Juba aknast välja vaadates tundub pilk külmuvat. Tänaval jalutades oled katnud end rekordarv kihtidega. Leidnud haruldase päikseloigu, teed näo, valetad endale, et siin ongi kõige soojem koht Eestimaa peal. On jaanuar ja tunned, et oled täiusest kaugel.
Ühiskond, kus elame, tundub hindavat kõike oma terava pilguga. Igal tootel on kapitalismis oma hind, iga pilt ja sõnavõtt on väärt teatud arv sõrmi üles ja südameid punaseks. Su riietus peaks väljendama võimalikult hästi su iseloomu (samas jätma midagi saladuseks), jututeemad panema ahhetama ja jagama su silmaavarust, kultuuritarbimine näitama hingesügavust. Kõige selle keskel elab reklaam, mis näitab meile aina kuidas elama peame. Reklaamplakat, millel perekond: kõigil näod naerul, lesivad kamina ees soojas. Ja sina, seal ristmikul, ootamas rohelist, plakati ees külmetamas. Iroonia. On jaanuar ja tunned, et oled täiusest kaugel.
Aga roheline süttis, sa kõnnid üle sebra ja mõtiskled endamisi, kuidas olla rohelisem ja mitte kõndida üle sebradest. Sest sa hoolid, hoolid loodusest enda ümber või maailmast, mille jätad oma lastele või mõlemat või midagi hoopis kolmandat. Aga hoolid. Ning sul tuleb meelde see kord, kui ostsid poes käies kilekoti, sest su riidekott jäi maha ja soetasid pakendatud seeni, sest ununes võrkkott. Meenub õhtu, kui sul oli lihaisu ja sa järgisid seda, meenub kord, kui pakendiprügikast oli täis, sa ei jaksanud seda välja viia ning panid mahlapaki tavalise prügi hulka.
Roheline tuli leegitseb, sa sammud, jalad rasked möödunud aegade pattudest. Kuid kusagilt pääseb sinuni lohutus: täiuslikust ei olegi! On tähtis, et iga päev ma proovin, mõtled sa. Sest tõesti, lõppude lõpuks oled sa inimene, vigane (mitte nagu need seal reklaamides), aga õigel teel.
Äkitselt kõlad sa endale nagu allaandja. Su lohutus on kustunud nagu roheline tuli fooris ja ebatäiuslikkuse võlu lahtunud. Aga ei!
Ehk ongi inimese võlu tema kohatised mõrad, nii püsivad või kokkuliimitavad kui nad ka ei oleks.
Mis, oo, mis on ilusam, kui teine me ees, ja sa näed, jah, tunned, kuidas ta julgeb sulle näidata osa oma praost, ning miski pole siis kaunim, miski pole ausam, sest elades endaga koos kõik need aastad, tead sa vigadest kõike, mis võimalik.
Sa noogutad endale salaja ja oled nüüd rahus. Sest tead, et võitled edasi selle nimel, mis südames kalliks pead ja lepid endaga, kuigi ei ole (veel) täiuslik. On jaanuar.
–
Aa, jah, unustasin.
Tere.
Mina olen Rauno,
täiusest päris kaugel
(kuigi arvestage,
et on jaanuar).