Ettevaatust: järgneb küünilisusele kalduv maailmahala …
Ütlust “Tasuta lõunaid pole olemas” teab igaüks. Ma lisaks teadvusesse ühe juurde: “Odavaid asju ei ole olemas”. Kui vaatad poes mis iganes asja ja Su esimene reaktsioon on mõelda, kui odav see on, siis tähendab, et ilmsel keegi kuskil mujal on selle eest maksnud. Olgu see siis rahas, keskkonna reostuses või inimkannatuses. Ei ole loogiline, et T-särk maksab vähem kui lõunasöök ja me ei saa seda isegi mitte ära seedida ja kasulikuks energiaks muuta. Kuidas on see aga juhtunud, et me justkui teame seda kõike, aga unustame selle hetkel, kui ilus asi meie silme all on?
Siin on ilmselt psühholoogidel lõputult palju mängumaad, analüüsimaks, mis probleeme me ostlemisega üritame iseenda ja teiste eest varjata. Miks riided ja üldse välimus meie jaoks nii oluline on? See on kohati ikka piisavalt irooniline, kuidas veatult riietunud Hollywoodi filmide kangelased romantilistes komöödiates üritavad meile selgeks teha, et sisemised väärtused loevad. Kuidas inimesed nimetavad ennast feministideks, kandes samal ajal Bangladeshis 16h päevas õmblusmasina taga küürutava, hirmunud ja ärakasutatud naise poolt õmmeldud rõivaid. Kuidas lastekaitsega tegelejad kannavad nahkjalanõusid, kui samal ajal nahatööstus on üks kõige enam lapstööjõudu kasutav tootmisharu.
Tõsi küll, mul on maru tore oma kõrge hobuse otsast siin noomida, aga ega see ei olnud ka ammu, kui ma teemast palju vähem teadsin ja ei tundnud ihukarvade püsti tõusmist igast kiirmoeketi poest mööda minnes. Peale Rana Plaza kokkuvarisemist ei ole ma käinud küll kordagi ei Zaras ega H&M’is, sest teadsin, et nende rõivaid selles nii palju elusi nõudnud hoones valmistati. Pikka aega oli mu filosoofia mitte osta kohtadest, mille kohta teadsin, et nad halvasti teevad asju. Kui ei teadnud, siis ei huvitunud liialt palju. Muidugi mingi filter on alati paigas olnud, kuid viimase aasta jooksul olen aina valusamalt saanud aru, et mitte teadmine ei ole vabandus.
Kui Sa mind tunneks, siis tead, et vaatamata sellele, et ma räägin kiiresti ja palju ning vahest valjemat sorti häälega, siis karjumisega ma ei tegele. Ka ärritumine viib pigem teiste verd jahutava vaikimiseni. Vahest aga tahaks karjuda. Kuid hästi, esmalt üritaks mõista. Siis vaatab edasi.
Ma süüdistan nõuka aega ja väga valesti läinud globaliseerumist
Ehk siis, me oleme nõuka lapsed, need kes nüüd langetavad otsuseid ja annavad oma rahakotiga häält ühele või teisele tegutsemise viisile. Kuigi mina olen seda aega küllaltki häguselt mäletav generatsioon, siis on ka minu mõttelaad saanud alguse ajal, kus võtta ei olnud palju ja Soomest toodud kommikarp oli ülim õnnistus (oo, see mu elu esimene After Eight!). Kui oli miskit, siis seda hoiti ja hinnati. Kui mitu korda sai see näts öökapilt hommikul uuesti suhu pistetud! Mida ei olnud saada, selle jaoks leiti alternatiiv, probleemidele läheneti loominguliselt ja oskuslikult. Riided lasti õmmeda ja need kanti ribadeks. Kui mina kooli läksin, siis olime juba jõudmas aega, kus asjad väljendasid staatust, riiete stiil ja hind liigitasid Sind automaatselt kuhugi kasti.
Üles kasvades muutusime seega vaikselt esimeseks generatsiooniks, kelle jaoks avanes maailm ja valikud. Generatsiooniks, kes sai ise otsustada ja millega kaasnes ka enese väärtustamine mitte läbi oma hariduse, võimete ja saavutuste, vaid asjade kaudu. Peale aastakümneid loominguliselt kõigele lähenemist muutus ka minust vanemale generatsioonile kõik kättesaadavaks. Ülekompenseerimine on vist selle fenomeni nimi, mis on ka need, kes kunagi olid sunnitud asju rohkem hindama, viinud ületarbimise kultuuri ‘paremike’ sekka.
