sest olles isegi lennujaama veidi liiga vara jõudnud, hilines ka lend veel enam kui tund. Cranky‘sus ja nälg kasvasid käsikäes. Küll aga jõudsime vähemalt üsna bussigraafiku sõbralikuks ajaks kohale. Kusjuures tasub mainida, et Thessaloniki lennujaam on müstiline koht, kust Google Maps ei leia ühtegi ühistranspordi võimalust linna, vaatamata sellele, et buss iga poole tunni tagant käib.

Vaade hotelli rõdult Thessalonikis

Bussis sain kohe kohaliku liikluskultuuri kiirkursuse, kui buss peatusest kiirendas, nagu me oleks filmi Speed osalised ja ellujäämiseks ei tohi liialt kaua kohal seista. Sama kehtis ka peatustes, reisijad sülitati välja põhimõtteliselt sõidu pealt. Minusse hiilis väike hirm bussist lahkumise hetke ees, kas suudan ikka küllalt kiire olla oma lennuväsimuse ja unisusega? Nagu võib järeldada mu võimest klaviatuuri kasutada, siis sain hakkama.

Edukalt hotelli jõudes oli järgmine mure muidugi söök. Guugeldamine oli mulle eelnevalt andnud Thessaloniki linnas viis potentsiaalset vegan/taimetoidu kohta. Lähim neist õnneks vaid 10 minuti jalutuskäigu kaugusel. rOOTS päästis mind näljanõrkusest ja seda veel ekstreemselt heal moel. Esimesel õhtul sõin vegan gyrost, mis oli täiesti imeline.

rOOTS’i imehea Gyros

Järgmist päeva alustasin keelebarjääriga. Thessalonikis avastasin inglise keele päris mitmes kohas takistuse olevat. Mõningase pingutusega õnnestus mul siiski üks sojapiimaga kohv ja vegan söök leida Mamas Taper nimelisest kohast. Toit oli hea, aga minu jaoks see sõbralik keelepingutus veidi väsitav kohvivabal hommikul. Siiki olin valmis nüüd suuremaks turismitiiruks. Kuskil kaheksa kilomeetrise linnatiiru tulemus oli selline: rannikuäär on tehtud vägagi turistisõbralikuks, kogu ülejäänud linn oli minu jaoks aga üsna kurb. Liialt palju nägin meeletult ilusaid vanu maju, mis olid lihtsalt hüljatud, ülejäänud majad olid täis graffitit, puudu aga jäi ilusast tänavakunstist.

Vaatamata sellel, kui kiiresti inimesed bussis tegutsema pidid, oli neil linnas harjumus jubedalt jalus olla ja oma inimoksaga terve isegi kitsas kõnnitee (kus muidugi ka iga meetri tagant mingi motoriseeritud asi pargib) ära täita. Liikluskultuur klassikaliselt lõunamaisel kujul mõjus minu närvikavale aga üsna laastavalt. Kui Sinu senine eksistents siin maailmas on tekitanud mingi arusaama kõnniteedest või sebradest, siis unusta see. Iga kitsaimgi kõnnitee on tegelikult rolleri parkla või miks mitte ka auto, kui suudab ära mahutada. Mingi jabur meie liiklusseaduse punkt ristmiku ja/või ülekäigu raja ees parkimise minimaalsest lähedusest on vaid filosoofiline kontsetpsioon, mida annab vaidlustada. Siiski filosoofia kodumaa ju. Keset ülekäigurada on täiesti legit parkla.

 

Jalakäiad on liikluses tüütused ja roheline tuli ei anna nüüd küll mingit õigust autodele jalgu jääda. Jalgrattureid nägin kokku vist viit. Kõiki neist vee ääres. Kahte neist pakikale tõmmatud kõlarite ja halva muusikaga. Ühesõnaga mul oli üsna hea meel õhtul veel üks toidukord rOOTS’is nautida ja järmisel päeval pikk rongisõit Ateenasse ette võtta.

