„Naine ilma värvita on nagu toit ilma soolata“.
Nii ütleb Plautus, vana-rooma komöödiakirjanik, viidates sellega tõenäoliselt oma aja iluideaalile – kriitvalgeks võõbatud nahale. Olgu selle pilkega kuidas on, ühes võib temaga üpris päri olla. Inimese olemine ja aeg tunduks määratult lahjem, kui selles poleks nälga kaunima ja edevama elu järele. Mis teeb moe- ja iluajaloo veel erakordselt paeluvaks – need lood, mida ta jutustab, ei ole alati nii ilusad…*
Selle tõestuseks, ole lahke – II osa moeohvrite ajalootunnist.
* …moe- ja ilutrendide tumedad lood ei piirdu ajalooga. Minevikku vaadatakse ikka läbi tänapäeva filtri ning kõik see, mis kunagi toimus, jätkub ühel või teisel moel ka praegu. Me ei ole siin oluliselt arenenud. Sorry. Või siiski? Jah, 24. aprillil ülemaailmsel moerevolutsiooni päeval on meil võimalik üheskoos teatud ohvrite vähendamiseks tõepoolest midagi ära teha. Kuidas täpsemalt, vaata siit.
Kuninganna Elizabeth I loomulikult, oma pliivalges “jumestuskreemis”
Pliivalgeke
Inimestel on teinekord kummaline komme tahta välja paista nagu nad ei teeks üldse tööd, kas pole? Kaasajal, kus lõviosa meist veedab aega siseruumides arvuti taga, oleme kahtlaselt jumekad ja trimmis kehaga. Ning aegadel, mil enamus tööst oli roppraske ja eeldas õuesrassimist, oli iluideaal ja staatusesümbol hoopis voodihaige pale. Selles viimases – lumivalgekeseks olemise kinnisidees – võeti konkurentide ja omaenda peegelpildiga võistlemisel kasutusele kaunis äärmuslikke vahendeid. Neist läbi aegade populaarseim (sh ka meeste seas – et tu, Plautus?), oli valge pliivärv, mis pleegitas ja söövitas ning kandis vereringesse sellist kraami „mis ajanuks vampiirid oksele“.
Kuidas nii? Karm pliivärv tõi inetud tagajärjed, söövitades igaveseks nii mõnegi kaunitari näonaha, mille vastu ei osatud paraku teha muud, kui närtsitatud välimust ja häbitunnet veelgi paksema võõbaga varjata. Tõsi, 17. sajandi hakati arme peitma väikeste velvetist, siidist ja taftist (või hiirenahast – kui juhtusid olema vaene) nahale kleebitavate kujunditega, alates südametest ja poolkuudest pisikeste tõldade ja hobusteni välja.
Plii ei surmanud muidugi kohe, vaid kuhjus vaikselt organismi, kahjustades aeglaselt aju ja närvisüsteemi, põhjustades peavalusid ja isukaotust, unetust ning halvatust. Iseäranis halvav oli see hapratele randmenärvidele, mis tähendas, et inimesed ei suutnud oma käsi enam üles tõsta. Mis veelgi kummalisem, kuigi selle tervistlaastav mõju oli teada juba antiik-kreeka esimeste kasutajate nägudelt (kus selle meigiga liialdajaid teinekord ka naeruvääristati), kasutati pliid kosmeetikas veel 1920. aastatelgi…
Nitroläikega peokingad
Oled sa snoob või pööbel? Vastuse saamiseks heida pilk oma kingadele. On need ekstra-läikivad? Kui jah, siis palju õnne – kohe näha, et siin ei ole mingi põldude vahet kündev tavaline talupoeg, vaid ikkagi kõrgklass, kes veedab oma elu ka siseruumides peokingi kandes. Teisalt, tunnen kaasa, väga võimalik, et elu toretsevates tuhvlites võib jääda võrdlemisi lühikeseks…
Või vähemalt nii võis juhtuda 20. sajandi alguses, mil jalanõudele läike andmisel hakati kasutama mürgist ja magusat mõrumandlilõhnalist kemikaali – nitrobenseeni. Iseenesest tegi see oma tööd tõhusalt ning kui läige jõudis kenasti enne kingade jalgapanemist kuivada, läks õhtu (enamasti) hästi. Kui mitte, võis kandja kergesti minestada, siniseks värvuda või mürgitusse surra. Iseäranis siis kui juhtuti tarvitama alkoholi, mis kemikaali mõju veel omakorda võimendas. Nagu näiteks pidudel…
Wannabe-maniküür
Nagu paljud toredad leiutised (vihamavarjust ja alkoholist, kellast ja perverte peletavate karvaste retuusideni) on ka küünelakk “made in China”. Vanade hiinlaste algupärane lakiretsept koosnes munavalgest, želatiinist, kummiaraabikust ja mesilasvahast, mis segatuna purustatud orhidee- või roosiõitega andis tulemuseks erinevaid punaseid ja roosasid toone. See üksi oleks üsna vähelõbus fakt, kui poleks hilisemaid aegu, mil vale värv võis kandja sõrmenipsuga teispoolsusesse viia.
