Oled sa kunagi seisnud ookeani ääres, hingates sisse värsket soolast õhku ja tundes hingematvat lõpmatuse tunnet nii ruumis kui ajas? Austust selle igavese vee vastu, millest kogu meie elu on miljoneid aastaid tagasi alguse saanud … ja kurbust selle hävitustöö pärast, mida meie tsivilisatsioon on suutnud nii lühikese ajaga teha?
Vaade ookeanile oleks nagu sama, mis mererannas – lihtsalt palju vett. Miski on aga teistmoodi, võibolla puht see teadmine, et see vesi ulatub tuhandete kilomeetrite kaugusele, ühendades nii kogu meie maakera, peidab endas meeletuid sügavusi ja lugematul kogusel avastamata saladusi. See igasse maakera suunda ulatuv Maailmaookean, mis on alati ümbritsenud meie aeglases, kuid siiski pidevas liikumises olevaid kontinente, katab 71% maakera pinnast. Soolavesi, mis on jaotunud ka lisaks meredesse, kokku 72%. Moodustades kogu maailma veest 97%, kokku umbes 1,3 miljardit kuupkilomeetrit ning teadlaste väitel on vaid 5% sellest on inimeste poolt uuritud.
Maailma ookeanides leidub teadaolevalt umbes 230 000 liiki, vetikatest sinivaalani. Kaugemates sügavustes arvatakse veel 500 000 kuni 2 miljonit mitmerakuliste organismide liiki leiduvat. Reostuse ja kliimamuutuse tagajärjel surevad aga paljud nendest müstilistest olenditest ilmselt välja veel enne, kui me jõuame neid avastada.
Enamus ookeanist on meile veel täiesti salapärane maailm, vähem müstiline on aga see reostus, mis inimtegevuse tulemusena vetesse jõuab.
Siinkohal võiks rääkida pikalt ja laialt kliimamuutuse üldisematest mõjudest (nt korallide pleekimisest), õhusaastest, mis vette jõuab jne, jääme aga hetkel konkreetselt nähtava ja katsutava juurde, see on juba rohkem kui küllalt, et hakkaks hirmus.
Arvatakse, et ookenitesse satub umbes 2,7 miljardit liitrit õli aastas. Üle poole sellest moodustab reovesi, mille hulgas näiteks valesti käideldud mootoriõli. Nafta puurimisest või laeva leketest vette sattunud õli moodustab vähem kui 8 protsenti. Ülejäänud moodustavad laevade hooldamine (ligi 20%), maismaa õhusaaste süsivesiniku osakesed (umbes 13%) ja loomulikud merepõhja lekked (üle 8%).
Kui aga toimub leke, siis see on palju, ühekorraga ja ühes piirkonnas ning mõju on selle võrra nähtavam ja tuntavam. Kui kõik need statistikad ja numbrid aga liiga tuimad tunduvad, siis soovitan dramatiseeritud, väga Hollywoodi, kuid pigem inimkannatusele keskendunud filmi Deepwater Horizon, mis käsitleb ajaloo suurimat naftaleket, mille käigus sattus vette üle 500 miljoni liitri naftat.
Peamise reostusena uputame me ookeane plastikprügisse. Aastal 2012 tehtud arvutuste kohaselt oli sel hetkel ookeanides umbes 165 tonni plastikprügi. Iga aasta lisandub umbes 8 miljonit tonni. Osa sellest prügist ulbib eraldiseisvalt, suured kogused on aga koondunud viite suurimasse “prügisaarde”. Need ei ole muidugi tavapärases mõistes saared, vaid pigem regioonid, kuhu hoovuste liikumisega koondub suurema ala plastikprügi. Päikesevalguses laguneb prügi aina pisemateks tükkideks ja seetõttu koosnevad need saared ja enamus ookeanide plastikureostusest peamiselt mikroplastikutest. Suurim prügisaar on kaheksat omavahel hoovusega seoses olevast kogumist koosnev nn Great Pacific Garbage Patch või ka Vaikse ookeani prügipööris.
Ennustatakse, et aastaks 2050 on ookeanides rohkem plastikut kui on kalu.
Nagu nafta, ohustab ka plastikprügi kõiki loomaliike, nii vees kui ka veeloomadest toituvaid linde. Suuremad plastikutükid võivad sattuda loomade kehade ümber, neid seeläbi vigastades või takistades näiteks kilpkonna kilbi normaalset kasvu. Enamus juhtudel aga söövad loomad plastikut, mis ei välju nendest, mürgitades neid nõnda seestpidiselt või täites mao, lastes nii paljudel loomadel täis kõhuga surnuks nälgida.
Lisaks satub vetesse erinevates suurustes mikroplastikuid, näiteks alla 5mm suuruseid tootmisprotsesside kõrval- või abiproduktidena tekkinud plastikosakesi ja alla 1mm läbimõõduga mikroplastikuid, mida on peaaegu võimatu veest filtreerida. Neid nimetatakse ka merineitsi pisarateks.
