Aafrika – moemaailma inspiratsiooniallikas ja prügimägi

Aafrika traditsioonilised mustrid ja rõivad. Need on viimastel aastatel moemaailmas kõvasti populaarsust kogunud, kiitust ja tunnustust saanud ning nii kiirmoe kettidele kui moemajadele suuri kasumeid toonud. Samal ajal, kui kohalik rõivatööstus ja käsitöö on peaaegu välja suretatud. Moe jaoks on inspiratsiooni korjatud küll muidugi igast maailma servast, küll aga on Aafrikast rääkides eripäraks see, et ei ole vist ühtegi teist kohta kasutatud nõnda suures koguses selle tööstuse prügihoidlana. See on pikk ja mitmetahuline teema, mis ühendab endas etnilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke komponete, millest ma ei ürita küll kellelegi teeselda terviklikke teadmisi.

Kes ei oska teha, see õpetab … ja kes ei tea, see kirjutab, sest see annab motivatsiooni uurimaks.

Vähemasti nii töötab see minu puhul. Kuigi olen viimase aastatega päris kiiresti teadlikuks saanud, on oma stiili kujunemisega samas tempos kahanenud moeteadlikkus. Seepärast on aeg ühendada oma müstilisest kohast alguse saanud ja Trevor Noah raamatu lugemisega ning Geography Now vaatamisega edasi arenenud Aafrika kontinendi fastsinatsioon riietusstiilide alase teadlikkuse kasvuga. Niisiis, ma ei kavatse targutada teemadel, millest ma midagi ei tea, küll aga kutsun Sind kaasa oma avastustele ja mõttekäikudele …

Aafrika

Aafrika, eelkõige Ida-Aafrika kesksed alad on meie eelkäijate sünnipaigaks. Vanimad meie kaugete eelkäijate leiud pärinevad 7 miljoni aasta tagusest ajast ja vanim Homo sapiens leiti Etioopiast ja on 200 000 aastat vana. Vanimad traditsiooniliste Aafrika kangaste tükid pärinevad aga 9. sajandist ja suuremad leiud 11.-13. sajandist.

Eurooplaste avastusretked Aafrikasse algasid 15. sajandil, mil nad küll väga sisemaad uurima ei kippunud, selle jätsid nad Araabia orjakauplejatele. Küll aga pistsid oma nina Aafrika kõrbetesse juba siis portugallased. 1455. aastal jõudis Prince Henry, tuntud kui The Navigator, mööda Gambia jõge pidi ka Senegali ja nii nad vaikselt valdusi endale deklareerima kukkusid.

Samal ajal leidis aset ka Atlandi orjaretked, mille käigus sajandite vanused, põlvest põlve edasi antud traditsioonid, kombed ja käsitöö oskused (nagu nt kanga kudumise teadmised) viidi nõnda orjalaevadel ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ja Kariibi saartele.

Kahekümnendal sajandil said Aafrika riigid aga järk-järgult iseseisvuse ja tänaseks on rahvusvaheliselt tunnustatud riike kokku 54. Aafrika on suuruselt ja rahvastiku arvult teine maailmajagu, mis katab 6% maailma pindalast. Seal elas 2016. aasta andmete kohaselt 1,2 miljardit inimest, mis moodustab umbes 16% maailma populatsioonist.

Intellektuaalomand

Nagu eurooplased kolonisatsiooni ajal marssisid sisse deklareerides maad enda omaks, on modernsel ajal moemaailmas küll vist juba iga suurema põlisrahva riietust oma äranägemise järgi kasutatud ja väänatud. Samas aga, kes on esimene Aafrika disainer, kes Sul meenub? Meenuta rahulikult, ma ootan. … Ikka veel ei midagi? Hästi. Kui palju Sul meenub pilte moelavadelt, ajakirjadest, muusikavideotest jm, kus on kasutatud variatsioone Aafrika traditsioonilistest riietest ja mustritest? Mis nahavärviga on tavaliselt kandjad? Mis viimastel aastatel on aina enam tõstatanud küsimuse – on see õige?

Kas traditsiooniliste, tähendust omavate mustrite kasutamine nende tausta teadmata on aktsepteeritav? Kas rakenduvad autoriõigused?