Nimelt edastas Zhou dünastia ajal lakk selget koodi kätepaari sotsiaalsest staatusest. Kui kuninglikele kõrgustele olid reserveeritud kuldne ja hõbedane ning hiljem punane ja must küünevärv, siis alamatele klassidele jäid kanda kahvatumad heleroosad toonid. Juhtunud mõni madalamast kastist hiinlanna oma lõbuks aristokraatlikumat maniküüri tegema, ootas teda valede värvidega ehtimise eest karistuseks surmaotsus.
If I had a million dollars
Well, I’d buy you a green dress
But not a real green dress, that’s cruel.
Mürkroheline
Elas kord üks rootsi keemik, kes leiutas arseenipõhise rohelise värvi, mis tappis tuhandeid inimesi, sh keiser Napoleoni. Carl Wilhelm Scheele ei olnud selles tõestisündinud loos muidugi mingi massimõrvarlike kavatsustega pahalane. (Kuigi, kes teab). Lihtsalt inimkonna keemiateadmised ei olnud võib-olla veel nii tasemel, et arseeni mikstuuris vasega väga ohtlikuks pidada. Nii ehk naa oli nõudlus kirka ja pleekimiskindla pigmendi järele väga suur ning kui Scheele oma rohelist leidu 1775. aastal avalikkusele tutvustas, võeti see laia joone ja vaimustusega kasutusele peaaegu igal pool. Alates moetööstusest ja sisekujundusest, toiduvärvide ja laste mänguasjadeni välja.
Seda, et ühe Victoria aegse rohelise ballikleidi arseenisisaldus oli võrdne 12 inimese surmadoosiga, saadi teada tükkmaad hiljem (mis ei takistanud mõnel pool siiski värvi edasi kasutamast). Scheele roheline oli ka iseäranis lenduv, seega piisas paarist tagasihoidlikust valsisammust, et ballisaal ohtlikku arseenipilve keerutada.
Mida ei hingatud kopsudesse, see imendus läbi naha ning kuigi edevale kandjale kahtlemata ohtlik, kannatasid värvimürgituse all enim ikkagi vaesed riidevärvijad, rätsepad ja õmblejannad. 19. sajandi keskpaigas, mil loodus hakkas linnakeskkonnast taanduma, kasutati Scheele rohelist asendusena iseäranis palju kunstlillede värvimiseks. Ka Baudelaire leidis oma teosele “Kurja lilled” pealkirja ajal, mil roheliseks tõmbunud sõrmeküünte ja silmavalgetega kunstlillefloristid järjest hinge matsid. Victoria-aegne elu-olu oli kokkuvõttes nii mürgine, et paneb imestama, kuidas keegi üldse ellu jäi.
Keiser Napoleoni juuksesalkudest leitud arseenikogusedki on pannud aluse hüpoteesile, et just tema lemmikvärvi tapetseeritud toad võisid koosmõjul St. Helena niiske saarekliima (ja keisri pikkade lõõgastavate vanniskäikude) koosmõjul eraldada seintelt õhku toksilist gaasi ning seeläbi tema surma pagenduses kiirendada.