Mikorplastikud jagunevad kahte kategooriasse: otseselt inimeste kasutamiseks toodetud mikroplastikud (näiteks kosmeetikatooted, nagu kehakoorijates ja hambapastas) ja suurema plastikprügi lagunemisel tekkivad mikroosakesed. Mõlemad on ühtmoodi ohtlikud mere ökosüsteemile. Kuna plastikud ei lagune väga kaua aega, siis satuvad need loomade kehadesse ning jäävad püsivalt siseelunditesse.
Mikroplastikute liikumine ühelt organismilt teise ei ole veel küllaldaselt uuritud, küll aga võivad nad läbi kalade, vetikate jm toidu ning otseselt kosmeetikatoodete kaudu sattuda ka meie kehadesse.
Mikroplastikute probleem on praeguseks ajaks niivõrd aktuaalseks muutunud, et paljudes riikides on nende kasutamine kosmeetikas keelatud. Vähem räägitakse aga mikroplastikute eriliigist – mikrokiududest, mis eralduvad rõivastest pesu ajal. Võttes aluseks ökoloogi Mark Browne uurimustöö, nimetas The Guardian mikrokiud suurimaks keskkonnaprobleemiks, millest enamus kuulnud ei ole ja millest rõivatööstus rääkida ei taha. Mikrokiud moodustavad vetes leitud mikroplastikutest 80%.
Rõivakiud on erakordsed oma kuju poolest – nad on veidi pikemad ja keerdus ning võivad seepärast jääda kinni seedeelundkonda või kerida ennast ümber siseelundite. Võib öelda, et mis suur köis on vaalale, on mikrokiud planktonile.
Mida teha? Ennetamaks järgmisi naftalekkeid ja vähendamaks muul viisil vette sattuvat reostust tuleks vähendada nõudlust nafta ja naftal baseeruvate toodete järel. Võta koju taastuvenergia elektripakett. Oled uut autot ostmas – uuri (osaliselt) elektrimootoriga variante. Alustuseks sõida muidugi üldse vähem autoga. Kui vähegi võimalik, asenda sünteetiline kangas naturaalsega. Olemasolevad rõivad kanna ‘surnuks’, enne kui uusi ostad. Patagonia uurimistöö kohaselt eraldub eest laetavas pesumasinas vähem mikrokiude, ehk siis järgmine kord pesumasinat ostes, mõtle sellele. Väldi kuivatit ja liigset tsentrifuugimist.
Väldi plastikut nii palju kui saab. Puuvilju ostes loobu kilekotist, kassapidaja jääb ellu, kui ta peab kaks õuna ilma kilekotita kaalule tõstma, ausõna. Ostad rohkem kui kaks – võta kodust kaasa oma (riidest) kott, lõunase soojaleti ostu jaoks hoia kontoris korduvakasutatavat karpi. Õhtul väljas käies võta jook pudelis või klaasis, ütle ei plasttopsidele ja kõrtele. Asenda plastikut uudsete, nt bambusel ja maisil põhineva materjaliga. Kirjuta poodidele, kes Sinu arvates plastikuga üle pingutavad, nii nt kadusid Prismast sama kiiresti kui tekkisid kilekindad lahtise kartuli leti juurest. Pakendeid, mida ei anna vältida, loputa ja sorteeri õigesse prügikonteinerisse. Toeta seadusi ja makse, mis aitavad kaasa reostuse vähendamisele, nagu plastikkottide müügikeelud ja aktsiisid.
Kosmeetikat ostes eelista naturaalset, koorivate osakestega kosmeetika puhul jälgi kindlasti, et need ei oleks plastikud. Hambabastat vali hoolega ja hambahari osta bambusest varrega. Plastpakendis šampooni asemel osta tahkeid juuksepesuseepe (mis kohe varsti ka Slow poodi müüki jõuavad).
Ma ei ole teadlane, ma ei suuda kuidagi tegelikult hoomata probleemide suurust, rääkimata lahenduste võimalikkusest. Seepärast on kogu see jutt siin täis erinevaid linke artiklitele, kust lisainfot saada. Ma tean aga, et mulle meeldib vesi jätkuvalt ja aina rohkem ning nii kaua kui ma mäletan, on mu bucket listil olnud näha vaala… või vähemalt kuulda vaalalaulu. Ma loodan, et ma jõuan seda siis teha, kuniks ookeanides on veel küllalt elu.
Imetledes seda lõputut veemassiivi võib tunduda, et ookean on igavene ja võimas. Oli enne meid ja on ka peale meid. Ja tõsi ta on, eriti vaadates pooluste sulamist, siis nõuab ookean ilmselt ka nii mõnegi maajupi varsti enda valdustesse. Ookean jääb. Küsimus on aga mis kujul? Kas sinna jääb ka elu? See on meie ja tulevaste generatsioonide kätes. Eksisteerida koos, kanda hoolt oma ainsa koduplaneedi ja kogu elu hälli eest.
* Loe ka Vesi vol 1 kirjutist, mis pigem vee tarbimisega tegeleb.
** Ja ühe aplausi teeks siinkohal ka peatselt tööpostilt lahkuvale ”ookeanide presidendile“ Barack Obamale.