2016. aastat alustasin Bratislavas, künka otsas, sõjas langenud nõukogude sõdurite mälestusmärgi kõrval. Oma uuele aastale Eestis läksin vastu päev peale David Bowie surma Tegeli lennujaamast kurvalt Blackstar albumit kuulates. Slow aasta algas aga kuskil veebruarikuus Aparaaditehases, mille jätkust saab lugeda täpsemalt Slow aastakokkuvõttes.
See on aga veidi isiklikum ja laialivalguvam kokkuvõte. Hoiatama peab kohe, et üldse ei tule see motiveeriv ja armas muinasjutt. Globaalsel tasandil on ikka täiesti kohutav aasta olnud, aga nagu siinne pealkiri lubab, siis veidi idealismi saab ka selle postituse lõppu poetatud.
Alustades kõige masendavamast … surmadest
Ilmselgelt oli surnuaed õige koht aasta alustamiseks, sest – David Bowie, Prince, Muhammad Ali, Alan Rickman aka The Metatron, Leonard Cohen, Kenny Baker aka R2D2, Anton Yelchin, Harper Lee … Nimekiri jätkub paraku veel pikalt, kuid just need on minule isiklikult südamesse läinud. Need on osad nendest keda leinatakse üle maailma, sest nad on meid kuidagi mõjutanud.
*Kirjutasin eelneva lõigu valmis jõulude ajal ja kui juba tundus, et saab aasta lõpuks ühele poole, lisandus ka uudis mu lapsepõlve suure lemmiku George Michael’i surmast. Kuulasin siis päev otsa tema muusikat mõeldes, et see on juba vaikselt üpris naeruväärne mulle väga meeldinud inimeste surmade kogus see aasta. Aga ei noh, kõige masendavam hetk jäi ‘kirsina tordi peal’ aasta lõppu – Carrie Fisher aka Printsess Leia (vist piisab, kui ütlen, et kaks nädalat tagasi välja tulnud Star Wars’i filmi olen kinos käinud vaatamas juba kaks korda ja laual ootab kõige uuem Star Wars’i raamat lugemist) ja vaid päev hiljem matuseplaane tehes suri ka tema ema, üks viimaseid tõelisi Hollywoodi glamuuri esindajaid, Debbie Reynolds.
Lisaks on muidugi USAs järgmiseks neljaks aastaks maha maetud igasugused vähemuste inimõigused. Kui mina juunikuus kirjutasin vee tähtsusest, siis aprillist saati tehti kõike, mis võimalik, et ajada Sioux hõimu põlisameeriklased oma püha maa pealt, rüvetamaks seda Dakota Access naftatrassiga, mis ohustas miljoni inimese jaoks eluvajalikku vett. Indias rõivatehase tulekahjus suri 13 ja Bangladeshi pakendamisvabrikus 15 töötajat. Kliimamuutuse mõjul on ebatavaliselt suured orkaanid on laastanud Kesk-Ameerikat, purustatud on igasugused (negatiivsed) temperauuri ja õhusaaste rekordid ning taime- ja loomariigis on täies hoos kuues massiline väljasuremine, suurim peale 65 miljonit aastat, kui kadusid dinosaurused …
Kui me meenutame Bowiet Lazarus loost ees ootava surma vihjed avastades, Prince’i aprilli kuu lahkumist Sometimes it snows in April kuulates ja Kenny Bakerit ja Carrie Fischer’it ka viimastes Star Wars’i filmides neid nähes, siis kuidas me meenutame neid nimetuid sadu ja tuhandeid, kes on sel aastal surnud puuduvate inimõiguste, töökohaturvalisuse, näljahäda, kliimamuutuse tagajärjel?
Masendav, eks? Ja mida see meisse peaks puutuma, on ilmselt teine küsimus. Me oleme globaalne perekond, lõpuks ju kõik ühes paadis. Sulava Arktika jää tõttu häiritud Golfi hoovus mõjutab ka meid, tuues varajase talve alguse. Oma igapäevaste ostudega anname jõudu juurde töötajaid ära kasutavatele ettevõtetele. …
Samal ajal olen mina aga peale Bratsilava künka otsast alla tulemist võtnud sihiks anda endast parimat avaldamaks positiivset mõju nii suurel tasandil kui minu teadmised ja oskused seda võimaldavad. Sellest sai alguse Slow, mis lisaks paremate valikute võimaldamisele kõigile huvilistele annab mulle isiklikult võimaluse ja motivatsiooni ennast harida, et langetada võimalikult head otsused nende valikute eelfiltreerimiseks.
Hingele toitu raamatutest
Knowledge is power – teadmine on võim. Tõsi, see võib olla vahepeal lausa halvav, kui näed kui palju on valesti maailmas ja kui väikesed me selle kõige kontekstis tundume.
