Tekstiilitööstuse murekoht: kangaste värvimine

Ei kujutaks ju maailma ette ilma värvideta. Või siis seda, et meil poleks võimalik täita oma garderoob värvidest pakatava valikuga. Tegu on järjekordselt teemaga, mille peale igapäevaselt ei mõtle, kuid ometigi puutume sellega kokku oma elus vältimatult. Riideid kanname ju igaüks.

Tänapäeval on 90% kangastest värvitud sünteetiliselt. Naljatledes võib isegi öelda, et järgmise hooaja trendivärvi saab ennustada Hiina jõgede värvuse järgi. Tegelikult on olukord siiski naljast kaugel, sest keemiline värvimine põhjustab märgatavalt halba meie keskkonnale, sealhulgas inimestele, kes selles tootmissektoris töötavad. Tekstiilide värvimine, eriti tööstuslikult, vajab hulgaliselt energiat, kemikaale ning vett.

Esimese sünteetilise värvaine avastas puhta juhuse läbi 1856.aastal William Henry Perkin, otsides tegelikult ravi malaaria vastu.

Sünteetilised värvid on toodetud orgaanilistest molekulidest ning uut avastust hakati arendama edasi ka muude erinevate orgaaniliste komponentidega, mille tulemusena uus tööstusharu oli sündinud.

Kangaste värvimine, eriti just tööstuslikult, vajab aga suurtes kogustes vett ning see on üks suurimaid probleeme tekstiilitööstuses. Värvimajad Hiinas ja Indias on kurkikuulsad mitte ainult selle poolest, et kasutavad kohalike veekogude vett, vaid sellele lisaks suunavad saastatud vee tagasi kohalikesse jõgedesse ja järvedesse. Erinevad kangad vajavad eri tootmisprotsesse, kuid kindlat, madala veekuluga või täielikult veevaba tootmist ei eksisteeri või pole laialdaselt kasutuses. Tavalise t-särgi värvimisprotsess vajab 16-20 liitrit vett. 80% värvist imbub kiusse, ülejäänud loputatakse välja. Globaalne tekstiilitööstus laseb ligikaudu 40 000-50 000 liitrit saastatud vett tagasi Euroopa veesüsteemi.

Lisaks on suureks probleemiks ka selles tootmissektoris töötavate inimeste tervislik heaolu. Suurem osa rõiva- ja kangavärvimise tööstusest on paigutatud arenguriikidesse. Tihtipeale pole sealsetes värvimajades tervisega seonduvad ohutusnõuded hästi reguleeritud ning kujutavad endast suurt ohtu sealsetele töötajatele. Värvide aurud on ohtlikud sisse hingata ning põletusohtlikud nahale. Kangaste värvimisel ja järeltöötlemisel kiputakse kasutama mürgiseid aineid, mis ei pruugi avaldada otsest mõju nende kasutajatele, kuid pikemas perspektiivis võib see jätta nende tervisele jälje.

Tõsi küll, sünteetiliste värvide tööstus on üle kahe viimase dekaadiga arenenud nii palju, et keskkondlikud, tervise ja ohutusega seotud halvad mõjud on tunduvalt vähenenud. Vaatamata sellele, leidub endiselt firmasid, kes toodavad kantserogeenseid värvaineid või kasutavad töötlemisel toksilisi kemikaale. Praegusel ajal ehk 21. sajandil on sünteetilised värvid odavamad, püsivamad ja kindlasti tööstuslikus mõttes eesotsas võrreldes naturaalsete värvainete kasutamisega.

Naturaalsed värvid

Sünteetiliste värvainete kõrval on alternatiivina looduslähedasemal viisil saadud naturaalsed värvained, mis on keskkonnale vähem kahjulikumad. Need on tuletatud taimedest või mineraalidest. Suur osa naturaalsetest värvidest on saadused taimsetest allikatest juured, marjad, lehed, koored, puit ning ka muu orgaaniline, nagu seened ja samblikud. Toonid on tagasihoidlikumad, loomulikumad, kuid sealjuures kipuvad ka kiiremini kuluma. Ühest taimest võib saada 5-15 erinevat tooni, mis omavahel harmoneeruvad.

Naturaalsel viisil saadud värvainetega värvimine pole tegelikult aga kõige parem alternatiiv sünteetilistele värvidele. Pigmentide tooraine on küll looduslik, kuid protsess ise vajab endiselt väga palju vett ning ka keemilisi kinnitusaineid, seega pole ka nendega suurtootmine kõige parem mõte. Heast küljest vaadatuna, saab aga värvaine toorainet kasvatada orgaaniliselt ja on süsinikneutraalne. Vägagi sobilik näiteks käsitöölistele ja väikeettevõtjatele, kus kahjulik mõju keskkonnale pole nii laiaulatuslik.

Uued tehnoloogiad

Paratamatult on kangavärvimine tekstiilitööstuse üks suuremaid murekohti. Siiski ei saa ka öelda, et kõik veel päris lootusetu on. Tänapäeva tehnoloogiliste võimaluste juures on tegelikult loodud nii mitmeidki viise, kuidas kangaid värvida täielikult ilma veekuluta. Näiteks õhu abil värvi kandmine kangale, kus kuumutatud värv on muutunud auruks, mis värvib riide. Värvid jäävad eredad ning vastupidavad. See spetsiaalselt sünteetilistele kangastele välja töötatud Airdye nimeline tehnoloogia likvideerib lisaks veekulule ka keemilise saastatuse. Samuti on üheks alternatiiviks ColorZen tehnoloogia, mis põhineb puuvillakiu eeltöötlemisel, muutes värvimisprotsessi keskkonnasõbralikuks. Kiud värvub kolm korda kiiremini, 75% vähema energiakuluga ja vajab 90% vähem vett. Lisaks ei kasutata toksilisi kemikaale.

Polegi midagi muud, kui loota, et need uued tehnoloogilised leiutised saaksid aseaineks praegustele, keskkonnale ebasobivatele meetoditele ja asuksid esirindele suurtootmises.

*Pildil 2014 aastal üleöö punaseks värvunud jõgi Hiinas. Põhjustajaks üks jõe ääres paiknevatest toitu, paberit või rõivaid värviv ettevõtetest.