Globaliseerumine kannab endas üpris mõistliku põhimõtet toota seal, kus on soodsam, kus massides tootmine võimaldab vaesuses elavatel inimestel astuda samm ülespoole, õppida, astuda edasi. Paraku on aga suur osa neid inimesi jäänud sinna esimese sammu peale. Jah, neil on juba parem kui oli enne, aga edasi enam ei saa ja tagasitee sillad on ka põletatud. See toimub aga meie silme alt kaugel ja isegi kui näeme kaasnevat reostust ja looduse hävingut, siis see on teisel pool maakera, onju. Aga nii nagu Chad’i kõrbetormid viivad Amazoni vihmametsadele toitaineid üle Atlandi ookeani, kipuvad ka negatiivsed mõjud üle maailma levima. Nii jõuavad plastikprügist ookenis tekkinud mikroplastikud vaikselt ka meie toidulauale ja noh, kliima muutused on üldse omaette teema muidugi.
Lühidalt öeldes, me ilmselt kõik teame nüüdseks juba (eriti kui sa ei ole siin esmakordselt, kui oled, siis loe teisi postitusi), et massiline odavate rõivaste tootmine ja tarbimine teeb liiga loomadele ja loodusele ning nii rõivaid tootvatele kui kandvatele inimestele. See teadmine ei ole maailma aga oluliselt edasi viinud. Tõsi, järjest enam tekib pisikesi aga tublisid õiglast ja üldse mitte öko stereotüübi moodi tootvaid brände. Ettevõtted nagu H&M investeerivad miljoneid arengutegevusse, müüvad aga samal ajal jätkuvalt kõike seda, mis neid investeeringuid nõuab. Paradoks, ma ütlen.
Tore on, et suured ettevõtted hakkavad probleemist aru saama, kuniks on aga nõudlust odava järel, ei lõppe ka selle tootmine.
Kuidas? Teadmiste kasvuga? Ränkade, kuid juba üpris reaalsete maailma hävingu prognoosidega? Piltidega mürgiste värvidega kaetud laste ja hoonete varingutes jäsemeid kaotanud õmblejate kurbadest nägudest? Need on aga need pildid, mis ei jõua peavoolu meediasse enne, kui õnnetus on vähemalt tuhat elu nõudnud. Kui aga ka jõuab, siis on järgmine päev juba uued uudised ja kõik jälle ununenud…
Ma tegelikult alustasin seda postitust plaaniga pakkuda välja viise, kuidas paremini tarbida. Tahtsin rääkida toote tõelisest hinnast, materjalidest, sertifikaatidest, ostlemise konseptsioonidest jne, kuid sain jälle peale esimest lõiku aru, et tegelikult algab kõik mentaliteedist. Kõige enne tuleb tegeleda veidi eneseanalüüsiga. Mõtte liikuma saamiseks võiks selle esimese sammu välja pakkuda. Seda küsimise näol – Mis on Sulle oluline? Mis on see, mille pärast Sa võiks muuta oma tegutsemist? On see soov hoida loodust ja loomi, tahe anda võrdsed võimalused elus igale inimese, kus iganes ta ka ei oleks ilmavalgust näinud või vajadus panustada kohalikku tootmisesse ja loomingusse. See võib olla ka armastus inimese vastu, kelle jaoks üks nendest põhimõtetest on oluline ja kelle jaoks Sa oled valmis laskma ka oma mõttemaailma kõigutada.
Mõtle vastus välja ja järgmine kord ronin oma hobuselt poni otsa ning siis tulevad need abimaterjalid ja teadmised edasiseks tegutsemiseks ka. Siis, kui oled ka saanud nii targaks, et aru saada, et tegelikult ei tea keegi meist mitte midagi, siis võime oma hobuste otsas maailma loojangusse ratsutada … ja pühenduda 2017 aastal teadlikumale moe tarbimisele!
*Loe edasi, miks ei ole olema sodavaid asju.