Keenia ja Tanzania põlisrahva Maasai arvates küll. Maasai traditsioonilised värvide ja mustrite kombinatsioone on ära kasutatud juba aastaid, enim rambivalgust sai aga Louis Vuitton’i 2012 aasta meeste kevad/suve kollektsioon. See oli tugevalt inspireeritud Maasai traditsioonilistest sinise-punase mustrilistest rätikutest – Shuka’dest.

Selle pideva ärakasutamise tulemusel loodi Maasai Intellectual Property Initiative (MIPI), eesti keeles Maasai intellektuaalomandi initsiatiiv. Nemad on hakanud aktiivselt tõstatama autoriõiguse teemasid. Olukorras, kus 80% Maasai rahvast elab allpool vaesuspiiri, ei ole aktsepteeritav, et moetööstus rikastub nende traditsioonilisi mustreid kasutades. MIPI on lausa välja arvutanud, et umbes 80 nende mustreid kasutanud ettevõtet peaks maksma aastas 10 miljonit US dollarit litsentsitasusid.

Olles ise õppinud kunsti ja pidanud kunstigaleriid ning süvenenud omajagu intellektuaalõiguste teemadesse, tean, et nii peaks asjad käima. Kui oled miskit loonud on Sul õigus selle pealt teenida ka siis, kui teised Sinu loomingut kasutavad. Idealist, jah, ma tean. Nii see toimib näiteks ilmselt kõigile teada Burberry ruudulise mustriga, millele ettevõte omab õigusi ja müüb neid teistele ettevõtetele kasutamiseks.

Rõivatööstus

Järjekorras järgmine küsimus on, kas tänu ‘laenatud’ mustrite ja lõigetega rõivaste tootmisele välismaal on kadunud potentsiaalsed töökohad? Kas need rahvad ei võiks ise oma kangaid valmistada, müüa ja seeläbi endale elatist teenida? Keenia rõivatööstus andis kunagi tööd poolele miljonile inimesele, nüüdseks on järgi umbes 20 000 töökohta. Suurtööstused ja aina odavama tootmise otsingud on viinud rõivatööstuse Aafrikast Aasiasse.

Iroonilisel kombel jõuavad aga need Aasias valmistatud Aafrika traditsiooniliste mustrite ja lõigetega rõivad koos tuhandete teiste kasutatud rõivastega mingi hetk Aafrikasse ning avaldavad suurt mõju kohalikule majandusele.

Vastupidiselt levinud arvamusele, et heategevusele annetatud rõivad jagatakse tasuta abivajajatele, lähevad enamus Aafrika riikidesse müüki. Nii jõudis UN 2013. aasta andmetel Lõuna-Koreast ja Kanadast Tanzaaniasse 59 miljoni dollari väärtuses kasutatud rõivaid ja ainuüksi Ühendkuningriikidest 42 miljoni dollari jagu Keeniasse. Andrew Brooks raamatu „Clothing Poverty” andmetel läheb 70% Ühendkuningriikides annetatud rõivaid Aafrikasse ja nii on nt Ugandas 81% soetatud rõivastest kasutatud.

Kasutatud rõivad on muutunud väga kasumlikuks äriks. Erinevad asutused pakuvad erinevaid numbreid selle äri suuruseks, võttes arvesse aga ka dokumenteerimata kaubanduse ja smuugeldamise, pakub Brooks globaalse kasutatud rõivaste äri suuruseks kolm miljardit dollarit. Seda siis impordi hinnas arvestades, müügihinnas on see ilmselt topelt.

Muuhulgas on selle tulusa äriga aastakümnetega välja suretatud kohalik rõivatööstus, mille tulemusel paljude riikide juhid on võtnud plaaniks kasutatud rõivaste impordi keelu. See on vägagi probleemne teema. Ühelt poolt on riigid üle koormatud rõivamassidega, teisalt ei saa aga paljud allpool toimetulekupiiri elavaid inimesi endale lubada kohalikku toodangut.

Edukad riigid nagu Hiina ja Lõuna-Korea väljusid vaesusest tänu kohaliku tootmise ja turgude kaitsmisele ning arendamisele. Kasutatud rõivad võivad olla küll odavamad ning nende sorteerimine ja müük pakub paljudele tööd ning vaestele odavaid rõivad, kuid pikemas perspektiivis ei võimalda ühiskonna arengut, mida võimaldaks oma rõivatööstus.

