“Houston, meil on probleem”

Punane auto punasele planeedile

Kui perekond Solomonid saabusid Maale kärtspunases Rambler Americanis, siis milline võiks olla see vääriline auto milles maalased teisi planeete avastama sõidavad? Vastuse annab mees, kes vabal ajal leegiheitjatega ringi vehib Elon Scorpio Musk. Nimelt tänavu 6. veebruaril lendas kanderakett Falcon Heavy pardal laadungi testimiseks kosmosesse sportauto Tesla Roadster.  Esialgu kulgeb see kõige efektiivsema kütusekulu ja tõenäoliselt katastroofilise odomeetri näiduga kirsipunane sõiduk “miljardeid aastaid” Marsi orbiidil. Ainsaks reisijaks skafandris mann Starman. Raadiost luupimas Bowie “Space Oddity”. Ajakapslist andmekandjal Asimovi “Asumi”-sari ja kindalaekas Adamsi “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas”

Näe, siin ta kruiisib. See universumi kõige kiirem auto. Nii absurdne, et ajul võtab veidi aega enne kui ära ühendab see pilt ei ole Photoshop, see on päris.

Orbiidil “sõitev” auto võib olla kõige lahedam asi üldse või siis mõttetuim asi universumis. Olgu hinnang milline tahes, sündmus ise on kahtlemata eepiline. Musk teeb ajalugu. Kuid mis võiks ühest kunstiprojektini timmitud objektist seal avakosmose halastamatus vaakumis edasi saada? Ajab see alla mõne tulnuka? Või saab sellest ise märklaud mõnele asteroidile?

Kes teab. Seni on elu näidanud, et enamus inimtekkelist lõpetab oma elutsükli prügina ja ka kosmosesse saadetu pole siinkohal mingi erand. On üldse midagi mis eristab üht metsa alla veetud vana kinseskooptelerit Maa madalorbiidil tiirlevast katkisest satelliidist?

NASA ülesvõte kosmoseprügi tekitatud”kuuliaugust”

Ja kui nad just ise atmosfääris ära ei põle…

1957. aasta sügisel võisid maalased üles taevasse vaadates silmata üht põnevat objekti. Sama säravat nagu täht Spiika, kuid liikumas märgatavalt kiiremini. “Sputnik!” osutasid paljud. Peaaegu. Mõistatuslik taevakeha ei olnud nimetatud tehiskaaslane, vaid hoopis raketikeha, mis kandis Sputniku 1957. aastal kosmosesse ning millest sai ühtlasi esimene artefakt maalaste kosmoseprügikollektsioonist.

Mõiste ‘kosmoseprügi’ tähistab orbiidil tiirlevaid oma aja ära elanud kasutuid objekte. Üksikust raketikehast on saanud aastakümneid väldanud vallutus- ja avastusretke tulemusel ligi 750 000. Kolmveerand miljonit Maa madalorbiidil tiirlevat objekti, mis klassifitseeruvad kui kosmoseprügi. Sortiment sama lai nagu prügimägedel ikka. Siin-seal raketikehad, vanad satelliidid, tehiskaaslaste tükid ja hüljatud kosmoselaevad. Sekka astronautide kaotatud kindaid, kaameraid ja perekonnafotosid. Muu seas ka need esimesed kosmoserändurid-katseloomad ahvid, šimpansid ja koerad, kel surnult või elusalt planeedile ja postmargile naasta ei õnnestunud. Ja kui nad just Maa atmosfääris ära põlenud pole, siis tiirutavad nad ilmselt mumifitseerituna orbiidil edasi… Ja millise kiirusega!

Erinevalt maapealsest prügihunnikust, mis püsib enamasti paigal, on kosmoseprügi peaaegu et kineetiline surmarelv. 28 000 km tunnikiiruse juures võib iga väike mahakoorunud värvihelves olla ligi kuus korda võimsam kui püssikuul. Rääkimata suurematest esemetest, mille jõud on võrdeline käsigranaadi omaga. Nende kokkupõrkel satelliitide ja kosmosejaamadega võivad kaasneda juba väga rängad kahjustused. Umbes sellised nagu Gravity (2013) meile dramaatiliselt esitas. Et 2025. aastaks plaanitakse tehiskaaslasi orbiidile saata veel tuhandeid, sageneb tulevikus ka tõenäosus taoliste ränkraskete kokkupõrgete esinemiseks. Isegi kui tehiskaaslasi orbiidile rohkem ei saadeta, ei muutuks sellest tegelikult suurt midagi. Nimelt on kosmoseprügil huvitav võime end ise juurde toota. Piltikult öeldes on see nagu ahelreaktsioon NASCARi rallil. Üks juhitavuse kaotanud sõiduk kihutab sisse teisele, mis omakorda põrkab kokku kolmandaga ning too neljandaga ja nii edasi. Hõõrdejõu puudumise ja orbiidil olevate objektide ülisuure liikumiskiiruse tõttu ei suuda ka kokkupõrkavad objektid piisavalt aeglustada, et Maa atmosfääri langeda ja ära põleda. Nii põrkavad kahe objekti kokkupõrkest tekkinud rusud kokku uute objektidega, mille kildudest sünnivad omakorda uued kokkupõrked jne.

Teisisõnu Maa orbiit, see kõige kallim kinnisvara, ähvardub sedasi muutuda ohtlikult kasutuskõlbmatuks ja ligipääsmatuks. Ei mingit Skype’i, Internetti, Netflixi ja romantilisi nädalavahetuseplaane teistel planeetidel. Euroopa Kosmosegentuuri hinnangul on kirjeldatud kokkupõrgete kaskaad ka juba alanud. On seda võimalik lahendada?

Kosmilised koristustalgud

Võib-olla. Arvestades, et enamus Maad ümbritsevast prügist ei ole mingi suvaline nodi, vaid rakettide ja satelliitide hinnaline ehituskraam, on maalased prügi kokkukorjamiseks ka iseäranis motiveeritud.  Siiani väljapakutud lahendused varieeruvad hiiglaslikest võrkudest ja robotkätest magnetiliste kosmosepuksiiride, solaarpurjede ja laserkiirteni välja. Iseasi kui paljud neist joonistustahvlitelt orbiidile katsetamiseks edasi jõuavad…

Kuidas iganes ka lähikümnenditel kasutud objekte orbiidilt alla tooma ei hakata, tasub teinekord pilk üles taeva poole suunata küll. Tehiskaaslaste meteoriidisadu on esiteks kaunis vaatepilt. Ning teiseks võimalus orbiidilt maa suunas kihutava prügitükiga tabamus saada on õhkõrn, aga mitte pretsedenditu.