Ma juhtusin aga see aasta lugema teemakohaseid raamatuid, mis kas teadlikult said valitud või lihtsalt riiulil istudes lõpuks karjusid, et on aeg neid lugeda. Nii kogusin teadlikult inspiratsiooni Safia Minney ‘Slow Fashion‘ raamatust. Laiemas mõttes õpetas Jack Kerouacki ‘Pic‘ armsalt naiivset usku maailma, samas kui Isaac Asimovi ‘The End of Eternity‘ (“Igaviku lõpp”) raputas idealismi postiivses mõttes. Martin Luther King Jr. elulugu näitas kui kaugele on inimesed nõus minema oma õiguste eest võideldes, veel enam aga seda, kui kangekaelselt nende õiguste andmisele vastu võideldakse, et säilitada oma mugavat kohta maailmas. Harper Lee ‘To Kill a Mockingbird‘ (“Tappa laulurästast”) aga võitlust olles ise väljaspool allasurutute ringist. Fantastiliste illustratsioonidega andis pildi sellest, kuidas me maailmas, või pigem universumis, üksteist ikka üldse ei mõista Brian K. Vaughani ‘Saga’ seeria.
Sellest, kuidas me teisi, aga tihti ka iseennast ei mõista räägib aga Trevor Noah selle aasta viimasena käsil olnud ‘Born a Crime‘ (Sündinud kuriteona) autobiograafilises raamatus. “Keel, veel enam kui nahavärv, defineerib seda, kes sa oled teistele inimestele” ütleb Trevor oma lapsepõlve kohta. Väga loogiline tõde, kui ei mõista üksteise keelt, on raske samastuda. Sõnadesse panemata saame aga aru, et kõik tahavad olla terved, töötada ohutus keskkonnas, saada õiglast tasu, veeta aega oma perega …
“Me ütleme inimestele, et nad peaks oma unistuste täitmise nimel tegutsema, aga me suudame unistada vaid sellest, mida me suudame ette kujutada. Olenevalt sellest, kust Sa pärit oled, võib Su kujutlusvõime olla küllaltki piiratud …”
Trevor’i sissevaade oma lapsepõlve LAVi kõige vaesematesse piirkondadesse illustreerib hästi, kuidas inimeste unistused ulatuvad vaid nii kaugele kui nende teadmised seda lubavad ja kuidas neid alla suruv süsteem mingi hetk omaks võetakse. Väga soovitatav lugemine ühe konkreetse inimese elust ja kogemustest, mida saab aga tõlgendada laiemalt maailmale, kus me kasutame mõtlemata ära inimesi, kes on meie jaoks nähtamatud ning kes ei oska unistada paremast elust. Lisaks aga ka ääretult tore meelelahutuslik lugemine.
Idealismiga 2017 aastasse
Kui nüüd üldse hakata soovitusi jagama ja uue aasta jaoks lubadusi tegema, siis minu iga aasta sõnastamata lubadus on lugeda inspireerivate inimeste elulugusid ja soovitan seda teil ka teha. Inimesed nagu Gandhi, Nelson Mandela ja Martin Luther King Jr., või pigem nende jälgijaskonnad näitavad, kui palju mõju on inimestel koos ühise eesmärgi nimel tegutsedes. Samamoodi näitab seda aga ka näiteks Trumpi USA presidendiks saamine – kliimamuutuse vastu ning immigrantide, naiste, LGBTQ jmt õiguste eest võitlevad heategevused on saanud rekordilisi annetusi ja abistajate voolusid.
Soovitan ka Sul lugeda mõne inspireeriva inimese elulugu, annetada oma aega või raha Sinule olulisele heategevusele ja muidugi teha iga kord, kui selleks võimalus, teadlikum valik. Muidugi ei ole see alati võimalik, kuid paljude inimeste väikesed sammud võivad maailma muuta küll.
Isiklikult luban teha Slow’ga kiireid samme, et lisaks poe valmis saamisele Aparaaditehases saaksime pakkuda veel rohkem vajaliku teavet, nippe ja tulevikus ka vestlusõhtuid, koolitusi jmt. Palju suurem missioon minu jaoks on aga motiveerida oma pere ja lähedane sõpruskond veidi jätkusuutlikumalt tarbima. Kunagi täitub mu unistus prügi sorteerimisest vanemate kodus …
Ma väga loodan, et Sinu jaoks isiklikult oli hea aasta. Slow jaoks oli hea aasta, mis näitas, et inimeste huvi paremate valikute vastu on suur vaatamata sellele, et globaalsel tasandil oli aasta lihtsalt jube.
Seepärast teeme nii, et ütleme ühe kollektiivse ‘Fuck 2016’ ja liigume edasi uue motivatsiooni ja sihtidega! Sobib?