Kindel on see, et lihtsalt impordi keeld ei võlu välja oma rõivatööstust, pigem asendub kasutatud kaup odava ja ebakvaliteetse Aasia kaubaga. Mis aga tekitab lihtsalt veel rohkem prügi globaalses kontekstis.

Võttes kokku …

Muidugi võiks küsida ka turistimeenena müüdavate Muhu mustriga kinnaste kohta. Ka meie kodumaiste meenete massilisem tootmine on võtnud mõnelgi memmel töö ära, küll aga ei saa me rääkida ilmselt samadest mastaapidest, mida näeme Aafrika maades. Samuti ei saabu ka need samad mustrilisied kindad peale kandmist tuhandete tonnide kaupa tagasi Eestisse.

Sama moodi saab ka jonnida selle sule üle, mis vahest mu juustes on – varastatud põlisameeriklaste kultuurist, või selle ühe rastapatsi üle, mis mul mõne aasta tagusest üleni patsidega täidetud peast mälestusena järgi on … Kuigi ma ei ole kunagi saanud vahetult kogeda põlisameeriklaste kultuuri ega oska samastuda nende kannatustega ja mu naha värv on nii valge, kui ühel inimesel olla saab, siis respekteerin ma põlisameeriklaste usku ja armastust looduse vastu ning ka patse kandes üritasin ka nende päritolu mõista. Kuigi olgem ausad, rastapatsid on lihtsalt ääretult mugav soeng.

Eks kokkuvõtteks peab igaüks enda jaoks ise otsustama, mis osa kellegi teise kultuurist üle võtta ja kus on piirid.

Teadlikkus aitab muidugi kaasa. Seega on minu soovitus süveneda sellesse, mida kannad – kust on see muster pärit, mida see värv tähendab, mis väge see sümbol kandjale annab jne.

Aafrika maade poliitikasse me sekkuma ei hakka, küll on aga meil tarbijatena võimalus või lausa kohustus tekitada võimalikult vähe seda prügi, mida Aafrikasse ja ka teistesse maadesse viiakse. Vähendades imporditavat kaupa avaneb võimalus ka kohalikul tootmisel midagi pakkuda. Kui soovid osta Aafrika põlisrahvaste mustritega tooteid, siis uuri, ehk leiad ka kohalike valmistatud versioone, mille tootmine toetab otseselt Aafrika rõivatööstust. Õnneks on siiski ettevõtteid, kes Aafrika maades toodavad ja nõnda kohalikele tööd loovad, nagu nt Mosambiigis tegutsev bränd Ikuru või Etioopias kohalikust puuvillast salle tegev Welana.

Kindlasti on need tooted kallimad ja ehk pead pool aastat raha koguma selle ühe asja soetamiseks, aga selle asja vaimne väärtus on oluliselt suurem. Eetilisuse koha pealt uuri kindlasti ka mustrite ja sümbolite tausta ja tähendust.

Kuigi ma isiklikult klassikaliselt värvilisi Aafrika riideid ei kanna, siis on minu suurte soovide nimekirjas siiski üks must-valge Rosario Dawson’i ja Abrima Erwiah kohalike kommete ning kunsti taaselustamisse panustava moebrändi Studio99 Ghanas valmistatud maani seelik. Kunagi … võibolla.

*Üks asi on muidugi moetööstuse poolt mustrite ja lõigete kasutamine, teine aga küsimus, kas ja kellel on õigus neid kanda. Seda sai ka mainitud, küll me aga sellesse hetkel pikemalt süveneda ei jõua. Et USAs on käimas Black History Month, siis veel veidi lisalugemist sealsest perspektiivist: sellest, kuidas ka sama nahavärv ei ole piisav vabandus Aafrika rõivaste kandmiseks ja et kõigel on alati kaks poolt, siis ka sellele vastanduv artikkel.

Pildid: Wikimedia Commons
Maasai põlismaalased / Traditsiooniste mustritega kangastest kleidid / Kasutatud rõivaid müüv turg Cape Town’is / Ghana naised tantsimas