Prügivähenduskuuri 3. Peatükk: poeskäimise valu ja vaev

Vihmase päeva puhul otsustasin teha suurema toiduostu netipoest, et säästa jalavaeva ja närvikulu. Autovaba inimesena olen kahe käega netist toidukraami ostmise poolt ja üldiselt jõuab sellise teenuse pakkujatega igasugu eelistuste osas kokkuleppele, s.t ka plastik-kottide vältimisel üritavad komplekteerijad klientide soovidele vastu tulla. Aga seekord… mine tea, oli see sügisene ilm või unine hommik, aga unustasin õigesse kohta märkuse lisada ja sain kuue suure ja viie väikese kilekoti uueks omanikuks. Juhhei. Mu kodus pole ammu nii palju kilekotte olnud, sest tavaliselt palun netipoest tellitu kohale tuua paberkottides, ise poes käies on aga vana ustav riidest kott ja hulk pisikesi juurviljakotte endal kaasas.

Tegelikult pole ma üldse mingi radikaalne plastikuvastane. Mulle väga meeldivad mu kerged ja vastupidavad plastikust söögikarbid. Mulle meeldib mu salatikeerutaja ja dehüdraator ja kohvijahvataja. Tundub, et kassidele meeldib nende liivakast ja reisikarp. Plastik on kõikjal ja ilma selleta ei kujuta enam elu ette. Me ei pruugi isegi märgata, kui palju plastikut meie ümber on ja milleks kõigeks me seda kasutame. See on suurepärane! Aga probleem algab siis kui plastikust asjad muutuvad prügiks või mis veel hullem — ühekordseks. Sestap siis kilekoti vältimine.

Muidugi on kilekottide kasutamine mugav ja kiire, aga oluline on märgata alternatiive: nagu näiteks käekoti põhjas elav riidest kott, või viisakas palve netipoe tellimuse juures. Prügivähenduskuuri ajal toidupoes käimine vajab plaani, sihikindlust, kannatlikkust ja enesekontrolli. Enne poodi jõudmist tuleb kindlaks teha, mida ja miks on vaja, mille arvelt saab kompromisse teha ning kui pikka ringi olen nõus mõne spetsiifilise asja jaoks tegema. Muidugi juhtub vahel, et kiirustamise, väsimuse, pohmelli või mõnel muul lõbusal põhjusel kõik need head tingimused ei toimi ning tükk ühekordset plastikut tuleb ikkagi koju kaasa. Ja siis tuleb pingutada, et tagantjärgi tarkuse lisastressile ja enesesüüdistustele mitte voli anda. Juhtub. Homme olen parem.

Niisiis. Oma kott, poenimekiri ja hea tuju kaasas. Mis edasi? Puu- ja juurviljaletis pole probleemi — enamus suurte poodide värskest valikust on lahtiselt olemas (kui mingid veidrad eelselekteeritud ja -lõigutud kombinatsioonid välja arvata) ning ainus mure on kaalutud kauba hinnasiltide kleepimine, sest kangast kottidele need ei hakka, kilekottidelt ei tule aga maha. Aga pole hullu, leidlikkus viib sihile. Pealegi läheb edasi aina keerulisemaks: kui liha ja kala võtta letist oma karpi (ma tahaks näha terve forelli suurust karpi!), saab ka sealt suhteliselt plastikuvabalt läbi, aga piimaletis on juba keeruline. Hüva, tetrapakendit saab ümber töödelda, aga mis hetkel tekkisid kõikidele neist plastikust korgid? Ükspäev jalutasin eksperimendina läbi kolme erineva poeketi piima- ja mahlaletid ja nägin ühtainust pakendit, mil plastikkorkki küljes polnud. Miks?

Jättes juba ette kõik valmis-, kiir- ja rämpstoidu ning sügavkülmutatud tooted vahele, pole ülejäänus liiklemine sellegipoolest kerge: eelpakendatud värske ja töödeldud liha riiulist pole plastikuvabalt mitte midagi võtta, samuti võib juustuletist tühja käega läbi tulla. Rääkimata kosmeetika, mänguasja ja loomatoidu osakondadest, kus peaaegu kõik tooted on plastikust tehtud või sellesse pakitud. Isegi lilled, voodilinad, potikaaned, vetsupaber ja makaronid on kile sees! Õnneks on suurtes poodides suhteliselt arvestatav valik lahtisi komme ja pähkleid, et päris näljasena koju ei peaks minema. Ja õllepudeleid saab taaraautomaati viia. Kommi, pähkleid, puuvilja ja õlut — hea seegi!

Olgu, päris ära muidugi ei sure, sest õnneks on veel mõnel vanal turul ja uues ökopoes suurem valik lahtisi, plastikuvabu asju müügil. Aga olgu te sõbralikult hoiatatud: esimesi kordi plastikuvaba plaaniga tavapoodi minna on hirmutav ning päris lõpuni plastiku vältimiseks tuleb oma poeskäimise süsteemi drastiliselt muuta. Näiteks mõned minu uued eelistused:

1. Kassitoitu ostan pappkarbis või plekkpurgis, sest mõlemat saab ümber töödelda;
2. Leiba, saia ja sepikut teen kodus ise;
3. Kui vähegi viitsimist, siis ka pastat, küpsiseid, puljongit, tomatikastet jpm;
4. Spetsiaalses juustupoes pakitakse juust tavaliselt paberi sisse;
5. Üllatavalt odavat ja toimivat kodukeemiat saab soodast, äädikast ja eeterlikust õlist ka ise teha;
6. Nii mõnedki loodusliku kosmeetika tootjad pakivad tahkeid tooteid paberisse või võtavad plastikust topsikuid taaskasutuseks tagasi;
7. Sügishooaja viljasaaki maksab maksimaalselt ära kasutada ning oma sügavkülmik kõikvõimalike aia- ja metsasaadustega täis toppida.

Tegelikkuses on plastikuvaba söömine üks kergemini lahendatavaid probleeme, sest niipea kui on vaja apteegis, tehnika- või ehituspoes käia, auto, hobide või lastega seotud asju osta, tekib juba sellist prügi, mille vältimine on oluliselt keerukam ja seotud tõsiste elustiili valikutega. Seega — rahulikku, leplikku ja leidlikku meelt!

 

Auri on tallinlane, teatri-, kassi- ja kokkaja inimene, kes üritab õppida prügivaba(ma)lt elama ning jagab Slow.ee blogis oma kogemusi: väikestest takistustest ja veidratest võitudest suurte eetiliste küsimusteni. Isiklikust ja natuke naiivsest vaatenurgast, aga lootusrikkalt ja parimate kavatsustega.