Ma olen Põlvas sündinud ja üles kasvanud. Veetnud päevi paneelmajade vahel mängides, käinud majast üle tee asuvas lasteaias ja selle kõrval olevas koolis. Nii mõnedki lasteaia jalutuskäigud ja kooli kehalise kasvatuse tunnid viisid mind kodust mõnesaja meetri kaugusele Intsikurmu metsaparki.
Sealse puidust lava peal käisime kooriga laulmas ja selle taga sõpradega kummitusi otsimas. Metsa all sai käidud meeletutes kogustes jänesekapsast nosimas, talvel aga kelgutamas ja muuseas ka pead vastu puud lõhki sõitmas. Kevadel käisime vahest piknikke pidamas. Nagu ka 2002. aasta 1. mail, mille eelneval Volbriööl laululava maha oli põlenud. Koos sellega ka kõik meie lapsepõlve kummitused.
Intsikurmu lava taastati üsna kiiresti ja ka tavapärased suvetuurid leidsid taas oma tee minu kodumetsa. 2013 ärkas aga Intsikurmu hoopis teise energiaga – sel aastal 5. sünnipäeva tähistanud Intsikurmu muusikafestivaliga. Minu jaoks oli see aasta aga juba kaheksas Põlvas festivalil kaasa lüüa. Veel enne kui muusika kolis metsa, oli festival Uue Ajastu nime all Põlva linnas.
Aasta oli siis 2010, kui minu elu keerles veel kunsti ja disaini ümber oma kunstigaleriis, kui algas iga-aastane festivalil müümine. Alguses Loov galeriiga, vahepeal erinevate projektidega ja nüüd viimased kaks aastat Slow-ga.
Et Põlva, Intsikurmu ja festival mu hingele lähedal, siis jagaks veidi ka emotsioone sellest aastast.
Vegan vaatevinklist
Oli mega! Oli vähemalt kolm täiesti vegan kohta ja paljudes teistes ka vastav valik olemas. Kohal oli teada-tuntud lemmik Herbi Foodtruck ning esmakordselt sain maitsta ka Burger Box’i ja Noodle Box’i poolt pakutavat ning ei pidanud kummaski pettuma. Kokomo kohvile sojapiim jõudis mu esimese kohvivajaduse jaoks mõneminutise hilinemisega, kuid jõudis ja terve festivali jooksul nad meie meeskonda elus hoidsid.
Mõlemad jäätisemüüjad olid ka vegan valikuga väljas, ühe jaoks jäin aga hiljaks ja teise järjekorras seista ei jaksanud. Loodan uuel aastal veel suuremale valikule.
Lisaks unistan ma sellest Intsikurmu festivalist, kus Tillu kodukohvik lõpuks pakub vegan küpsetisi. Kuskil tagapeas on see pre-vegan festivali saiakeste maitse veel elus ja oi see lõhn sealses kohvikus iga kord …
Nii veganluse kui Slow ja muidu minu eluviisidega haakub ning rõõmu valmistab Topsiring, mis festivalil kohal oli. Ja toimis. Nii toitlustajad kui külastajad said hakkama ning mets oli mõnusalt prügivaba. Järgmiseks aastaks plaanin omalt poolt aga ka kõrte revolutsiooni algatada ja plastiku asendada paberi, biolaguneva või looduslikest materjaliga. Näis, kuidas see õnnestub.
Inimesed
Võrreldes eelmise aastaga oli Intsikurmu kõva kasvu teinud. Nii ruumi kui külastajaid oli rohkem. Nagu ikka sai seega kahe päevaga ära nähtud nii Põlva ja Tartu sõbrad, keda muidu terve aasta ei näe. Inimesed olid mõnusas meeleolus ja sõbralikud. Küll peab aga tõdema, et juhtumas on see, mis ikka väikeste ja toredate asjadega juhtub, kui nad suureks saavad – nad väljuvad omast mullist. Sekka satub uusi inimesi, kes ei hinda võibolla samu asju kui aastaid käinud rahvas. Joobes küsimusi, kust õlut saab kuulsime rohkem, kui korra.
See on muidugi asi, mida märkab siis, kui on aastaid kohal käidud ja ühes punktis leti taga seistes. Usun, et seda kogemust ei ole neil, kes oma seltskonnaga pidevas liikumises on.
Muusika
Muusika, nagu iga aasta, on see Intsikurmu teema, mida ma väga ei oska kommenteerida. Mis on ehk veidi veider rääkidest muusikafestivalist. Põhjus aga selles, et suurema osa aja veedan müügitelgis ning enamus artiste näen vaid hetkeks või kuulen kaugustest. Nii palju, kui ma aga sattusin vaatama, olid kõik toredad. Väga ootasin Metsakustu esinemist, milles ei pidanud pettuma. Väga mõnus öösel esinenud Cigarettes After Sex oleks mulle aga rohkem meeldinud päikese käes kokteili rüübates, õhtul tõmbas veidi liiga uniseks peale pikka päeva.
Slow
Slow seisukohalt on aga nii, et me ei saanud jätta minemata, kuna eelmisel aastal oli meie õige esimene pop-up pood just Intsikurmus. Olime oma Hooandja toetuse kätte saanud, kaubad kohale tellinud ja motiveeritud ennast külastajatele tutvustama. Tookord läks hästi. Seekord ka.
Nüüd aga juba teati ja osati meid üles otsida. Ka uusi Slow avastajaid oli küllaga. Seega võib öelda, et läks hästi. Peamiseks müügiartikliteks osutusid üldse mitte üllatuslikult Einhorn vegan kondoomid ja äsja valikusse lisandunud Weltfreund käepaelad.
Meie eluliste vaadete koha pealt peab aga mainima, et oli siiski üks väga kurb tõdemus Intsikurmu korralduse osas. Kui eelmine aasta olid festivali särgid valminud koostöös Wööga, siis see aasta olid nad täitsa tavalised, vaid 10€ hinnaga särgid, kuhu sisse ei mahu küll parima tahtmise juures miskit jätkusuutlikku ega õiglast. Liigagi paljudelt inimestelt kuulsime lauset “Nii odav, ostaks.” Seda lauset ja mõttelaadi, millest tahame nii kaugele jääda kui võimalik, oli üpris raske enda kõrval näha. Kuid kindlasti torgime Intsikurmu korraldajaid ses osas. On ju nad muidu oma tegevuses nii toredalt jätkusuutlikud, hoolivad ja hingega asja juures.
Kokkuvõtteks: metsas oli mõnus, järgmine aasta olen taas kohal.
Festivalimeeleolu jäädvustas piltidele Kiur Kaasik.
Rohkem ilu silmale ja hingele leiad: instagram.com/kiurkaasik