“History doesn’t repeat itself but it often rhymes,” ehk siis ajalugu ei korda ennast, aga riimib tihtipeale, olevat öelnud Mark Twain. Tõendid selle kohta, et just tema seda ütles, on veidi hõredad. Kuid ega vahet pole, kes ütles, üsna tore tarkus on igal juhul.
Nagu aga küllaldase tahtmise juures leiab püha tõe horoskoobist, leiab üsna lihtsalt mingi korduvuse ka elus, kui vaid hästi otsida.
Nii avastasin ma siis hiljuti oma elu seitsmeaastase rütmi. Ja ei, ma ei arva, et seitse on mingi maagiline number, horoskoobist usun vaid, et skorpionid on kangekaelsed ja sobivad kaksikutega ning kristallide peale teen üldiselt nägusid.
Aga no see rütm on siis nii sattunud ja tutvustagem siis algusest, to prove my point:
Kolisin Tartusse ja läksin Kunstikooli aastal 2004 +7 = 2011 – alustasin Tallinnas Majanduskooliga.
Oma esimese ettevõtluse katsetuse, ehk LOOV kunstigaleriiga alustasin aastal 2009 +7 = 2016. Võid pakkuda, kuna Slow alustas.
See oli 2011 aasta 30. detsember, kui istusin LOOV galerii ruumis, ümbritsetud toredatest inimestest, kes elu poolt olid mu rajale viimaste aastatega visatud. Viimase näitusena oli ühe päeva projektina galerii sein kaetud jõupaberiga, kuhu iga külastaja sai jätta oma mõtted, õnnesoovid, pisikesed kunstiteosed, detailsed joonistused peenistest vmt. Selline käega katsutav Facebooki sein, ilma filtrita.
Järgmise päeva lõunaajal korjasin kerge pohmelliga kokku prügi, kunsti seinalt ja kõik muu kola, et õhtul veel üks aastavahetuse istumine maha pidada ning siis teha lõpparve Loomemajanduskeskuse ja Tartuga.
Fast forward.
Aasta on 2018, olen üksi. Sest noh, olen kodus ja kirjutan blogi. Ette on aga juba näha kerget pohmelli, sest juuli lõpuks saavad Slow sõbrad kokku kutsutud ja meie Aparaaditehases eksisteerimise lõpp tähistatud. Läbi saab järjekordne loovkeskuses tegutsemine ja minu teine katse Tartus elada.
Noh, see oli iseenesest siis nüüd selle postituse eesmärk – teavitada, et Slow lõpetab Tartu Aparaaditehases tegutsemise juuli lõpus.
Vähem aastatest olenevate riimide koha pealt aga veel: püsivale galeriile järgnes üks mitmest näitusest koosnev projekt, mille viisin läbi Telliskivi Loomelinnakus. Ja augusti kuu veedab Slow, nagu sa juba võid arvata, pop-up poega otseloomulikult Telliskivis 😉
Nagu ka mitte eriliste matemaatiliste kalduvustega lugejad aru saavad oleks 2018 nagu uus kooli mineku aeg. Aga ei, september ei too uut kooli, aga ilmselt palju uusi õppetunde küll. Võibolla mõne koolituse ka.
Küll aga järgnesid galerii sulgemisele mõned mõtlikud kuud maakodu lumehangede vahel, mõned rohkem ja vähem mõttetud töökohad ning tavapärasest muretum vabatahtliku aasta Saksamaal. Tagasitulek ja uue ettevõttena Slow.
Ka seekord on plaanis ennast veidiks ajaks kuhugi peita. Kogu ülejäänud rütmi tahaks aga veidi kiiremini läbi võtta. Töökohtade asemel eelistaks lühiajalisi projekte ja välismaale mineku võtaks ette kiiremini … ning võibolla uue ettevõtmisegi.
Kõige enne on aga vaja kõik veel juuliga ühele poole saada, ennast Tallinnasse transportida ja seal kuskil vahepeal jube palju raamatuid lugeda ja muidugi värskendada luule teadmisi.
Siinkohal kohalik luulesoovitus (küll üldse mitte klassikalise rütmi armastaja) Allen Ginsberg. Paneb mõtlema, ajab nutma ja naerma. Tema tuntuim luuletus on muidgi Howl, mistõttu Allen ka tee kohtusaali leidis ja mille lugu filmiks tehtud. Kes lühemat ampsu eelistab, siis klassikalisema kujuga minu lemmik on Song. Ja uuema luule austajatele – Rudy Francisco!
PS! Mis täpsemalt aga selle konkreetse Aparaaditehasest lahkumise riimi osani on viinud ja mis tulevik Slow’le toob, sellest räägime aga teine kord.
PPS! Slow veebipood ei kao kuhugi. No panic.
*Tiitelpilt: Eva Häberle klõps umbes-täpselt aasta tagasi Saksamaal.