Selline kontrastne teekond, vaheldusid mägede ja prügimägede vaated. Kurb oli vaadata seda kultuuri ja teaduse hälli nii rääbakana. World Clean Up Day on seal ikka väga vajalik. Majanduslikud mured ei saa ju olla vabanuseks mitte hoolida oma keskkonnast. Igal juhul … jõudisin kohale taaskord tunnise hilinemise ja näljaga. Seda aga väga toreda Madalmaadest pärist hotellipidaja juurde Dionysos‘esse. Nälg viis mind aga esimesel õhtul Mama Tierra‘sse. Armas koht, tore teeninus ja hea söök.

Vegeburks Mama Tierras

Ilmselt on käitumismuster nüüdseks juba selge ja võib järeldada, et näljasele saabumisele järgneb lebo ja turistipäev. Veganid teavad, et see tähendab muidugi vaatamisväärsuste plaani, mis on sünkroonis söömisvõimalustega. Niisiis valisin hommikusöögiks kõige kaugema koha (et pühapäeval ka muidugi pooled kohad kinni või alles 12 avasid) Peas Vegan & Raw Food. Tee peale jäi Acropolis, turistitänavad, varemed ja mõni park. Seisin siin ja seal, vaatasin vaatamisväärsust, tegin ‘ooo’ ning liikusin edasi. Peas tervitas mind hea inglise keele oskusega tore naisterahvas, kellega pühapäeva hommikust juttu ajada ja kohvi nautida.

Kuna päike paistis, siis enamus sellest päevast sai veedetud erinnevates parkides raamatut lugedes. Õhtuks oli mu ilukirjanduslik teekond kurja planeedini lõpetatud. Ja jube hea oli!

 

Peas Vega & Raw Food

Esmaspäeval pääsesin ka poodide ringile ja soovitada võiks raamatuhvilistele poodi Public, kus ekstreemselt hea inglisekeelsete raamatute valik. Geek’idele on Relax Comics tore, lisaks on selle läheduses tänavatel jalutuskäik soovitatav, sest koomiksipoode oli veel vähemalt neli ja raamatupoode vähemalt kümme.

Vegani rõõmuks jääb samasse kanti Bamboo Vegan kohvik-pood ja Melikrini kohvik. Eetiliste rõivapoodide leidmine mul ei õnnestunud väga. Ainuke orgaanilisest puuvillasest riideid rõivaid tootev bränd mille leidsin oli HEEL Athens Lab, mis aga sinna klassikalise öko-rõiva stiili kategooriasse jäi.

Vintage poodide ja hipster kohvikute sõpradele on soovitatav planeerida küllaldane aeg Monastiraki metroo peatusest üles poole jäävatele tänavatele. Palju hea valikuga poode liialt sõbraliku teenindusega. Või noh, täiesti mõistliku teenindusega, aga minu jaoks tüütu lihtsalt. Siinkohal üleskutse kogu maailma klienditeenindajatele – teeme, et kõrvaklapid tähendab, et ma ei viitsi suhelda, vaatan lihtsalt ja küsin kui küsimusi on. Ok? Hästi.

 

Palmid National Garden’is

Nüüd aga, et oleks ikka kogu maailmale kurdetud (või noh, sellele osale, kes siiani on viitsinud lugeda), siis mu tagasi koju jõudmine oli muidugi säästuettevõtmine ja selle võrra üsna pikk. Päev algas 5:30 äratusega, et minna metroo peale. Järgnes lennujaamahäng, lend, veel üks lennujaamahäng, lend, bussi ootamine Riias, väga-väga pikk sõit Tartusse ja eriliselt halva enesetunde tõttu taksosõit koju. Kell oli siis 22:50, kui kodu uksest sisse astusin. Ausõna, see oli pikk teekond väikesesse kurja ilmaga Tartusse ja oma eriti väikesesse niiskusest läbi imbunud esimese korruse korterisse.

Näed, ma ütlesin, et raamatu seose annab välja pigistada 😉

PS. Siin väike sõõriku sneak peak minu emotsioonidest ja eelkõige toiduelamustest Berliinis. Lugeda saad nendest Ajakiri Vegan uuest numbrist, mis ilmub veebruaris.