Khm, tõenäoliselt. Kui Sa oled nagu mina, sest…
Mitte väga kaua aega tagasi tegin ma enda kohta veidra avastuse.
Nimelt, 27-aastasena…ei oska ma ikka veel süüa.
Mitte süüa teha, vaid süüa. Mitte valida enda tervise ja keha jaoks sobivaid toite, vaid neid süüa. Ma ei räägi siin üldse “nutritionismis” orienteerumisest või ükskõik millisest agendaga toitumisreligioonist, dieedist ja kehaimidžist, õpetamas mida tohib ja mida mitte, mis on tervislik, mis mitte, mis on eetiline-jätkusuutlik ja mis ei ole. Vaid, huh, kolmandat korda, s ö ö m i s e s t.
Võtta aega, et rahulikult ja rõõmuga oma toitu ja (iseenda) seltskonda nautida. Millestki väga lihtsast, mida ma ise, kuigi ammu täiskasvanu, ikka veel teha ei oska. Ja kahtlustan mõnikord kõrvalt vaadates, et teisedki vist mitte.
Miks see valdavalt nii on?
Ma ei ole sellele süües kunagi väga mõelnud. Põhikool näiteks ei andnud mulle selleks ka eriliselt aega. 20 minutit oli kõik, et lapsed saaksid (ja millegipärast osa neist alati karjudes) sööklasse tormata, käsi pesta (aga kes meist ikka seda tegi?), kandikuga järjekorras seista, koht valida, kiirelt toitu kugistada ja siis õigeks ajaks tagasi tundi jõuda. Ülikool, kui see hälvikute sööklajooks välja arvata, ei toonud erilist muutust. Ka Tartus Slow aegadel ei pannud ma lõunaajaks poodi kinni, vaid tellisin selle leti või diivanilaua taha. Miks? Sest mulle meeldis panna kliente endale “head isu” soovima? Tekitada teis veidi inimlikku ebamugavust, et mind süües segate? Kompromissitult kasumit teenida? Ja isegi praegu, kui mul on päevatöös pool tundi pausi, et ilusate ilmadega zenilt linnutiigisaarel või alpinaariumi veerel kaasavõetud lõunat võtta, vaatan ma alati kella. See aeg läheb nii kiiresti.
Jah, kui ma lõunatan, olen ma alati kiirustamas. Ja enamasti kellegi teise jaoks. Isegi kui nad seda minult ei eelda. Nii ebamugav, kui see ka ka pole, ei tundunud see imelik.
Sinnamaani kuni juhtusin nägema allolevat videot prantsuse koolilaste lõunatunnist ja jonnisin kõvahäälselt:
“Merde! Le fuck this shit! See on nii ebaaus!”
Sest kui isegi mudilane teab ja teeb minust paremini, on aeg midagi selles kiirsöömiskultuuris muuta. Vaatame lähemalt.
Panite tähele selle väikese tüdruku suhkrušokist saadud kahvlitõmblust peale kokakoolalonksu?
Nagu Michael Moore’i lõbusa dokfilmi “Where to Invade Next (2015)” videokatkest näha sai, ei ole lõunasöök prantsuse koolis kiire 20 minutit, vaid eraldi tund. 3-4 käiku, mille jooksul õpitakse häid kombeid, üksteisega arvestamist (jäätise jagamist!) ja suhtlemist ning tervisliku toidu ja vee joomise olulisust.
Nii pole ainult koolides, vaid on normiks ka töökultuuris ning see suhtumine saadab prantslasi terve elu. Lõuna peatab töö. Süüa arvuti taga ja klaviatuuri kohal on pühadusetõotus. Väiksemates linnades ja külades võetakse lõunaajaks kaks tundi, et minna koju, istuda lauda ja einestada koos perega. Ja tegelikult polegi vahet, kas lõunatatakse kodus, koolis, koos kohvikus või üksi jõe kaldal raamatuga – süüakse aeglaselt ja teadlikult. Ja miks ei peakski see nii olema? See on ju tervislik. Prantslased ei lähe nii kergelt paksuks (vt ka ‘prantsuse paradoks‘) – väikesed portsjonid, sõbralikult jagatud magustoidud ja kindlatel kellaaegadel söömine ei anna ülekaalulisusele väga võimalust. Küll aga annab see neile maast madalast teatava elegantse ei-ütlemise oskuse, mis sillutab tee eneseväärikusele ja -väärtustamisele, stiilis:
“Siin on minu lõuna. See on minu aeg. Ma väärin võtta seda endale, teha seda nautides ja kiirustamata. Ja vajadusel selle eest ka kollektiivselt võidelda.”
Ajab veidi inspireerivalt kadedaks, ei?