Selles napis pühadevahelises ajas, otse jõulude järel ja vana aasta ärasaatmispidustuste eel on hea teha väike hingetõmme ja peegeldada lõppeva aasta seiku ja mälestusi, toredaid ja kurvemaid, nagu elus ikka. Läheme koos nostalgiliseks ja heidame pilgu 2018. aasta tahavaatepeeglisse. Looking back to look forward.
Mis sa see aasta uut õppisid?
Killu: Et “ükski päriselt õnnelik inimene ei seisa peegli ees ega kinnita endale, et ta on õnnelik” the-subtle-art-of-not-giving-a-fuck Mark Mansonilt.
Et lindude vaatamine teeb isetult õnnelikuks.
Ning et mereväesinine ja must on riietuses kõige šikim värvikombinatsioon.
Helen: Aeropressi kasutama. Ei mõista selle võlu. Jään oma moka kannu juurde. See asub aga ühes linnas neljast, mille vahel ma viis kuud elanud olen. Selle käigus olen õppinud, et saan vähesega hakkama, vihkan busse (ikka veel) ja inimesed aitavad, kui on häda.
Aasta kurb hetk?
Killu: Ma ei mäleta sellest aastast tegelikult palju ja ükski päev ega sündmus ei ole jäänud meelde eriliselt kurva või rõõmustavana. Oli uduvines aasta. Kui ma pean praegu vastama, siis selle aasta lõpus jäi mind kummitama Amelia Diamondi otsus Man Repelleri kollektiivist iseseisvat kirjanikuteed minna. Isegi kui see annab võimaluse lugeda temalt midagi suuremat kui blogiartiklid, tunnen ma end sellest enesekeskselt õõnsana. Umbes siis kui kaotad külma käes kinda või kui näed oma kunagist sümpaatiat uue pruudiga või kui Geri Halliwell 1998. aastal Spice Girlsist välja astus. Ilma Amelia avokaadoteooriate ja purjus horoskoopideta on internet rõõmutum ja igavam paik. Ja paneb mind veel enam mõtlema bloginduse aja äraelamisest. End of an era.
Maailmamastaabis tegi kurvaks ja mõjus kainestavalt tõdemus, et poole sajandiga on inimtegevuse tõttu loomade arvukus kahanenud 60 protsenti. Väga suur kahanemine väga väikese aja jooksul.
Helen: Novembris suri Marveli koomiskite alati rõõmsameelne ja energiline isa Stan Lee. Stan tegi enamat kui kirjutada superkangelaste lugusid, ta seisis tugevalt võrdõiguse, mitmekesisuse ja tolerantsuse eest. Ta kirjutas päris inimestest, kellel on küll supervõimed, kuid ka omad kahtlused, kannatused ja tumedamad küljed. Lisaks oli ta tuntud väga toredate tsitaatide poolest, nagu …
“We live in a diverse society – in fact, a diverse world – and we must learn to live in peace and with respect for each other.”
“Another definition of a hero is someone who is concerned about other people’s well-being, and will go out of his or her way to help them – even if there is no chance of a reward. That person who helps others simply because it should or must be done, and because it is the right thing to do, is indeed without a doubt, a real superhero.”
… ja muidugi kõigile teada…
“With great power there must also come … great responsibility”
Eile oleks Stanil 96. sünnipäev olnud.
Aasta rõõmuelamus?
Killu: Spice Girlsi tagasitulek. Boyan Slati ookeanikoristusprojekti launch septembri alguses.
Helen: Sekundeerin. + Kevin Smith elas südamerabanduse üle ja hakkas veganiks.
Ja nagu üldiselt oli see aasta?
Killu: Nagu kokkusaamine kusagil kohvitassi taga, kus kulunud laused ei kanna vestlust üleval ning sa ei ole tüdinud mitte ainult oma vestluspartnerist, vaid kurvastavam veel – iseendast. Aga siis sa lähed koju, käid vannis ja loed raamatut ja tunned end uue aasta ootuses natukene paremini.
Helen: Bitter sweet, nagu mõni Dido lugu. Vahest kurb, vahest mõnusalt soe, mõtlik, sihtidega sihituses. Tavapärasest oluliselt suuremas mahus ootamisega sisustatud, mistõttu ka rekordarvu loetud raamatutega aasta.
Aasta Slow toode/tooted?
Helen: Living Naturally deodorant, söögiriistade komplekt ja Woron body.
Killu: Ümbertöödeldud paberist riidepuu kui otsasaanud Aparaaditehase esinduspoe suveniir ning kõik need särgid, mis endale augustis Telliskivis väga kiirelt õnnelikud omanikud said.
Filmi, seriaali, raamatu, muusika vmt soovitus?
Helen: Expanse seeria raamatud. Seriaal on ka tehtud, halvem kui raamatud, aga siiski Vice kohaselt selle aasta parim. Raamatutest veel: Science(ish), Children of Time, Stani mälestuseks ja Marveli mõistmiseks Slugfest ning Talking as Fast as I Can. Seriaalidest dramaatiline This is Us, ulmeline Altered Carbon ja humoorikas Will & Grace. Film: Coco, Hunt for the Wilderpeople, BlacKkKlansman.
Killu: Ma imetlen tarku, vaimukaid ja krapsakaid vanamehi ja vanadaame ning laiemalt kõiki neid, kes julgevad elada filtriteta, ka oma hapramatel ja tõredamatel hetkedel. Jaan Tootseni sel aastal linastunud rock’n’roll roadmovie inimlikust vaimulikust, raju minevikuga sõdalasest ning preestrist ja vembumehest “Vello Salo. Igapäevaelu müstika” on üks neist portreefilmidest, mille eriline huumorimeel minu vaimustust kannab. Suur aplaus, eesti film!
“Kas Slow poodi seal Aparaaditehases enam polegi?”
Killu: Ei ole.
Helen: Aga vahest on teistes kohtades.
Mida mitte teha aastavahetusel?
Killu: Ilutulestikku. Milline stress lindudele-loomadele ja päästeametile ning rahakulutus taevasse.
Ja mitte pikendada igaval peol viibimist “sest sa oled peol”, vaid lahkuda oma aega väärtustavalt siis kui selleks sisemine soov tekib.
Helen: Peer pressure. Ei pea ilmtingimata midagi erakordset tegema, lihtsalt sellepärast, et aastanumber vahetub. Kosmilises mastaabis on tegemist väga suvalise hetkega ja Neil DeGrass Tyson armastab seda meile iga aasta meelde tuletada. Võta rahulikult, ole koos inimestega, kes on Sulle olulised. Kui tahad pidutseda, pidutse. Kui ei, see on ka ok. Soovitan kesköist jalutuskäiku, gin-toonikut, head filmi ja ehk koogitükki.
Uusaastalubadusi?
Killu: Alustada ja tegeleda järjekindlalt oma lõbuks väga erootilise kõlaga itaalia keele õpingutega. Sest kuigi tõlkes sama tähendusega, on eestikeelne kollane, itaaliakeelne giallo ja ingliskeelne yellow ikkagi erinevad värvid. Eri keeltes kogeme maailma erinevalt.
Ning Matthew Walkeri populaarteadusliku menuki “Miks me magame” värskelt läbilugenuna – rohkem magada.
Helen: Põhimõtteliselt ei tee lubadusi, kuna nende murdmine teeb kõigile osapooltele liiga. Annan endast aga parima, et maailm saaks veidi paremaks kohaks.